Samuti on erandid sellised lapsed, kes tõesti söövad absoluutselt kõike ja on nõus kõiki võõraid toite kohe proovima. Enamik on niisugused, kellele ei sobi mõned toidud – aga lapsele on see mitte sobimine enamasti palju kategoorilisem kui täiskasvanule ja vanemana muututakse toitude suhtes sallivamaks, nagu ka tolle üle-eelmise käoga juhtus. Mina ei suutnud lapsena süüa pekiliha ja hapukapsast. Mõni teine jälle midagi muud. Ja kui koos on kamp lapsi, siis ühele ei sobi üks, teisele teine ja selles ei ole midagi imelikku.
Tihti topitakse lisaks sinna ka vahukoort, mis annab ebameeldiva rasvamaitse.
Vot vahukoor on tõesti ka mul üks ja ainus toiduaine mis reaalselt iiveldama ajab.
Olgu see nii magus kui tahes. Ka võikreem. Need kunagised võikreemiga tordid ????.
Väga meelevaldsed järeldused ikka teemaalgatajal. Polegi selle peale tulnud, et võõraste laste maitse-eelistuste peale viriseda. Sama hästi võin tõesti mina sinu harjumusi põlastada.
*fuiiii, kes üldse paneb pizza peale ananassi. Iaallased küll mitte ja minu lapsed on harjunud sööma autentset toitu.
* fuiiii, kes üldse teeb kannkooke, see on ju puhas nisujahuplönn.
P.S su jutust saab aru, et lapsel on ikka meeletu hulk sõpru vist, kelle pealt mingit sotsiaalset uurimust teha. Mu lastel on 3-4 head sõpra, keda satun toitma ja olen kursis nende eelistuste ja allergiatega ega pea enda ülesandeks harida võõraid lapsi ja nende toitumisharjumusi muuta-rikastada.
Lapsed söövad toite mida harjunud kodus sööma, nii lihtne ongi. Teemaalgataja on lihtsalt saabas!
Ma ei tee iial kodus tatart, ilmselr ei söö ka laps seda, ma jälestan vahukoort, kuskil kuklis talun, aga kodus ei tee, ma ei tee leivasuppi, , mannavahtu vihkan lapsepõlvest. Teeme muid toite. Või kujutad, et kõik lapsed söövad sinu menüüd kodus? A vbl nad on harjunud pullimune sööma, mitte kartulisalatit ja sedagi saab kümnel eri viisil teha.
