Täpselt selline küsimus tekkis. Vaatasin pool juhuslikult müügis olevat kinnis vara (mingi artikkel linkis kv lehele) ja hinnad panid ikka kohe päriselt kulme kergitama. Pmst ühika toad maksavad mitmeid kümneid tuhandeid ja perele sobivast pinnast ei hakka parem rääkimagi.
Kas need hinnad ongi jaburad v hoopis mina olen täitsa tegelikusest eemal ja ongi normaalne nii? Teenivad kõik Tallinnas 1000eid ja pole kellegil mingit probleemi?
Enamik inimesi käivad siiski rohkem koolis kui sina teemaalgataja, kes sa põhikooli emakeeleeksamist kaugemale ei jõudnud. Haridus tagab ka sissetuleku, mis on suurem kui miinimum.
tegelikusest eemal ja ongi normaalne nii? Teenivad kõik Tallinnas 1000eid ja pole kellegil mingit probleemi?
TegeliKKusest. KellelGI.
Anna andeks, aga need vead näitavad pigem kehva haridust. Puuduv haridus tagab aga vaid madala sissetuleku.
Teemasse. Suur enamus alustab ikka tasa ja targu. Minagi (põline tallinlane) ostsin esmalt üksi ühetoalise. Mõne aja pärast elukaaslasega ruumika kahetoalise. Nüüd omame maja.
Midagi ei tule kohe üleöö ja pingutamata.
Ma ka imestan. Ise elan Tallinnas 17a tagasi ostetud kolmetoalises paneelikas kolme lapsega ja hea et sedagi saan oma Eesti keskmise palga juures lubada. Kodulaengi veel maksta.
Enda arvates olen ka piisavalt koolis käinud ja töökogemust ka nagu on. Seega see ka ei taga kohe suuri võimalusi.
Suur enamus alustab ikka tasa ja targu. Minagi (põline tallinlane) ostsin esmalt üksi ühetoalise. Mõne aja pärast elukaaslasega ruumika kahetoalise. Nüüd omame maja.
Midagi ei tule kohe üleöö ja pingutamata.
Ja okey olen nõus, et vb mingi hulk aastaid (10…20…30) tagasi äkki saigi veel nii tasa ja targu alustada.
Aga kas praegu saaks ka veel üldse sama moodi kui keegi tahaks alustada aga isegi ühe toalised maksavad juba hinge hinda? Kuidas noored saavad ntx? Ikkagist ainult vanemate rahakoti toel?
Kust võtavad? Pangast võtavad. 50 000 eurot maksva korteri igakuine laenumakse on alla 200 euro. Miks seda ka noored oma elu alustavad inimesed maksta ei peaks suutma kui üüri maksavad nad samaväärse korter eest ju rohkem. Väga kummaline teemapüstitus.
Suur enamus alustab ikka tasa ja targu. Minagi (põline tallinlane) ostsin esmalt üksi ühetoalise. Mõne aja pärast elukaaslasega ruumika kahetoalise. Nüüd omame maja.
Midagi ei tule kohe üleöö ja pingutamata.
Ja okey olen nõus, et vb mingi hulk aastaid (10…20…30) tagasi äkki saigi veel nii tasa ja targu alustada.
Aga kas praegu saaks ka veel üldse sama moodi kui keegi tahaks alustada aga isegi ühe toalised maksavad juba hinge hinda? Kuidas noored saavad ntx? Ikkagist ainult vanemate rahakoti toel?
Kõik oleneb ju õpitud erialast. Noor tippspetsialist teenib juba alguses nagunii rohkem kui vanem lihttööline. Nii pole mõtet võrrelda. Alguses on alati raske. Mina omandasin esimese kinnisvara ntks 2008 lõpus.
Mis eriala inimene oled? Palju on teenistus, oled rahul?
Kolmandat aastat juba kogun sissemakset, järgmiseks aastaks saab loodetavasti kokku. Hinnad jooksevad muidugi kiirelt eest. Kahjuks pole aega ühetoalisest maja teha, tuleb kohe 3-toaline osta ja loota, et sellest järgmiseks kümneks-viieteistkümneks aastaks piisab.
Teeb meele veidi mõruks küll, et USAs on esmakordsel koduomanikul võimalus sisse maksta 1.5-3.5%, meil aga minimaalselt 10.
Sobiva suuruse ja asukohaga elukoha jaoks polegi seda raha võtta kusagilt. Sellepärast kolisimegi väikelinna, kuhu saab mõistliku summaga mõistliku elamise. Pead jalad koos kusagil Lasnamäel või Mustamäel elada – tänan ei. Vajadusel saab rongiga linna sõita.
Üldiselt käivad inimesed Tallinnas tööl.
<p style=”text-align: left;”>Esimese laenu mehega kahepeale võtsime 2008. aastal. Oleme ise roppu moodi vaeva näinud, ise ehitanud ning teinud. Lisaks elasime 3 aastat minu ema juures (enne laenu võtmist + ehitamise ajal), et maksimaalselt kõige pealt raha kokku hoida. Tänaseks on maja väärtus üle 300 000 euro. Laenujääki on umbes 1/4 sellest. Mõni aeg tagasi ostsime korteri juurde. Pank andis ilma suurema nurumiseta ja väga mõistlikel tingimustel teise laenu meile veel korteriostuks.</p>
Aga sellega olen nõus, et päris nullist alustada on ikka päris nõme nüüd 2021. aastal. 2008 oli ju buum ja siis jagati laenu paremale-vasakule. Täna loeb lisatagatis, suur sissemakse. Samas noor pere, kes ostab alles esimest kodu (mitte lisakorterit) läheb Kredexi käenduse alla ja saab siiski oma laenu kätte täiesti mõistlikel tingimustel ilma, et peaks enne sada aastat sissemaksu koguma. Lisaks mina soovitan küll noortel siiski vanemate abi kasutada, kui vähegi võimalik, ei ole vaja laristada 2a korteriüürile. Hoiad suu kinni, elad enda vanemate reeglite järgi (jah, tingimused ilmselt kitsad), aga vastutasuks jääb sul iga kuu 400 eurot kontole. Kui aga on soov laristada, kõrvale panna ei taha, kompromisse teha ei taha, pole valmis kokkuhoidlikult ja vähenõudlikult elama, siis ei saa oma elamist. Lihtne.
Nii mina kui ka abikaasa teenime Eesti keskmist palka. Peres on üks laps. Kuna sain isalt mõni aasta tagasi päranduse, siis ainult tänu sellele oli võimalik korteri sissemakse teha. Nüüd tuleb veel 20 aastat laenu maksta ja see pole lihtne. Kõrvale midagi väga panna ei saa. Ja korteriks on Mustamäe vana paneelmaja 3-toaline korter. Uusarendused jäävadki kahjuks unistuseks…. ma ei kujuta ette, kuidas inimesed saavad osta kortereid uusarendustesse või ilma päranduseta.
Ega jah nullist ilmselt oleks üsna raske. Minul oli oma paneelika korter, vanaemalt päritud, mehel oli välismaal töötatud aastatest sääste kõrvale pandud, nii saime majaostul omaosaluse tasutud ja nüüd oleme 20 aastat laenu maksnud, hakkab maja meie omaks juba saama. Mõlemad teenime küll hästi, aga ilma nende eelnevate varadeta poleks küll maja osta suutnud. Oma lastele plaanime ka kindlasti mingid väikesed korterid kaasa anda, teisiti ei kujuta ettegi.
Eks tulebki väiksemast ja odavamast alustada noorena. Minu esimene korter Tallinnas oli 16-ruutmeetrine ühikatuba, siis tuli hinnaralli ja sain selle edasi müüa nii, et saingi endale suurema korteri sissemakseks raha. Abi kelleltki loota ei olnud, olen pärit “ääremaalt”, nii et vanematel olid palgad väikesed, neil endal oli raske hakkama saada. Nii et selle esimese väikese korteri jaoks tuli ise säästa, paar aastat tegin lisatööd, rügasin korralikult (seni üürisin koos paari sõbrannaga korterit, et odavamalt läbi saada), aga ostetud sain. Järgmine korter oli mul juba 2-toaline 😀
Siis tuli kohtumine praeguse abikaasaga, nii et mingi hetk ostsime ühise ja suurema korteri. Abikaasal oli u 12 aastat tagasi ostetud korter, osa rahast selleks kraapis ise kokku, sai üsna mõistliku kuumaksega ka pangalaenu (ta on nagu minagi tööotsinguil omal ajal Tallinna tulnud, ei ole sellist peret, kes oleks saanud rahaliselt aidata, tuli ise enda eluolu eest hoolt kanda).
Praeguste hindade juures tuleb ilmselt noorel valida, kas uhke või taskukohane. Mingi aeg oli Kredexi käendusel võimalik 10% omaosalusega osta. Kui u 70 000 maksev korter vanemasse majja osta, siis peaks endal olema u 7000, kui väga tahta, siis võimalik ka ise säästa. Mulle tundub, et praegused noored ei karda ka niiväga pangalaenu, nii et ostetakse ka kallimaid kortereid, uutesse majadesse, nii et laenu kuumakse minusuguse ettevaatliku inimese jaoks on ikka üüratu. Mitu mu nooremat (alla 30 a) töökaaslast on just uude majja korteri ostnud. Ja ei ole mingid kõrgepalgalised, ala, millel töötame, on selline, et seal sörgib palk kogu aeg Harju keskmise sabas, seda keskmist ei ole seni veel saavutanud.
Tallinnasse korteri ostmine tähendabki seda, et ostad, aga maksad ka ülejäänud elu seda pangalaenu.
Korjasime lihtsalt paar aastat raha sissemakse jaoks, mis tänu Kredexi käendusele oli 10%, ja ostsime 4toalise Tallinna oma unistuste piirkonda. Vanematelt null abi.
Tean isiklikult ainult ühte paari, kes kogus sissemaksu raha iseseisvalt. Ülejäänud sõbrad on ostnud korteri tänu vanemate toetusele, pärandusele (näiteks ühed müüsid päranduseks saadud metsast puid, et saada sissemaksu raha) või elavadki vanematele kuuluval elupinnal. Alustasime ka raha kogumist kohe kui hakkasin piisavalt teenima, et säästmine oli võimalik, aga siis saime puuduoleva osa vanaemalt. Nüüd saame järgmised 30 aastat maksta laenu.
Mitmed paarid elavadki üürikorteris, sest perel pole võimalik toetada ja ise sellise suure summa kogumine võtab ikka jube kaua aega. Elasime üürikorteris 9 aastat enne kui lõpuks avanes võimalus osta oma korter.
Plaanisin osta Tln tütrele mustakale 1-2 toalise korteri, hinnad ei ole röögatud, kuskil 60-70 tuhat. Sissemakseks on 20 tuhat olemas, 40 laenu ei tapaks. Aga otsustas ühika kasuks.
Kui vaadata Swedi maksimaalse laenusumma kalkulaatorit, siis kahe keskmist palka (ca 1400 eur bruto) teeniva laenusaaja jaoks, ühe lapsega peres, on maksimaalne laenusumma 30 aastaks ligi 170 tuhat eurot. Eeldusel muidugi, et ühtegi muud laenukohustust pole. Selle raha eest saab Tallinnas juba nii mõndagi.
Meil toetas mehe isa meid umbes poole sissemaksu ulatuses, aga oleks saanud ostetud ka ilma toetuseta. Kui oma tutvusringkonda vaatan, siis korteri saavad üldjuhul kõik omal jõul ostetud, aga maja puhul on mängus pärandused, kinked või siis ise ehitussektoris töötamine, mis võimaldab oluliselt soodsamalt ehitada.
Mina elasin vanematekodus kuni korteri sissemakse raha kokku sain. Ema minult üüri ega muud raha ei küsinud, maksin vaid interneti (kogu korterile) eest, nii et sain hästi säästa.
Näiteks noorena sõpradega eluaset jagades ja palka kätte saades 1000 euri kuus on täiesti realistlik ühes kuus kõrvale panna 400 euri. Kahe aasta ja ühe kuuga koguneb nii 10000 eurot. Selle raha eest saab juba üsna kalli korteri sissemakse ära maksta. Iseasi jah, mis vanuses see kinnisvara päriselt sinule kuuluma hakkab.
Minul oli oma paneelika korter, vanaemalt päritud, mehel oli välismaal töötatud aastatest sääste kõrvale pandud
Oma lastele plaanime ka kindlasti mingid väikesed korterid kaasa anda, teisiti ei kujuta ettegi.
Miks teie lapsed ei või (välismaal) töötades sääste kõrvale panna ja sellest osta?
Sellist tegevust nagu sa kirjeldad tõlgendavad psühholoogid üldiselt vanemate kadedusega oma laste vastu, kes on noored ja elu on veel ees. Vanemad on omal ajal raskelt vaeva näinud ja kogenud pingutustega saavutatud edust tulenevat rahulolu. Nüüd ei taha nad seda rahulolutunnet aga oma lastele lubada, vaid tahavad seda nooruse elamust uuesti kogeda – teha pingutusi, mille tulemus on kena kodu ja rahulolu. Lapsed aga jäävad omaenda elus justkui kõrvaltegelasteks ega saa seda eduelamust kunagi kogeda, kuna vanemad võtavad selle neilt käest. Nii jäävadki noored passiivseks ja infantiilseks, sest kõik tehakse neile ette valmis ja topitakse lusikaga suhu veel ka. Ise uskudes, et tehakse noortele tohutu teene.
Just sellel põhjusel ei anna väga paljud rikkad inimesed oma lastele erilisi materiaalseid hüvesid kaasa, äärmisel juhul hea protsendiga laenu. Just selleks, et noor iseseisvuks omaenda pingutuste läbi, mitte vanemate lahkelt jagatu abil, mida ei osata hinnata ja mille tõttu hakatakse uskuma, et neil ongi õigus vanemate varale.
Võite ju nüüd hoolega miinuseid laduda, see mind ei sega. See kõik ei ole minu idee või arvamus, vaid tarkade onude ja tädide poolt esile toodud aspekt, mida ninnutavad vanemad endale ei teadvusta – seda, mille nad niimoodiu oma lastelt ära võtavad tegelikult üsna inetu alateadliku taustada. Kui see teid kasvõi natuke mõtlema paneb, siis on juba hästi.
Kuidas noored saavad ntx?
Noor, kes lõpetanud ülikooli tööturul vajalikul erialal ja ülikooli ajal ka praktikat pisut saanud (pakutakse ka 2-4 kuu pikkuseid praktikaprogramme), saab oma esimesel töökohal juba üle 1000 euro netos. Kui ei priiska ja natuke veel edasi korterit jagab või vanemate juures elab, saab paari aastaga sissemaksu raha kokku (Kredexi käenduse toel) ja saabki enne laste saamist korteri osta. Esialgu küll jah väikese, aga ega lapsedki kohe palju ruumi võta. Pealegi ei saa paljud enne 30ndat eluaastat lapsi ja mõni ei soovigi lapsi, nii et polegi vaja suuremat korterid ja kui ka soov on, saab vabamalt raha koguda.
Pealinnades on kõikjal kinnisvara kallim. Ja eks ka palgad ole pealinnades paremad.
Kahe- ja kolmetoalise saab veel alla 100 000 kätte, aga vot minu mõistus ei võta, kus elavad kõik pered, kus rohkem lapsi. Sest normaalset neljatoalist naljalt alla 150 000 ei saa. Ja ometi on meil ju kolme- ja enamlapselisi viimasel ajal üha rohkem
Eks suur osa neist elab väljaspool Tallinna. Tallinna paljulapselised on aga kas jõukad, päranduse saanud, jõukate vanemate lapsed või elavadki oma suure perega 2-3toalises.
variante on ju palju. nt saadakse päranduseks mingi teine kinnisvara, mis müüakse. kolitakse järk-järgult väiksemast suuremasse korterisse, vahesumma saab säästudest või pangalaenust.
pealegi, ega neid uusi kortermaja arendusi ju pea ostma, kui raha pole. nt meie ostsime peale oma 3-toalise paneelmajakorteri müüki hoopis maja, sest kahekorruseline vanem maja osta oli tol hetkel oluliselt odavam, kui maksid kõrvalkvartalis tuttuues kortermajas 1- ja 2 toalised korterid.
praegusel hetkel on tegelikult eestis selline seis, et väga suur % kinnisvara saadakse juba päranduseks (1990ndatel erastanud vanad omanikud lähevad manalateele). nt kui praegu koos meiega elav täisealine laps pere luua tahaks, on tal valida, kas kolib emmalt-kummalt vanaisalt jäänud majja (üks harjumaal, teine kesk-eestis) või müüme ühe neist ja ostame talle mingi väiksema korteri. kolmas variant ka: võtab pangalaenu, omaosaluseks on tal endal kümmekondtuhat olemas ja sama palju saaks meilt lisa. ca 55 tuhandega saab noor pere korraliku 1-toalise küll kätte.
Eks see Tallinnasse korteri ostmine tähendabki seda, et ostad, aga maksad ka ülejäänud elu seda pangalaenu.
eks kõik sõltub ka taustsüsteemist. meil endal esimesed 3 korterit (1-3 toalised) laenuta, alles maja ostuks sai 1/3 ulatuses laenu võetud, laen sai makstud 12a jooksul. praegu pensionieelikuna elu juba hulga kindlam.
Kui ratsionaalselt võtta ja mitte ennast kohe alguses lõhki laenata on kõik võimalik. Alustasime mehega 1-toalises Mustamäe korteris. Mees käis tööl (suht väike palk) ja mina ülikoolis ning osalise ajaga tööl. Lapsi polnud, auto oli vana aga õnneks suht töökindel, hoidsime elamiskulud madalad.
Mõned aastad hiljem ostsime kahese, veel u neli-viis aastat hiljem kolmese ja 2017 ridaka. Iga korteri müügist on tulnud piisavalt kasumit, et saaks järgmisesse toekama sissemakse teha, lisaks kasutasime alguses vanemate kortereid lisatagatisena. Ridakat ostes oli juba kaks last, meie palgad kasvanud ning maksame kuus laenu ca 500 EUR.
Vanematelt rahaline toetus null va siis korterite tagatiseks panemine.
Mul see keerulisem variant, et pole ei vanemate toetust ega pärandatud korterit ega ka meest, kellega kahasse normaalsem eluase soetada. Päris noorena ei taibanud raha kõrvale panna ja alles nüüd, 36sena, hakkan paneelmaja pisikese kahetoalise sissemaksuraha kokku saama. Pole ma ju enam noor spetsialist ega ka pere mitte. Aga ma ei heida meelt – mulle sobib selline eluase päris hästi, peaasi, et akendest päikest ja rohelust näeks ning tuba soe ja katus pea kohal. Minu jaoks pole kodu mingisugune mainekujundusprojekt, et kui Tabasalus ei ela, siis oled elus läbi kukkunud vmt.
variante on ju palju. nt saadakse päranduseks mingi teine kinnisvara, mis müüakse. kolitakse järk-järgult väiksemast suuremasse korterisse, vahesumma saab säästudest või pangalaenust.
pealegi, ega neid uusi kortermaja arendusi ju pea ostma, kui raha pole. nt meie ostsime peale oma 3-toalise paneelmajakorteri müüki hoopis maja, sest kahekorruseline vanem maja osta oli tol hetkel oluliselt odavam, kui maksid kõrvalkvartalis tuttuues kortermajas 1- ja 2 toalised korterid.
praegusel hetkel on tegelikult eestis selline seis, et väga suur % kinnisvara saadakse juba päranduseks (1990ndatel erastanud vanad omanikud lähevad manalateele). nt kui praegu koos meiega elav täisealine laps pere luua tahaks, on tal valida, kas kolib emmalt-kummalt vanaisalt jäänud majja (üks harjumaal, teine kesk-eestis) või müüme ühe neist ja ostame talle mingi väiksema korteri. kolmas variant ka: võtab pangalaenu, omaosaluseks on tal endal kümmekondtuhat olemas ja sama palju saaks meilt lisa. ca 55 tuhandega saab noor pere korraliku 1-toalise küll kätte.
Ei kujuta ette, missugune maja see selline on, mille ostsite. Hetkel saab Tallinnas kolmetoalise korteri nii 150000€ eest uude majja, aga selle hinnaga linnas küll ühtegi elamiskõlbulikku maja ei leia. Ühe- või kahetoalise korteri hinnaga ei saa ammugi ühtegi maja moodi objekti.
Kujutad ette, et väga paljudel inimestel ei ole päranduseks saada mitte midagi, sest nende vanemad erastasid omal ajal korteri/maja, mis veidi aega hiljem tagastati esimese vabariigi ajal seal elanud perede järeltulijatele. Need vanemad/vanavanemad maksavad praegu ise veel eluasemelaene või elavad sotsiaalkorteris. Terve Nõmme linnaosa on täis selliseid vanu maju, mis 90ndatel tagastati ja need pered, kes seal elasid, pidid oma kodud teist korda välja ostma või siis uude kohta kolima.
Väga noorena ei olnudki võimalust, ostsin korteri alles 35-aastaselt ja siis ka ema aitas, st oli nõus oma korteri lisatagatiseks panema. Ema sai omal ajal osta mingite punktidega (EKP? ei mäleta, mingi punktisüsteem oli).
Mingi suur ja uhke korter ei ole, aga siiski 2-toaline ja mitte magala paneelikas. Kui praegu selle maha müüks, siis selle raha eest, mis pärast laenujäägi maksmist kätte jääb, juba saaks kuskile maarajoonidesse mingi odavama maja. Aga pole eriti mõtet, kui seal maal pole ühistransporti, elekter kaob iga tuulega, internett ei tööta ja kemps on õues. Mingit uhket mugavat elamist maale ma osta ei jaksaks.
Mu meelest peab just maal elades rikas olema, kui on soov mugavusi ka nautida, mitte elada üleeelmises sajandis. Linnas saab ka vaesemana paremad elutingimused, maal olgu rahakott puuga seljas
Miks teie lapsed ei või (välismaal) töötades sääste kõrvale panna ja sellest osta?
Võivad küll, lasku käia. Aga mina sain oma korteri ju pärandusena, selle jätsid sa targutamisihas märkamata. Seega annan ma lihtsalt oma lastele sama stardipositsiooni, mis mul endal oli. Sina muidugi ära anna midagi neile, ikka laste hüvanguks 😀 Ja neid tarku onusid ja tädisid tervita ka minu poolt, õnneks ma ei kipu iga psühholoogilist populaarteaduslikku heietust kohe järgima.
Vanematelt rahaline toetus null va siis korterite tagatiseks panemine.
Eee… see on päris suur toetus.
