Ma olen siiani arusaaja ema olnud. Olen tal lasknud teha, mis ta tahab.
Siia ongi koer maetud. Laps on alles 14, aga sa oled juba oma lapsevanema rolli käest andnud.
Lapsi tuleb suunata, mitte lasta neil teha, mida tahavad. Ja suunamine ei tähenda mitte keelamist, vaid selgitamist lapsele arusaadavas keeles.
Mäletan, kui ise oli sama vana ja kui linnas tuli vastu tüdruk, kel olid jalas poolläbipaistvad retuusid ja peal lühike särk, siis ema selgitas viisakalt, et näe, nii ei ole ilus käia, sest need püksid paistavad läbi ja see ei ole ilus. Sellest õppisin ise mitte sama viga tegema.
Ja sa jätad ütlemata, et sul tegelikult polnudki puberteeti, olid äärmiselt sõnakuulelik ja hea laps. Tegid täpselt, mis ema ütles. Ja tegelikult sulle polekski meeldinud tibimoodi riides käia.
Mina sama vanalt käisin koolis ema riietega. Mul oli emaga vanusevahe 40 aastat, aga mõned neutraalsed riided isegi ema kapist leidsin. Lisaks tuhnisin kaltsukottides ja leidsin 70ndatest pärit ema riided, mis olid Ameerikast saadetud. Oi, kui õnnelik ma nende üle olin. Saapad küll irvitasid eest ja nutsin patja, et miks me küll nii vaesed oleme ja ma uusi saapaid ei saa. Ma ei olnud tibi. Tibide peale vaadati viltu. Tänapäeval on tibid tegijad.
Kust tuleb arvamus, et ma lapsega ei räägi, ei selgita. Mul juba suu vahutab sellest. Jah, 10aastasele valib ema riided ja ütleb täpselt, mida selga panna. Laps käiski viisakalt riides. Kõik oli OK. Aga mingi hetk tekib lapsel oma maitse. Selle maitse vastu ei saa rääkimisega. Jah, ma võiks tal keelata koolis niimõnegi riideesemega käimise, aga mis ma sellega saavutan. Meie suhted lähevad tuksi. Ma ei saa teda keelata. Loomulikult ta kuulaks minu sõna, aga kas see on seda väärt. Usu mind, ta ei täna mind selle eest, et ma sekkun täiega tema ellu ja valin talle kooli riided, sest ta ise ei oska. Ta vihkab neid riideid ja vihkab mind. Me tegime juba kompromisse ja need asjad, mis ta valis, enam-vähem sobivad mulle. Nabapluuse enam kooliriiete hulgas pole.
Mul oli karm ema, kes käsutas, keelas jne. Ma ei käinud ühelgi peol, mul polnud ühtegi trenni, sõbrannad kadusid ära, peikadest võisin vaid unistada. Istusin ainult kodus. Lollusi hakkasin tegema alles 20ndates ja siis tahtis ema mu kodust välja visata. Ma elasin pikalt emaga koos. Mina ei taha see ema olla. Ma saan emaga hästi läbi, aga ma pole midagi unustanud. Ma olen oma lastele oluliselt leebem ema.