Teema: Kust tulevad väärastunud mõttemaailmaga vägivaldsed mehed?

Puudulikest peredest.

emad on kasvatanud? Isad ikka ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jah, kindlasti isad ka, aga konkreetselt minu näite puhul, kasvatas lapsi ainult ema. Ema on jube võimukas, oli palju ära jne. Isa els teises linnas ja oli mõusalt rahulik inimene. Ei usu,et isa oleks pojast sellise psühhopaadi kasvatanud.[/tsitaat]

Aga see isa oligi mõnusalt ära, ei vastutanud, käis vaid toredalt nägu näitamas. Teame-teame neid, kus naisele jäävad lapsed, kogu vastutus ning seda peetakse siis võimukuseks, mees siis käib mõnikord nätuspakiga isa tegemas. Laps aga mõteb, et küll mul on vastik ema, kes muudkui nõuab ja kasib siin, isa mul ikka muhe mees. Ja siis kasvab see inimene suureks ning ta ei ole õppinud olukordi lahedama, sest tema isa ei lahendanud neid, ta põgenes mujale ning käis head nägu tegemas. Ja siis ongi nii, et kui reaalses elus raskused, siis ta süüdistab, põgeneb, ründab, kuid mõistlikult head pereelu luua ei oska. Ja kokkuvõte on see, et ela kuidas ela, ikka ema süüdi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei, seal oli vastupidi. Naine jättis mehe maha, kolis teise linna. Isal maakoht ja täiesti arusaadav, et ta ei soovinud sealt suurde linna kolida. See oli puhtalt ema otsus. Ema leidis teise, kellega tal midagi välja ei tulnud. Isa soovis peret tagasi küll, isegi peale teist meest, aga ema ei tahtnud.
Aga selles suhtes nõustun, isa osales laste kasvatamises väga vähe.[/tsitaat]

Need ongi lihtsalt elatud elud, kus on otsuseid ja valikuid, mis alati õiged ei olnud. Aga juu naine nägi, et olgu see mees kui leplik tahes, siis mingites asjades nende elu ei toimi. Arvas, et mujal toimib, kuid ei toiminud. Viga võis naises olla, samas aastatega olid kõik vast arenenud ja targemaks saanud, kuid tegelikult teha pole midagi, sest elu on nii elatud. Ja kokkuvõte ongi see, et meie elu valikutel ja otsuste hinda võib hiljem näha laste peal. Kurb, kuid selline see elu on.
Olen ise perekonnast, kus mindi lahku, kus süüd oli mõlemas. Tahtsin oma elu paremini elada ja tegingi seda, kuid ikkagi läks abielu laiali. Ex mul tegi täpselt samu valikuid, mida kunagi tema isa tegi, kuid nüüd loodab targem olla. Vigu tegime mõlemad, kuid aega tagasi ei keera. Nüüd näen oma laste pealt, et tõesti kahju, et oma mehega paremini ei osanud elada, kuid teha pole midagi, sest abielus on kaks inimest ning mina vastutan vaid enda osas. Ainus lootus ongi see, et oleme kõik arenevad inimesed ehk kõik toimunu on kogemus, tänu millele suudame tulevikus oma elu paremini elada. Mõnikord on see stardipositisioon nii kehv, et seda päris head elu ei saavutagi, kuid jällegi tõdemus, et selline see elu on ja me ise oleme oma elu kujundajad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jah, kindlasti isad ka, aga konkreetselt minu näite puhul, kasvatas lapsi ainult ema. Ema on jube võimukas, oli palju ära jne. Isa els teises linnas ja oli mõusalt rahulik inimene. Ei usu,et isa oleks pojast sellise psühhopaadi kasvatanud.[/tsitaat]
aga see ongi ju otseselt ka isa valik ja otsus, milline tema lapse kasvatus on. Ise elab mõnusalt ja rahulikult mujal, teised vastutagu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vastus: neid kasvatatakse selliseks.
Mul oli vägivaldne mees, ei pidanud teda kuidagi agiteerima jne, ta võis plahvatada ka sellest, kui avaldasid oma arvamust ja nõudsid õiglus. Jah, see ongi vb juba omaette agiteerimine.
Toon näite:
suhe kehv, ainult tülid. Mees ronis suhteportaali ja otsis endale kaaslaseid. Sai kokku, paar aastat tagasi, talvel. Suvel sama seis, ehk suhted kehvad, sest kõik see jääb ju hinge kriipima ja rääkida temaga ei saanud. Mitte kunagi. Siis ilmus ükspäev jälle hiljem koju, valetas maad ja ilmad kokku. Kuid tuli välja, et käis selle sama naisterahvaga kinos ja kontserdil jne. Võtsin tema raamatu ja viskasin suurest vihast maha, kaaned tulid lahti. Mees vihastas, võttis minu raamatu ja rebis pooleks. Läks minema, garaazhi. Saatis mulle smsi, et mina pean tema raamatu hüvitama. Saatsin vastu, et tema peab minu oma ka. Varem ma nii julge ei olnud ega vastu hakanud, aga siis juba küll, julgesin selle välja öelda. Tuli garaazhist välja ja tuli kallale. Mina ei dikteerivat talle mitte midagi. Et kas ma sain ikka aru, et mina hüvitan tema raamatu, mitte tema mulle minu oma? Pidin nõustuma, pea õues peenras mulla ja okaste sees. Võehh….

See oli vaid üks näide.

Aga mis tuleb nüüd peale lahutust välja? Tema ema õigustab oma poja käitumist. Ütleb, et kui tema temaga koos elaks, siis ta oleks vait. Austaks teda. Et see vägivald algab justkui minust? Ja probleemi tema selles ei näe. Et kui palju seda siis ikka oli?

Mäletan väga hästi, kui olin 19 a, siis tõi eksämm mulle mingi naisteajakirja artikli lugeda, kus oli kirjas, et naine vaadaku ikka endale ka otsa .
Ehk siis- tema arvates ongi naine süüdi. Ja poja on hea mees. Mina olin halb naine. Kuigi ma tean väga hästi, milline elu meil oli, sellel mehel oligi peamine lause: sina mulle ei dikteeri, mida ma teha tohin ja mida mitte. See oli peamine. Esimest korda, kui ta mind puutus, olin 7. kuud rase. Lükkas mind pikali, õnneks ei maandunud ma kõhu peale. Aga ehmatus suur. Ja põhjus oli tookord selles, et mees oli olnud terve ndv kadunud ja laekus koju joobunud sõpradega, julgesin selle kohta paar paremat sõna öelda. Punkt.

Igatahes, see kõik algab kodust. Emad ise kasvatavad oma pojad selliseks väärakaks jõhkardiks. Väärastunud mõttemaailm algab juba sealt.

Kui küsite, miks ma ära ei tulnud? Vastus on selles, et mulle tehtigi kogu aeg selgeks, et olen ise süüdi. Ja uskusin seda, tundsin süüd, aastaid. Ja eksmees rõhub siiani minu süütundele. Õnneks pääsesin sellest hullust perekonnast ja olen õnnelik. See oli minu elu õppetund. Hoida eemale sellistest võimuiharatest ja manipuleerijatest.

Aitäh emadele, kes oma poegadest naisi austavad mehed kasvatavad, usun, et neid on siiski enamuses. [/tsitaat]

Väärastunud mõttemaailmaga mehed saavad suhtes olla ainult siis kui naised on sellega nõus. Kui naiste nõudmised on meestele madalad, siis pole ju vajadust pingutada. Väärastunud mõttemaailmaga mehed ei saaks iial abielus olla, kui keegi neid ei võtaks ümberkasvatada. Ehk siis naiste mõttemaailm on väärastunud, kuna nad on kindlad, et nemad muudavad seda meest. Aga selle muutmise käigus muutuvad hoopis ise. Mees on ikka samasugune edasi. Sest teine inimene muutub ainult ja ainult siis kui ta ise seda tahab. Ükski väline mõjutus ei ole võimeline sisulisi muutusi esile kutsuma. Aga miks peaks väärastunud mõttemaailmaga mees tahtma ennast muuta, kui ta on nii väärtuslik naiste jaoks, et lausa on võimalik mitu suhet üheaegselt. Mehed ei ole mõeldud naistele kasvatamiseks. Nendega lihtsalt ei pea kooselama kui nad eluks ei kõlba.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See isa oligi ju laiskvorst. Ta soovis tagasi pere – ehk siis naist koju koristama, kokkama ja lapsi kantseldama. Lapsi ta eraldi ei soovinud, sest nende eest oleks ju tulnud hoolitseda ja seda ta ei viitsinud. Loogiline, et keegi ei jõua ega taha endale üht last juurde – seda isa siis. Kui ema oleks surnud, oleks lapsed lastekodusse torgatud. Siis ütleksid ka, et isa pole süüdi? Ma sa saa aru, miks küll selliseid värdjajaid kiidetakse ning nende tegusid vabandatakse. [/tsitaat]

Tundub, et foorumisse on ilmunud selgeltnägija. Kas tulevikku ka ennustad?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lisan veel, et mina muutusingi, minu mõttemaailm logises õigesse kohta paika. Sain aru, et minuga on kõik need aastad manipuleeritud, rõhutud mu süütundele, mind halvaks tehtud. Ja tundub täiesti uskumatu, et eksil on mõttemaailm ikka sama, aga minul nüüd totaalselt erinev. See on väga suur avastus, mille ma peale lahutust tegin. Minu mõttemaailm muutus. Tema on ikka tema ise ja ikka väga väärastunud, dikteeriva, egotsentriliku mõttemaailmaga. Vaatab, kuidas tal elu edasi läheb. Mina olen õnnelik, kui ta leiab endale uue naise ja muutub. Kuid ma ei usu, et tema mõttemaailm muutub. Siis mul on uuest naisest lihtsalt kahju, aga jah, ise teeme omad valikud ja omad vitsad peksavad. Loodan, et saan sellest kahetsusest ka kunagi üle. Muidu on elu küll mitmeid kordi paremaks ja rahulikumaks muutunud, kui olles koos väga sita mehega, v.a see fakt, et ta siiani kiusab ja manipuleerib minuga. Kuid tugevam olen siiski ja aina tugevamaks saan.[/tsitaat] Mees peab ikka muutuma enne kui leiab naise. Ükski abielu ei muuda meest, pigem kinnitab, et ta sellisena on vägev, tore ja hea ja niimoodi peabki jätkama. Mees muutub siis kui selgub, et teda sellisena nagu ta hetkel on, mitte keegi ei taha kooseluks. Nii et kõik kooselu algused, kus tehakse teisele hinnaalandust, et ÄKKI muutub, on sisuliselt põrgu algused ja sellises peres kasvatatakse siis järgmist põlvkonda,kes samuti väärastunud.