3-aastane, kui tal on kodus kiik, õpib väga ruttu ise hoogu tegema. Kui aga ema vedeleb kuskil eemal, siis on iga üksiku väikelapse lemmikmeelelahutus emale liiva sülle pudistada vms ebameeldivat teha, et tähelepanu saada. 🙂
Olen eelkõnelejatega nõus, et kui tahta raha kokku hoida, siis liumägi on esimene atraktsioon, mis ära jätta. Kui on kaks koolieelikut majas, siis on veel lootust, et seda kullimängu ajal kasutatakse, aga üksik laps ei viitsi juba 3-aastaseltki sealt alla lasta rohkem kui 1 korra päevas (ja sedagi vaid vormitäiteks). Suurema osa suvest on liumägi kas märg või tulikuum nagunii. 🙂 Sama saatus kipub tabama mängumajasid – algul on tore, aga üsna kiiresti jääb seisma. Kui tassitakse sinna toitu, on seal ka hiired. Puidust mängumajad võivad ka hallitama või kopitama minna ja siis ei taha sinna kevadel enam keegi minna. Plastikust on aga titekad ja ilma põrandata… Parem on osta üks telk ja siis seda korra kuus paariks päevaks üles panna – mängivad isu täis ja pakid jälle kokku tagasi. 🙂
Meil on Impresti kandilisest puidust kiigepuu, ronimisredel ja liumägi (mida keegi ei kasuta). Üldjoontes oleme rahul, natuke sai täiendavalt toestatud, et külgkõikumist vähendada (mul teismeline kipub suure hooga kiikuma, siis ikka vappub võimsalt see kaadervärk).
Suurim meelelahutus on suur porilomp ja liivahunnik (just hunni, mitte liivakast). Batuudi peal valdavalt kakeldakse, kelle kord on, või kes parasjagu rohkem süüdi on, et kokku põrgati.
