Mõtlen sellele, kui palju on Eestis põlvkondade kaupa rongaisasid: oma lapsi pole nad iial ülal pidanud või kui, siis üsna naeruväärselt väikeses ulatuses.
On isasid, kes takistavad oma poegadel edukaks saada. Tean ühte perspektiivikat korvpallurit, kelle isa otsustas poja kõige otsustavamal hetkel Tallinnast kuskile metsa vahele kolida, nii et poeg ei saanud enam trenni teha, vaid pidi korvpallurikarjääri pooleli jätma.
Tean veel ühte isa, kes siis, kui ta abikaasa rasedaks jäi, soovitas issike lapsele nimeks panna Charlie Chaplin – see oli tema poolt mõnitus ja nali. Lollike naine panigi sellise nime oma pojale. Isa eeskuju oli terve elu negatiivne, isa ise sõltlane ja viimane inimrämps. Pojastki sai sõltlane. Sellise isaliku viha vastu võitlemine nõuab selgroogu ja tugevat iseloomu, seda leidub vähestel.
Ja veel tean isa, kes laskis räpparitel teha oma pojast, kes temaga suhtlemast keeldus, pilaloo, mis on netti igaveseks üles riputatud. Selline on selle isa viha oma poja vastu.
Ometigi on kõik need isad möirates nõudnud oma isaõigusi ja vanas eas tuleb neid kasida ja nende vanadusest segi kamminud aju tagajärgi siluda: käia elektriseadmeid välja lülitamas 300 km taga, kui s.peast isa haiglasse sõites neid välja ei suutnud lülitada, muul moel hoolitseda selliste jätisisade eest.
On irooniline, et elatisvõlgnikest isadega riik ei viitsi tegeleda. Suure surmaga võeti vastu need 100 eurot kuus riigi kompensatsiooni elatsvõlgnikest isade eest. Aga nende s.peadest vanurite eest peavad lapsed hoolitsema: maksma sadu eurosid hooldekodu, rohtude jm eest. Sageli tuleb nende s.peadest isade tõttu veel aastaid kohtuuksi kulutada, et nende kokkukeeratud jama ükskord ometi lahendatud saaks.
Mõtlengi, et miks need isad nii oma lapsi vihkavad, kuigi ise ju ometigi tahtsid neid lapsi?
Ja miks paneb riik vastu laste tahtmist vanurite eest hooldamise laste kaela peale? Kas tõesti on siis raske organiseerida midagi vaestemaja taolist, mis koguks annetusi ja saaks riigilt mingit tuge ülalpidamiseks ja kõik need s.peadest vanemad (enamasti isad) sinna vaestekodusse kokku kuhjata? Mida kiiremini surevad, seda parem!
Ehk hakkaksid esiteks uued vastutustundetud isakandidaadid oma kohustustesse tõsisemalt suhtuma ja saaksid lapsed ka vabaduse neist jätisisadest?
Ja samuti mõtlen, et miks me riik eelistab jätistest vanurite poputamist, kuid laste elatisrahad seda riiki ei huvita?