Minu meelest on üks naturaalse karvkattega karvane puudel palju ilusam kui nende totakate seongutega narriks tehtud puudlid.
Vaat mina arvan just vastupidi. No ei pea näituselõige olema, sihuke ülespuhvitud ja veidrate topsukestega veidrates kohtades, aga igal juhul eelistan siledat koonu ja selget silmavaadet. Ma ei või kannatada neid vuntse ja karvade sees silmi (ükskõik mis tõul, terjeritel peamiselt, aga igasugu bolonkad jmt) – ühel juhul jääb kõik vesi ja toit vuntsi kinni, et on vastikult märjad ja rokased, teiseks ma pean saama loomale silma vaadata, nägema tema ilmet. Ja kui jalgadel ja kõhu all on pikad karvad, siis kõik tänavasopp ja liiv jäävad sinna kinni. Seega juba puhtalt hügieeni mõttes peaks ma neid pügama. No ja ainult tutt pealae peal oleks ka naljakas. Mõne pildi peal ongi see ainult jäetud, siis oma nööpsilmadega näeb loom välja nagu mingi mänguasi, ja seda ma ka ei taha.
Ja muidugi peab iseloomu puhul arvestama seda, et suur puudel on teenistuskoer, algselt aretatud pardijahiks, aga keskmised ja kääbused on puhtalt ilukoerad. Seega suur peaks olema rahulikum, väiksed kipuvad olema liiga labiilsed.
Peab ütlema, et siiani on mul puudlitest jäänud mulje (igas suuruses) kui üpris labiilsetest ja lärmakatest ja mitte kuigi intelligentsetest koertest. Kui pisike koer ripub oma omanikul sabas, on see veel kuidagi mõistetav, aga kui suur koer seda teeb, on pehmelt öeldes häiriv ja karmimalt öeldes nõme. Kuigi ma möönan, et ilmselt oli kõikidel juhtudel tegemist asjaoluga, et neid poldud piisavalt õpetatud ja kasvatatud ja enamikel juhtudel koer istus omanikule lihtsalt pähe ega allunud keelamisele. Lisaks tõmbles närviliselt ringi ja sekkus jutusse, nõudis tähelepanu.