Esileht Koolilaps Kust küll tulevad sellised toiduga pirtsutajad

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 94 )

Teema: Kust küll tulevad sellised toiduga pirtsutajad

Postitas:
Kägu

Mina lapsena ei söönud kõike – põhjus lihtne: nõukaajal defitsiidiajastul sündinuna lihtsalt polnud midagi eriti saada. Nüüd olen söönud/proovinud peaaegu kõike (ok, austrid on siiani proovimata) ja ülla-ülla, mul on mitmete asjade vastu allergia. Üks kindel asi on koorikloomad – seega ei mingeid krevette. Mul on 60+ tuttav, kes on banaanide vastu allergiline. Mina jälle ei kannata nt daikonit. Me ei pirtsuta, lihtsalt me seedesüsteem töötab teistmoodi – ilmselt see pannakse juba lapseeas paika ja ise muuta seda ei saagi.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on ka külas käinud erinevaid lapsi. Mõni sööb kõike, mõni mitte midagi. Mina toppima ei hakka. Pigem häirib mind toidu raiskamine. Teen toitu suht täpselt. Kui keegi ootamatult külas ja söögiajale jääb, siis alati pakun külalisele ka. ALATI tutvustan toitu ja näitan milline see välja näeb. Kuiei soovi on ka ok. Tihti külalised vastavad jaa, söön küll, aga kui taldrikule panna, siis songib toidus ja midagi ei söö.  Pean taldrikutäie prügikasti viskama. Seda ta ei tea, et see tema ports tuli minu portsu arvelt ning minu kõht jäi sel õhtul tühjaks ning 1 ports on prügikastis.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks, kartulisalat, küpsisetort ja ananassi ja paprikaga küpsetis mida sa pitsaks nimetad, samuti meie lapsepõlvest pärit soust-kartul (nt hakklihakaste vms) – need on asjad, mida enamikus maailma riikidest ei eksisteeri ja kui sealt kusagilt tuleks sulle ka täiskasvanud külaline, siis ta kas ei puutuks neid toite või siis sööks viisakusest, aga vastumeelselt.

Paljud noored lapsevanemad on tänapäeval ka ise palju välismaal käinud ja seal ehk ka elanud-töötanud. Paljudel on need kogemused ka oluliselt muutnud toidulauda ja nad ei tee oma lastele enam selliseid toite, mida nad ise lapsena sõid. Mina ise olen 51, aga minu toidulaud on ka üsna palju kaugenenud sellisest traditsioonilisest Eesti köögist, aga arvan et toitun (ja toidan oma peret) palju tervislikumalt kui ma tegin seda 20-30 aastat tagasi. Kartulisalatit ei tee ma ka peaaegu kunagi.

Teiseks – saan ise ka kinnitada, et lapsed on väga erinevad ja kasvatusega seda muuta ei saa. Minu üks laps on kogu aeg praktiliselt kõike söönud, teise jaoks on alati olnud palju selliseid asju, mida tema suu sissegi pole võtnud. Olen aga seda kõike rahulikult võtnud ja näen, et tasapisi on teine laps hakanud sööma üha enam selliseid asju, mida ta varem ei puutunudki (lehtsalatit, juustu, erinevaid keedetud juurvilju,…)

 

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mida hüsteeriat…  Sa, täiskasvanud inimene, võiksid vähem hinge võtta seda, kui keegi sinu koduseid toite ei söö, eriti kui jutt on lasteaialastest või nii allakümnestest lastest. Esiteks, paljud lapsed ei armasta kokkusegatud asju ja kartulisalatit, seda ei tasu üldse laste sünnipäevalauale teha (või siis emade meeleheaks), muudki asjad on sellised, et kolme lapse ema nüüd küll imestama ei peaks, äärmiselt eluvõõras “miks kõik ei ole sellised nagu mina!?!?!?!”-jutt. Sinu laps ei ole kõoik lapsed, sina ei ole kõik inimesed, ela üle.

+12
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma söön peaaegu kõike aga su nimekirja vaadates…:

– minu valmistatud ja enamike laste armastuse pälvinud küpsisetort mõnele lapsele ei kõlba kuna seal vahel on kiht moosi! Või ei sobi seal olevad banaaniviilud! – mulle ei meeldi küpsisetordis banaaniviilud, moos ei meeldi üheski tordis. Nina ei kirtsutaks, aga võimalusel ütleks, et ei aitäh, ma ei soovi (kõht on täis :)). Kui taldrik kätte topitakse, söön ära, sest ma olen nii kasvatatud.

– on lapsi, kes ei söö moosi, pannkooki süüakse ainult kas paljalt või Nutellaga. – pannkooki mina armastan mustsõstramoosiga, mida paljud lapsed ei söö. Lapsena oli parim suhkruga. Kui külas pakutakse, siis sööks suva mis asjaga, viisakusest, isegi, kui ei maitse.

– On lapsi, kes ei söö riisi! – riisi söön

– Paljud nokivad mu pitsa pealt ära ananassi ja paprika! – paprikat ei söö mingil kujul, seda ma ei suuda isegi viisakusest süüa, nokiks ära. Konservananass pitsa peal on minu arust ka lihtsalt jube, a kui pakutakse külas, siis seda viisakusest võiksin süüa, ei maitse…

– Paljud ei söö kala. – kala söön jah igal kujul

– On isegi lapsi, kes ei söö isevalmistatud burgerit! – üldiselt eelistan nt rukkipalaga burgerit, seda paksu saiaga ma ka võimalusel väldin.

– On uskumatult palju lapsi, kes ei söö tomatit! (arvasin alati, et see on mingi ameeriklaste kiiks) – Tomatit söön, kuid üks sugulane pole kunagi tomatit söönud, isegi lapsena nõuka ajal.

– Kartulisalatit ei söö peaaegu keegi, kuigi minu tehtud salatit täiskasvanud kiidavad taevani. Lapsed ei julge maitstagi! – mina ei söö kartulisalatit, mille sees on sibul ja/või keeduporgand. Sellist ei suuda isegi viisakusest süüa. Väga majoneesised ka ei maitse.

Kasvanud olen nõuka ajal vaesemas kodus, kui polnud võimalik palju pirtsutada. Aga mingid maitse-eelistused ja vastumeelsed maitsed ikka on. Kui sul pole, siis oled vist üsna haruldane.

mida vanemaks ma saan, seda rohkem hindan inimesi, kes on enda ja oma keha vastu lugupidavad. mulle ei meeldi, et “viisakusest” süüakse. ma ei saa sellest aru. ok, kui külastan jaapani keisrit ning seal on mingi tseremoonia ja mingid traditsioonid ja normid, ja ma ei esindaks ainult ennast, vaid oleksin mingi võimukandja, siis tuleb viisakusest ikka süüa. aga ma isiklikult küll ei saa aru sellest sugulaste ja sõprade juures “viisakusest” söömisest – mis selle mõte on? ise ma saan kurjaks, kui keegi minu toitu “viisakusest” sööb. jumala ok on öelda, et “ma ei söö juustu” või “ma ei talu paprikat”. no jumal hoia- leiame midagi muud!

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on küll meelevaldne väide, ikka pannakse, aga mina pean loomulikuks, et kõigile ei maitse.

Küsi mõnelt itaallaselt, kas pitsa peale võib ananassi panna.

Paneks kohe mitu “like”.

Ananass  loomulikult ei käi pitsa peale (muidu söön kõike).

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kolme lapse emana pidanud ülimalt tähtsaks, et lapsed kõike sööksid. Niisiis olen lisatoiduga alustamisest saadik neile pakkunud väga mitmekesist isetehtud toitu. Palju juurvilju, kõikvõimalikke erinevaid toite, mitmekesist menüüd. Olen näinud palju vaeva. 10-kuuselt on nad kõik olnud peretoidul. Ei mingit 18-kuuse toitmist tuubipüreedega. Eesmärk on, et nad kuskil nina ei kirtsutaks, ja ka külas käies ning koolis kõike sööksid, ilma valimata. Alati on olnud reegel, et kõike peab proovima. Nii mõnigi toit on saanud suureks lemmikuks peale esmast umbusku, kuid siis proovitakse ja maitseb! Sama olen teinud oma lastega, kui nad veel alla paariaastased on – kui laps esmasel vaatlusel toidust keeldub, torkan talle selle kavalusega ikkagi suhu ja 95% juhtudest talle maitseb. Ei kirtsuta mu lapsed nina kastme ja kartuli, krevettide, vürtsika aasia toidu, piimasupi, brokoli, lillkapsa ega erinevate kookide peale.

Samas, võõrustades teisi peresid ja laste koolikaaslasi ning naabrilapsi, olen lihtsalt hämmingus, kust tulevad sellised pirtsutamised:

– minu valmistatud ja enamike laste armastuse pälvinud küpsisetort mõnele lapsele ei kõlba kuna seal vahel on kiht moosi! Või ei sobi seal olevad banaaniviilud!

– on lapsi, kes ei söö moosi, pannkooki süüakse ainult kas paljalt või Nutellaga.

– On lapsi, kes ei söö riisi!

– Paljud nokivad mu pitsa pealt ära ananassi ja paprika!

– Paljud ei söö kala.

– On isegi lapsi, kes ei söö isevalmistatud burgerit!

– On uskumatult palju lapsi, kes ei söö tomatit! (arvasin alati, et see on mingi ameeriklaste kiiks)

– Kartulisalatit ei söö peaaegu keegi, kuigi minu tehtud salatit täiskasvanud kiidavad taevani. Lapsed ei julge maitstagi!

– üldse on hästi palju kartust toitude ees. Lapsed ei julge ühte ampsugi võtta, et proovida. Väga palju on lapsi, kes justkui kardavad toitu. Nad on ülikõhnad ja ei soovi peaaegu kunagi midagi süüa. Ja kui pakkuda neile mingit täiesti tavalist toitu, siis nad vaatavad seda hirmunud silmadega ega julge proovidagi!

– ja siis on lastel paar sõpra, kes alati kõike ilusti söövad ja kiidavad. See teeb mind alati nii rõõmsaks, et on ka normaalse toitumisega peresid!

Ma lihtsalt sooviks teada, kust teie arvates saavad alguse sellised kiiksud ja kartused super maitsvate toitude ees? Eelkõige pean silmas lapsevanemaid, kellel sellised pirtsakad lapsed on.

Panin sulle miinuse su kitsa silmaringi eest. Võin sama rääkida, kuidas olen harjutanud lapsi maast madalast mitmekülgse kodutoiduga. Jah, 2 esimest last söövad tõesti kõike. Kolmas aga mitte. Erinevad struktuurid ja maitsed võivad teda öökima ajada. Sellepärast on ta külas toiduga väga ettevaatlik, sööb väheseid asju. Kodus tunnustan teda kui midagi uut proovib aga kunagi ei sunni. Selline eripära v toitumishäire.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ananass loomulikult ei käi pitsa peale (muidu söön kõike).

Minul käib, sest maitseb nii.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võrdlemisi tüütu, et selles teemas jälle nii palju vaieldakse selle pitsa ja ananassi üle. Ma loodaks siiski, et see ei ole järjekordne Eesti rahvast lõhestav elutähtis küsimus.

Keegi muudkui miinustab vastuseid, kus antakse lastele õigus toidu suhtes valiv olla või öeldakse, et lapsevanem ja kodune kasvatus ei ole üheselt “süüdi” laste söömisharjumustes. Jah, paraku laste ülekaalulisus näitab, et kõige paremini meie toitumisega ei ole. Aga jagage siis parem nippe, kuidas vältida ebatervislike toiduainete tarbimist ja lisada laste menüüsse tervislikku! See ei tähenda, et peaks valimatult sööma kõike, mida pakutakse. Isegi külas – reegel, et viisakas on külas kõik pakutu vastu võtta, on ajast ja arust.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks pered ja lapsed on erinevad. Lähedase sugulase peres nt oli ka vanavanematel probleem, et lapsed pirtsutavad. Tegelikult lihtsalt olid vanemad väga suured toiduarmastajad ning lapsed olid väikesest peale harjunud sööma erinevate riikide toite, igasugu mereande, eksootilisi puuvilju, vürtsikad asju jms. Eesti soust ja kartul oli nende jaoks imelik ja võõras. Samas tervislikkusele mõeldes kindlasti ei ole oluline harjutada lapsi seda sööma.

Teine asi on võõras kohas söömine. Lapsed ei julge võõras kohas võtta vähegi tundmatut asja kuna äkki ei maitse ja siis piinlik. Eriti kui sõbra ema kohe peale lendab küsimustega. Ma nt lasen lastel alati omapäi köögis toimetada, kui keegi külas on. Eriti ühe lapse parim sõber ei kipu sööma, kui ma lähedal olen.

Ja siis on veel tervisest tulenevad piirangud. Mul nt üks laps ei saa riisi (ja veel mõnda asja) süüa, kuna kõht läheb väga kinni. Sõbra emale ta seda kindlasti ütlema ei lähe.

Muidugi on ka peresid, kus toitutaksegi piltlikult öeldes ainult võileibadest ja viineritest.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule maitsesid lapsena ainult lihtsad toidud ja oli mitmeid asju, mida ma üldse ei söönud, näiteks tomat ja paprika. Täiskasvanuna olen väga hea isuga ja söön kõike, ainult vürtsiseid asju ei armasta. Kuna minu kodus olid väga jäigad reeglid nii söömise kui muu osas, siis oma lapsi kasvatan teadlikult teisiti, kuna ei näe, et karmidest reeglitest mingit kasu oleks tõusnud. Minu lapsed ei pea taldrikut tühjaks sööma ja võivad valida, mida sinna panevad. Kui õhtusöögiks on liha, kartul ja salat, siis mulle piisab kui nad kolmest ainult ühega piirduvad, see on nende vaba valik. Kui õhtusöök ikka üldse ei mahu ja kõht pole tühi, siis asenduseks muidugi magusat ja näkse ka ei anna, aga ma ei raiu neile nui neljaks, et peavad sööma, mis ette pannakse. Mul endal pole ka iga kord päris kõikide asjade järele isu.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja saab ilmselt aru küll, et inimesed ongi erinevad, igaühel omad tugevused ja nõrkused, aga millegipärast tunneb end alaväärsena ja vajab seda üht teemat, milles saab iseendale õlale patsutada, et tema oskab õigemini elada kui teised inimesed siin maailmas.

Sama hästi võiks küsida, et “mina teenin küll viis keskmist palka, mis teistel viga on, et nemad ei teeni?” või “mina olen küll väga heas vormis, mis neil ülejäänutel inimestel viga on, et üle poole maailma elanikkonnast rasvunud on?” või et “mina olen juba 40 aastat õnnelikus abielus, mis neil teistel viga on, kes ei ole?”

Kui järgi mõtled, siis võib-olla söövad su lapsed küll pirtsutamata kõiki asju, aga samas on valdkondi, kus teised on paremini õnnestunud kui sina, mis siis, et neil lapsed paprikat ei taha.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei näe ühtki põhjust, miks kõik inimesed (ka lapsed) peaksid sööma kõike, mida keegi ette annab ja “normaalseks” peab.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on ka külas käinud erinevaid lapsi. Mõni sööb kõike, mõni mitte midagi. Mina toppima ei hakka. Pigem häirib mind toidu raiskamine. Teen toitu suht täpselt. Kui keegi ootamatult külas ja söögiajale jääb, siis alati pakun külalisele ka. ALATI tutvustan toitu ja näitan milline see välja näeb. Kuiei soovi on ka ok. Tihti külalised vastavad jaa, söön küll, aga kui taldrikule panna, siis songib toidus ja midagi ei söö. Pean taldrikutäie prügikasti viskama. Seda ta ei tea, et see tema ports tuli minu portsu arvelt ning minu kõht jäi sel õhtul tühjaks ning 1 ports on prügikastis.

Mõistlik oleks väikene kogus proovimiseks taldrikusse tõsta.

Minule nt mõne inimese tehtud toidud lihtsalt ei meeldi: kõiki koostisosi söön, aga tervikuna pole toit maitsev. Enamasti ma ei oska ka välja mõelda, miks ei meeldi. Toidutegemisel on kõigil mingisugune oma käekiri. Külas süües tõstan alati igaks juhuks vähem toitu ette.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul kaks last ja tegin beebina neile ise püreesid, sõid nagu viimased näljased, aastaselt sõid ka meiega sama toitu. Olid mõlemad nagu elavad näljad kogu aeg, siis sai esimene laps u 2,5 a ja ei söönud enam mitte kui midagi. Ei pea õigeks lapsele vägisi toitu sisse ajada. Teine veel sööb tavalist toitu isuga, aga nt piimatooteid ja kooke/torte ei võta suu sisse ka mitte.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on selline pirtsutajast laps ja seda juba beebiajast saati. Tal on omad kiiksud ja kindlad retseptid, mis maitsevad. Meil muidugi ka segaabielu, võimalik, et maitsemeel on ka pärilik. Nüüd on juba teismeline ja isu on parem, aga väga kriitiline on küll. Kui ikka minu poolt pakutav ei sobi, siis lasen tal endal teha.

Teemaalgataja nimekirjast ta vist tõesti ühtegi asja ei sööks, samas, kui vanaema juures Eestis oleme, siis seal sööb peaaegu kõike. Mul ema on hea kokk muidugi, järelikult on viga minu oskustes:)

Külas käies pirtsutada ei luba, söögu seda mida pakutakse või öelgu lihtsalt tänan, aga kõht on täis:)) See rohkem kasvatuse teema.

Ise söön peaaegu kõike, aga olen elu aeg liigse isu/kehakaaluga kimpus olnud.  Laps on sale, aga söögiga valiv, muide ka maiustustega. Mitte sobi köök võib kapis hallitama minna, talle ei maitse ja kõik. Mina olen see, kes “toitu ei saa raisku lasta minna” mentaliteediga endale selle lõpuks keresse keeran.

Inimesed, nii lapsed kui täiskasvanud ongi väga erineva maitsemeelega. Nüüd on kõike saada ja saabki rohkem valida/pirtsutada.

Mina näiteks ei  söö mitte ühtegi putru lapsest peale, no ja siis…

Ei suuda isegi maitsta, nii vastu hakkab. See lihtsalt näide siis..

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps ei söö midagi, peale liha ja makaronide. Mingi viga vist küljes.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatuses võib ridade vahelt lugeda, et ta enda lapsed on tema kehva kokkamisega lihtsalt suure sunniga pidanud leppima, aga külalised õnneks veel mitte, kuna nendega käitutakse viisakamalt. Need mõned, kes söönud on, on ilmselt need kugistajad, kes sööksid ükskõik mida, maitset nagunii tunda ei jõua enne kui alla neelatud 🙂

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küsiks vastu, et kust küll tulevad sellised toidufriigid ja targutajad nagu TA? Inimene ei pea sööma kõike, mis ette antakse, ei pea isegi proovima! Milleks? Sest kellegi teise meelest on see viisakas või maitsev? Haigemat põhjust annab tuua. Mul on 5 last, neist üks on spetsiifiliste toitumisharjumustega autist – loodan südamest, et ta TA taolise sõbra ema koju külla ei satuks. Kogu oma spetsiifilise menüü juures (ei mingeid segatud ega töödeldud toite) toitub ta tegelikult mu lastest kõike tervislikumalt ja veri on tal alati korras! Ise töötan lasteaias nn söögitädina ja võin TA-le kinnitada, et 90% lastest ei meeldi segatud toidud või toidud, kus on liiga palju komponente. Lisaks sellised, mille tekstuur on kaheldava visuaalse väärtusega, nt igasugu piimakissellid, kastmed jm taoline. Marju armastavad lapsed oluliselt rohkem kui moosi. Ma ei söö ka ise ei moosi, küpsetatud paprikat ega kala (lõhn!), samuti ei söö ma magusat ega joo kohvi, sest pean seda äärmiselt ebatervislikuks ega soostuks puhtalt viisakusest perenaise rõõmuks oma tervist rikkuma (ilmselt mõned võõrustajad minestaksid selle peale). Rohkem tolerantsust ja vähem enesekiitust! Toit, mida sa oma kehasse võtad, on niivõrd isiklik ja intiimne teema tegelikult, et mina ei saa üldse aru, kuidas saab sellise asja üle diskuteerida või veel hullem – seda peale suruda. Oma rühma lapsi sunni ma mitte iialgi sööma. Lapsel on õigus alati keelduda, ka proovimisest, tean, et osades kohtades sunnitakse proovima vähemalt 1 suutäis, mina ei sunni, pean seda ebaeetiliseks. Kui mänguline lähenemine tulemust ei anna ja laps tõesti ei soovi, siis austan tema otsust, olgu ta 1,5 või koolieelik.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul esimene laps on selline, kes proovis alati kõike ja sõi ka suuremat osa asju väiksemana, aga kuskil 4-aastasena muutus umbusklikumaks ning osasid asju, mida varem sõi, siis praegu enam ei taha. Lasteaias koguaeg kiidetakse, et ta nii hea isuga laps ja sööb seal tihti mitu portsu. Aga ta ei söö peaaegu üldse kotlette või lihapalle, tatart ja kartulit, mis on ometigi nii tavalised asjad ning ka riisi sööb pigem pika hambaga. Et kui keegi pakuks talle täiesti tavalist asja nagu praekartul, siis ta ka ilmselt keelduks ning teda peetaks pirtsakaks lapseks. Ometigi sööb ta muidu igasuguseid värskeid salateid, küpsetatud ja keedetud juurikaid, kala, mereande, liha, suppe, kastmeid, kalamarja, kõiki marju ja puuvilju, torte, kooke jne. Aga igaühel on ilmselt midagi, mis talle ei maitse ja ei peagi kõik maitsema.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt on jah igaühe oma asi, mida ta sööb või ei söö. Minu jaoks niikaua, kuni ta sellega teisi manipuleerima ei hakka: et tema seda ei söö ja seda ei taha ja siis tema nõvvab, et temale eriasju tehtaks. Kui kõrvale jätta tervislikud põhjused.
Muidu aga, no kartulisalat on olnud minu lapsepõlveaegadest kõikide laste lemmik. Seda ei saa ütlemata jätta. Palju tavaliste asjade mittesöämise põhjused on ikka kodustest söömisharjumustes. Et kodus ei valmistata neid toite, koduseid toite näiteks ja lapsi ei harjutata neid sööma.
Ma kasvasin üles kodus, kus laste käest ei küsitud, mida te süüa tahate ja ise tegin oma lastega ka nii. Ma sõin kõike, tollases mõistes. Elasime maal ja toit oli lihtne ja maalähedane. Piimasupist soolaliha ja tuhas küpsetatud kaalikate ja ahjuõunteni välja. Kartulisalat oli eriline piduroog või kohupiimakook.
Arvan, et see on heaoluühiskonna teema. Inimesed on toiduga rikutud ja ärahellitatud. Õppige hindama seda, et süüa on. Toiduga ei mängita ega pillitata. Kõrvits on söömiseks, mitte halloviiniks.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidu aga, no kartulisalat on olnud minu lapsepõlveaegadest kõikide laste lemmik. Seda ei saa ütlemata jätta. Palju tavaliste asjade mittesöömise põhjused on ikka kodustest söömisharjumustes. Et kodus ei valmistata neid toite, koduseid toite näiteks ja lapsi ei harjutata neid sööma.

 

Miks peab last harjutama sööma kartulisalatit?

Võimalik, et laps sööb täiesti probleemivabalt juur- ja köögivilju, lihtsalt ei taha, et need oleks kokku segatud. Aga sinu probleem on, et miks ei õpetata lapsi kodus majoneesi- ja soolarikast kartulisalatit sööma?

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidu aga, no kartulisalat on olnud minu lapsepõlveaegadest kõikide laste lemmik. Seda ei saa ütlemata jätta. Palju tavaliste asjade mittesöömise põhjused on ikka kodustest söömisharjumustes. Et kodus ei valmistata neid toite, koduseid toite näiteks ja lapsi ei harjutata neid sööma.

Miks peab last harjutama sööma kartulisalatit?

Võimalik, et laps sööb täiesti probleemivabalt juur- ja köögivilju, lihtsalt ei taha, et need oleks kokku segatud. Aga sinu probleem on, et miks ei õpetata lapsi kodus majoneesi- ja soolarikast kartulisalatit sööma?

Ei, see pole probleem. Sest ega seda kartulisalatit vms ei peagi igapäevaselt sööma. Sa lugesid minu kirjast välja nö meelevaldse rea ja tõid vaid selle välja. Jättes täiesti tähelepanuta, et rääkisin igapäevasest väga lihtsast toidust. Ja kartulisalatist, kui harva söödavast. Siis sa manipuleerisid mu mõtte vastupidiseks. Justkui ma propageeriks iga päev kartulisalatit ja maalähedase toidu jutu lihtsalt unustasid.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema algas nagu kirjeldusega minust:

<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>”Olen kolme lapse emana pidanud ülimalt tähtsaks, et lapsed kõike sööksid. Niisiis olen lisatoiduga alustamisest saadik neile pakkunud väga mitmekesist isetehtud toitu. Palju juurvilju, kõikvõimalikke erinevaid toite, mitmekesist menüüd”</span>

Ainult edasi ei läinud nagu minul.

Minul 1 laps ei söö kala. Juba  titena ajas ta suust välja ja keeldus söömas püreed, kus oli kas või killuke kala. Nüüd on poiss 17-a ja mööndusega sööb üksnes valget kala ja krevette. Lisaks siis veel mõningad toiduained.

1 poiss on eluaeg keeldunud söömast torte, kooke jms magusat. See valik tegelikult mulle meeldib. Temaga aga veel teine teema – ta oli tugevalt allergiline osadele toiduainetele. Nt porgand, kapsas, mesi, kiivi, viinamarjad. Seega juba lasteaialapsena oli ta ise üsna teadlik, mida ta süüa ei tohtinud. Nt toores porgand andis praktiliselt kohe ülitugeva reaktsiooni. Nii ta siis sünnipäevadel “valis” toitu üsna hoolsasti.

1 poiss keeldus söömast liha. Veel lasteaialapsena koukis ta püüdlikult ka hakklihakastmest liha välja. Minul, kes ma grammigi võrra ei poolda veganlust lastel (põhjus: lapse norm arenguks vajalikud aendamatud aminohapped) on selline laps! Nüüdseks on asi küll paremaks läinud, kuid nt ribi  ta ei taha ja üldiselt võimalusel sööb miskit muud. Tema sööks ainult kala ja mereande.

Kuivõrd mulle on meeles oma lapsepõlv – ma ei söönud enamusi asju ja mu ema oli minuga väga hädas ja siiani on paljud toidud mulle konkreetselt vastumeelsed nt ei kannata ma vahukoort ja tunnen selle kohe igal pool nn kohupiimatortide jms sees ära ja see on minu jaoks ebameeldiv, siis tavaliselt ongi õhtusöögiks korraga liha ja kala või siis üldse liha- ja kalavaba toit.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küsiks vastu, et kust küll tulevad sellised toidufriigid ja targutajad nagu TA? Inimene ei pea sööma kõike, mis ette antakse, ei pea isegi proovima! Milleks? Sest kellegi teise meelest on see viisakas või maitsev? Haigemat põhjust annab tuua. Mul on 5 last, neist üks on spetsiifiliste toitumisharjumustega autist – loodan südamest, et ta TA taolise sõbra ema koju külla ei satuks. Kogu oma spetsiifilise menüü juures (ei mingeid segatud ega töödeldud toite) toitub ta tegelikult mu lastest kõike tervislikumalt ja veri on tal alati korras! Ise töötan lasteaias nn söögitädina ja võin TA-le kinnitada, et 90% lastest ei meeldi segatud toidud või toidud, kus on liiga palju komponente. Lisaks sellised, mille tekstuur on kaheldava visuaalse väärtusega, nt igasugu piimakissellid, kastmed jm taoline. Marju armastavad lapsed oluliselt rohkem kui moosi. Ma ei söö ka ise ei moosi, küpsetatud paprikat ega kala (lõhn!), samuti ei söö ma magusat ega joo kohvi, sest pean seda äärmiselt ebatervislikuks ega soostuks puhtalt viisakusest perenaise rõõmuks oma tervist rikkuma (ilmselt mõned võõrustajad minestaksid selle peale). Rohkem tolerantsust ja vähem enesekiitust! Toit, mida sa oma kehasse võtad, on niivõrd isiklik ja intiimne teema tegelikult, et mina ei saa üldse aru, kuidas saab sellise asja üle diskuteerida või veel hullem – seda peale suruda. Oma rühma lapsi sunni ma mitte iialgi sööma. Lapsel on õigus alati keelduda, ka proovimisest, tean, et osades kohtades sunnitakse proovima vähemalt 1 suutäis, mina ei sunni, pean seda ebaeetiliseks. Kui mänguline lähenemine tulemust ei anna ja laps tõesti ei soovi, siis austan tema otsust, olgu ta 1,5 või koolieelik.

Kohv ei ole ebatervislik!

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma lihtsalt sooviks teada, kust teie arvates saavad alguse sellised kiiksud ja kartused super maitsvate toitude ees?

Kes kassi saba ikka kergitab, kui mitte kass ise.

Ühesõnaga probleem on selles, et kõik ei kiida sinu “supermaitsvaid” toite?
Äkki võiksid pisut madalamalt lennata ning soovitavalt avatud silmadega?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastel on vist loomuomane taju endale sobimatute toiduainete suhtes (kui seda muidugi ära ei rikuta vanemate poolt, nt köögivilju üldse mitte andes ja puuvilju eelistades vms). Näiteks mina armastan hullupööra tomatit, igal kujul, aga kumbki laps tomateid üldse ei söö. Ainus erand on ketšup. Aastaid hiljem sain teada, et mõlemad on tomatile allergilised. Kumbki pole kunagi tomatit suhu pannudki, ütlevad, et lõhn on vastumeelne.

Samuti tunnevad lapsed vist maitseid palju tugevamini, no näiteks küpsetatud paprikat ma lapsena suu sissegi panna ei suutnud, lihtsalt sellel oli nii tugev maitse. Nüüd armastan väga paprikat, ka pizza peal ja suppides.. Krevetid ja mereannid – ei söönud lapsena ega suurenagi ühtki aastakümneid, lõhn tundus mulle jubeda haisuna. Nüüd, 50+ söön krevette ja enamust mereande, lihtsalt nende tugevat maitset enam ei tunne, et see häiriks. Vähegi vähemvärskeid mereande ei söö aga siiani.

Ehk et mina arvan, et inimesed ise teavad, mis on neile parem ja mis ei sobi ja selleks on põhjus. Muidugi kui keegi vaid magusat sööb või moosisaiu nagu keegi, kes 12 aastat ei olevat muud söönud kui moosisaiu, siis on küsimus tõsisem, aga seni kui paprika või pekk või mingi muu imeliku konsistentsi või maitsega asi, pole küll põhjust muretsemiseks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lapsena ei tahtnud eriti süüa külla minnes, sest toidud olid alati teise maitsega. Kartulisalat polnud seesama kartulisalat, mis kodus näiteks. Lastele loevad ju väikesed asjad ja mõni paneb kartulisalatisse midagi sellist, mida teine ei pane, olgu selleks siis õun, sibul, porgand, hernes vms. Lapse jaoks võib sellega “õige” maitse kohe rikutud olla.

Teine, mida arvestada on see, et kuigi teemaalgataja ise enda tehtud toidud “super maitsvateks” on nimetanud, paistab millegipärast minevat nii, et pea keegi külla tulnud lastest neid süüa ei taha. Võib-olla pole siiski probleem kõigis neis lastes, vaid hoopis selles, et teemaalgataja toidud päris nii supermaitsvad pole kui ta ise arvab.

Minu kolmel lapsel käib palju lapsi külas ja ma pole märganud, et see probleem nii valdav oleks, et keegi kunagi ei söö…

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Okei, asi on lihtsamast lihtsam. Ma sain nüüd vastuse, miks lapsed pirtsakad on – ka lapsevanemad on üllatavalt pirtsakad! Järelikult välditakse paljusid sööke ja seega lapsed pole neid kunagi näinud ega proovinud. Uskumatu. Ma arvasin, et minu põlvkond on selles osas normaalne, sest tean ainult paari pirtsakat endavanust.

Mina vist see pirtsakas “sinuvanune” või vanem.

Minu vanemad ei olnud toiduga pirtsakad. Ikkagi sõjaajal sündinud. Minu ema tegi väga hästi süüa. Rahvuselt venelane ja abiellumise teel Venemaalt tulnud. Tema toidud olid minu isa suguvõsas kuulsad ja meil käidi väga palju külas. Tema matustel meenutasid kõik ka tema toite.

Ja mina. Lihtsam on öelda, mida ma lapsena sõin. Need olid: keel, suitsuribi, haug, porgandimahl ja Põltsamaa konservitehase koorega õunapüree (sildil kass, nimetasin seda kassitoiduks). Lasteaias olin sariistuja. Teised lapsed juba ammu magasid, kuid mina istusin laua taga. Murdusid kasvatajad, kuid mitte mina. Ja miks see nii oli? Minu jaoks oli põhjus lihtne – ma ei suutnud neid toitusid süüa. Tundsin, kuidas kõhtu tekkis klomp, mis tasapisi ülespoole tõusis ja iiveldama ajas. Paar kasvatajat arvasid, et mis mõttes ei söö? ja toppisid jõuga. Oksendasin nad täis ja peale paari korda nad enam ei proovinud. Tunnustan oma ema, kes mulle vägisi ei toppinud ja proovis toidulauale muretseda just seda, mida ma olin nõus sööma. Keel ja ribid olid eraldi minu jaoks pidevalt menüüs. Teismelisena sõin juba rohkem asju, kuid ka täiskasvanuna on mul väga palju asu, mida ma ei söö. Ei söö asju, mis on mulle vastumeelsed. Ma ei söö küpsisetorti, sest ma ei söö küpsiseid. Tihti topitakse lisaks sinna ka vahukoort, mis annab ebameeldiva rasvamaitse. Jah ma olen mõned korrad ikka proovinud tükikese ja veendunud, et jätkuvalt ei ole see minu jaoks.

Veel ligi 50-aastaselt mäletan ma oma lapsepõlve kogemust ja seega olen ma aktsepteerinud ka oma laste ja ka teiste laste toiduvalikuid.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Okei, asi on lihtsamast lihtsam. Ma sain nüüd vastuse, miks lapsed pirtsakad on – ka lapsevanemad on üllatavalt pirtsakad! Järelikult välditakse paljusid sööke ja seega lapsed pole neid kunagi näinud ega proovinud. Uskumatu. Ma arvasin, et minu põlvkond on selles osas normaalne, sest tean ainult paari pirtsakat endavanust.

Mina vist see pirtsakas “sinuvanune” või vanem.

Minu vanemad ei olnud toiduga pirtsakad. Ikkagi sõjaajal sündinud. Minu ema tegi väga hästi süüa. Rahvuselt venelane ja abiellumise teel Venemaalt tulnud. Tema toidud olid minu isa suguvõsas kuulsad ja meil käidi väga palju külas. Tema matustel meenutasid kõik ka tema toite.

Ja mina. Lihtsam on öelda, mida ma lapsena sõin. Need olid: keel, suitsuribi, haug, porgandimahl ja Põltsamaa konservitehase koorega õunapüree (sildil kass, nimetasin seda kassitoiduks). Lasteaias olin sariistuja. Teised lapsed juba ammu magasid, kuid mina istusin laua taga. Murdusid kasvatajad, kuid mitte mina. Ja miks see nii oli? Minu jaoks oli põhjus lihtne – ma ei suutnud neid toitusid süüa. Tundsin, kuidas kõhtu tekkis klomp, mis tasapisi ülespoole tõusis ja iiveldama ajas. Paar kasvatajat arvasid, et mis mõttes ei söö? ja toppisid jõuga. Oksendasin nad täis ja peale paari korda nad enam ei proovinud. Tunnustan oma ema, kes mulle vägisi ei toppinud ja proovis toidulauale muretseda just seda, mida ma olin nõus sööma. Keel ja ribid olid eraldi minu jaoks pidevalt menüüs. Teismelisena sõin juba rohkem asju, kuid ka täiskasvanuna on mul väga palju asu, mida ma ei söö. Ei söö asju, mis on mulle vastumeelsed. Ma ei söö küpsisetorti, sest ma ei söö küpsiseid. Tihti topitakse lisaks sinna ka vahukoort, mis annab ebameeldiva rasvamaitse. Jah ma olen mõned korrad ikka proovinud tükikese ja veendunud, et jätkuvalt ei ole see minu jaoks.

Veel ligi 50-aastaselt mäletan ma oma lapsepõlve kogemust ja seega olen ma aktsepteerinud ka oma laste ja ka teiste laste toiduvalikuid.

Sellised inimesed on ikka pigem erandid.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 94 )


Esileht Koolilaps Kust küll tulevad sellised toiduga pirtsutajad