a) Mul kahel sõbrannal ja majanaabril ja sugulasel olid suured puudlid, kahel teisel tuttaval perel väikepuudlid ja veel kahel tuttaval kääbuspuudlid. Kõige normaalsem oli ühe klassiõe suur puudel, kes oli natukenegi õpetust saanud ja jättis kõige intelligentsema mulje. Majanaabri puudel tegi suht mis ise tahtis ja kuna me ise olime tollal lapsed, siis ega teda eriti ei kasvatatud ka. Mingi erilise tarkusega see loom ei hiilanud ka muidu. Õpetamata jätmine ei tähenda automaatselt seda, et koer on loll, aga see koer seda tõesti oligi. Sugulase koer oli samuti absoluutselt kasvatamatu ja sealjuures veel naeruväärselt ära hellitatud.
Väikepuudlid olid natuke paremad, aga haukusid liiga palju, ja kääbused olid hüperaktiivsed, et paljast nende vaatamisest võis peapöörituse saada.
Seega on mul olnud puudlitega üpris palju kogemusi. Ma tean, et nende kohta öeldakse, et targad – on ju tsirkuseski enamus trikitegijad puudlid ja mitte mõned teised tõud, aga vaat minul ei ole õnnestunud ühtki sellist hästikasvatatud ja nutikat eksemplari kohata. Ma rääkisingi MULJEST, mitte ei öelnud, et nad on rumalad ja mittekasvatatavad. Vaid lihtsalt nende peremehed polnud nendega tegelenud. Kui ma n üüd mõtlema hakkan, siis tulebki nii välja, et kõigist tõugudest ongi mul just kõige rohkem tuttavaid puudleid. Kurioosum, kui arvestada, et see tõug mulle eriti ei meeldigi.
b) Pügamisest. See ei ole loll jutt – ühe väikepuudli pügamine oligi alati üks suur võitlus, pisarad ja hammustadasaamine, sest perenaine lihtviisiliselt ei käinud oma väikesest koerast üle. Lasigi end hammustada ja terroriseerida, sest “pojakesele ei meeldi pügamine”. Nojah, mis sa teed siis sihukesega. Ja olen veel kohanud mitut koeraomanikku, enamus sellist pisikeste harjataoliste tuustide omanikud, kellele nende penid pähe istuvad ja endaga mingeid protseduure läbi viia ei lase.
Millegipärast ei tea ühtki suure koera omanikku sarnaste probleemidega, sest suurt koera ilmselt ikka vaevutakse kasvatama, aga nende pisikeste tigedate tuustidega arvatakse vist, et see pole vajalik. Nagu ühes teemas keegi küsis, kas väikesed ei pea rihmas olema? Peavad, ja kuidas veel, sest need lontrused sul nina ees plärtsuvad ja siis läheva selja taha ja võivad hammustada. Mina olen sellest õnneks pääsenud, aga olen seda mitu korda näinud ja kuulnud.
Ja hauguvad need väikesed puudlid absoluutselt iga asja peale oma vastiku kileda häälega. Jällegi kasvatamatus, aga kui ma pean nt sünnipäeval olles taluma, et peni iga krõpsu peale diivanilt minema sööstab ja sinnajuurde kiledalt klähvib, siis olgem ausad, käib ju närvidele. Ja pererahvas ei tee ka midagi, laseb tal partsuda. Võite kolm korda arvata, kas ma tahan sinna sünnipäevale või üldse külla minna. Ja muidu on ometi kenad inimesed, aga koerast, näe, jagu ei saa. No kui neile sobib, siis olgu peale, mis see minu asi on, ma lihtsalt ei lähegi siis enam sinna.