Teema: Kust võtavad Tallinna inimesed korteri ostuks raha?

See 1-toalisest alustamine toimib ainult siis, kui kinnisvara hinnad tõusevad. Meie ajal näiteks oleks see üsna rumal otsus olnud, sest selleks ajaks kui meil suuremat oleks vaja olnud (2009 umbes), olid korterite hinnad märkimisväärselt langenud. Kogusime raha lihtsalt ja elasime vanemate juures, muidu vaesed mõlemad, mingeid pärandusi polnud.

Ei ole ju midagi nii kallid, kui osta alustuseks väike korter. Võtsin praegu city24-st suvalise 55 000 eurot maksva korteri. 30 aastase laenu korral omafinantseering 11 000 eurot, igakuine tagasimakse 198 eurot. See ei ole ju kellelegi üle jõu käiv.

#3676651:

Suur enamus alustab ikka tasa ja targu. Minagi (põline tallinlane) ostsin esmalt üksi ühetoalise. Mõne aja pärast elukaaslasega ruumika kahetoalise. Nüüd omame maja.

Midagi ei tule kohe üleöö ja pingutamata.

Ja okey olen nõus, et vb mingi hulk aastaid (10…20…30) tagasi äkki saigi veel nii tasa ja targu alustada.

Aga kas praegu saaks ka veel üldse sama moodi kui keegi tahaks alustada aga isegi ühe toalised maksavad juba hinge hinda? Kuidas noored saavad ntx? Ikkagist ainult vanemate rahakoti toel?

Sa unustad, et kui 20-25 aastat tagasi oli kinnisvara odavam, olid ka palgad palju tagasihoidlikumad, seega suhteliselt sama seis, julgen arvata. Sa ju ei arva, et okei on nõuda 25 a taguse hinnaga kinnisvara osta oma tänase 2021. a palgataseme pealt?

Ma alustasin iseseisvat elu aastal 1994. Juba 90-ndatel sai ikka nii mõnigi korter ostetud. Aga suhteliselt sama on kortereid osta täna (investeerimiseks ikka ostan), isegi odavam neile, kes laenuga ostavad, sest laen on odavam.

Oleneb ikka ainult inimest ja tema haridusest/eriala valdkonnast, kas oma kodu käib yle unistuste või on reaalsus. Pooled elanikkonnast ei ostnud kinnisvara ei 90.-ndatel ega osta ka nüüd.

#3676835:

Sa unustad, et kui 20-25 aastat tagasi oli kinnisvara odavam, olid ka palgad palju tagasihoidlikumad, seega suhteliselt sama seis, julgen arvata. Sa ju ei arva, et okei on nõuda 25 a taguse hinnaga kinnisvara osta oma tänase 2021. a palgataseme pealt? Ma alustasin iseseisvat elu aastal 1994. Juba 90-ndatel sai ikka nii mõnigi korter ostetud. Aga suhteliselt sama on kortereid osta täna (investeerimiseks ikka ostan), isegi odavam neile, kes laenuga ostavad, sest laen on odavam.

Sa unustad ilmselt selle tohutu inflatsiooni ja buumiaja, mis valitses kuni 2008.
Üldse ei anna tänapäevaga võrrelda.
Ma isegi ostsin oma esimese korteri 1993 ja suure laenuga – mille maksin tagasi 3 aastaga! Sest inflatsioon oli suur. Ja juba aasta pärast sai kinnisvara  müüa arvestatava kasumiga. Ja nii veel kümmekond aastat jutti.
Seda perioodi küll tänapäevaga võrrelda ei saa.

#3676778:

Kujutad ette, et väga paljudel inimestel ei ole päranduseks saada mitte midagi, sest nende vanemad erastasid omal ajal korteri/maja, mis veidi aega hiljem tagastati esimese vabariigi ajal seal elanud perede järeltulijatele. Need vanemad/vanavanemad maksavad praegu ise veel eluasemelaene või elavad sotsiaalkorteris. Terve Nõmme linnaosa on täis selliseid vanu maju, mis 90ndatel tagastati ja need pered, kes seal elasid, pidid oma kodud teist korda välja ostma või siis uude kohta kolima.

selline midagi midagi vastu andmata väljatõstmine ikkagi massiline ei olnud, see oli väiksem osa tagastatud majade elanikest, kes aferistide otsa sattusid ja ühtlasi enda eest seista ei osanud.

ostsime ise nõmmele tagastatud maja ostes kolmele üürnikule korterid ja samamoodi kolis minu sugulane kadrioru kapitaalremonti vajavast korterist tollase uusarenduse kapitaalremonditud korterisse uue omaniku kulul.

Mingi kadedus on nende  laste suhtes, kellele vanemad suudavad muretseda elamispinna? Mina sain ka vanematelt ja annan oma lastele. Lapsed ei pea minu surma ootama, et vara kätte saada – saavad varem, oskavad investeerida ja võibolla ongi neil elu natuke kergem, kui neil, kes 0 peavad alustama.  Varatuks ei kavatse teha, järgi jääb nii palju, et saan lahedalt ära elada.

Lõpetasin ülikooli ja läksin tööle, samal ajal elasin aasta vanemate juures (andsin toiduraha ainult vanematele) ja kogusin raha. 2017 alguses ostsime mehega kesklinna 3-toalise korteri uude majja. Vanematelt raha ei saanud kumbki ja tagatiseks ei küsinud pank midagi.

Keskklassi vanemad võiks elementaarseks pidada, et aitavad lastel korteri sissemakset rahastada.  See on ju pikalt ette teada, et lapsed ühel päeval nii kaugele jõuavad. Kui on 3+ last, siis jah suurt summat ei saa anda. Aga kui on näiteks 2 last, siis ei tohiks olla raske 50aastastel vanematel koguda kummagi jaoks 5-15 000. See on juba päris kena osa sissemaksest.
Selleks vanuseks on vanematel endil jalad all juba üle kümne aasta, võiks ikka jääda igakuiselt midagi üle säästudeks.

Ostsime oma esimese (ja hetkel ka viimase korteri) pärast välismaalt tagasitulekut, lapsed olid olemas, pangalaenu maksame veel viis aastat. Enne seda ostsime olematu raha eest maamaja. Oma pärndkorteri jagasin õdede-vendadega ja selle raha eest remondin maamaja, see on nagu mutiauk. Mees üüris oma pärandkorterit välja, selle eest maksame pangalaenu. Praegu lõpetavad kaks viimast last ülikooli. Üks laps elab eraldi välismaal, üürib elamist, tema sissetulek on meie omast nii 7-8 korda suurem, pruut on, koos ei ela. Keskmine laps üürib sõbraga korterit (kuigi võiks vabalt meie juures elada). Noorem käib kaitseväes ära ja siis tahab minna kuskile Euroopasse tööle. Seega nad meie kinnisvara ega käendust ei vaja. Välismaa ülikoolid, autokoolid, kallid hobid, reisid jne oleme juba nende eest maksnud. Ja las pingutavad ise natukene, et tunda raha väärtust ja mis tähendab omateenitu ja saavutatu.

Mina just väga noorena alustasingi. Ostsin pangsalaenuga esimese korteri, investeerisin aktsiatesse. Aktsiatega läks raha kasvatamine hästi. müüsin korteri ja aktsiad, sain Tallinna suure korteri, siis laenuga teise juurde (paljulapseline pere).  Mingeid pärandusi ega vanemate toetusi polnud.

#3677505:

Ärgem unistagem, et Annelinn oli ka kunagi “unistuste äärelinna uusarendus”. Kas on mõtet võtta hiigellaen, mida terve elu maksta ja siis avastada, et sul on asi, mida keegi ei taha. Kui rahakott lubab, siis muidugi osta, aga kui selle arvelt muu kannatama hakkab, siis vanas paneelikas saab ka mugavat elu elada.

Lähevad ka Annelinna korterid praegu väga hästi müügiks.

Mina alustasin ka väikesest Lasnamäe korterist – ja ikka pangalaenuga, võttes omafinantseeringu kahelt krediitkaardilt (mis olid teistes pankades) – olid ajad kui ei pidanud teiste pankade kohustusi näitama.

Ma ei ole ainustki laenu lõpuni maksnud, ca 6-7 aasta pärast olen lihtsalt vana korteri maha müünud ja kuna kinnisvara hinnad kogu aeg tõusevad, siis olen vahepeal nende aastatega tagastatud laenu ja hinnatõusu arvelt alati suurema järgmise sissemaksu saanud, uue laenu võtnud ja parema pinna ostnud. Ühel hetkel sain juba splittida, nii et müüsin korteri maha ja jätkus ühe väikese turvakorteri väljaostuks ja endale kodu sissemakseks ka.

Mingit abi päranduse, vanemate või rikka mehe näol ei ole mulle ette nähtud olnud. Täna on hea tunne, et mitte ainus inimene ei saa ütelda, et mul on kinnisvara tänu tema abile.

#3678155:

#3678014:

#3677392:

Keskklassi vanemad võiks elementaarseks pidada, et aitavad lastel korteri sissemakset rahastada.

Meie jaoks on elementaarne, et lapsed saavad nii hea haridusliku pagasi, et see 10-15 tuhat on mõne kuu sissetulek neil tulevikus. Ei ole ise midagi saanud ja ei kavatse ka lastele lihtsalt raha jagama hakata. Pooldan igati mõtteviisi, et anna õng, aga mitte kala.

Ilmselt unistad, et sinu lapsed tulevikus hakkavad nii hästi raha teenima, aga tegelikult sul lihtsalt pole neile anda seda 10 000 eurot omaosa toetuseks, seepärast viinamarjad ongi hapud.

Kui anda lapsele osa korteriostu omaosast, siis see pole mingi kala, vaid ikka õng. Nt aidata 90 000 maksva korteri omaosa ära maksta. Laps ise kogub 15 000 ja vanemad annavad ka 15 000. On laps ise vaeva näinud kogumisega, ja maksab ju ise edaspidi igakuist osa. Samas pole ka normaalsetele vanematele see 15 000 lapsele anda üle jõu käiv.

Kui osta lapsele 140 000 maksev korter kohe välja, nii et laps ei peaks sentigi ise panustama, siis see jah oleks kala.

Kui vaadata, kui vähe on inimestel kogunenud teise sambasse (mida samas suure hurraaga tahetakse välja võtta, sest nende inimeste jaoks on see suur raha) ja kuidas uuringud näitavad, kui paljud elavad palgapäevast palgapäevani nii, et pole isegi ühe kuu kulude jagu sääste, siis julgen arvata, et 15 tuhat lapsele anda on väga paljudele vanematele üle jõu käiv. Kas nad on kõik ebanormaalsed vanemad siis? Või peaksidki vanemad kõik oma säästud lapse (või laste) korteri sissemakseks andma, et ikka normaalne lapsevanem olla?

Minu mehe isa toetas meid 10 tuhande euroga, aga tema töötab välismaal ja tema kuupalk on sellest summast oluliselt suurem, seega tema jaoks see ei olnud eriti suur summa. Samas oma keskmise palgaga vanematelt oleks mul olnud halb tunne sellist raha vastu võtta, kui nad oleks pakkunud. Ma eelistan, et nad oma pensioniks hoopis raha koguks.

Oma väikestele lastele kogun küll raha juba, aga ma ei halvusta neid lapsevanemaid, kellel selleks võimalus puudub või kes on otsustanud lapsesse investeerida hoopis läbi hariduse saamise toetamise. Hea hariduse toel on võimalik päris kiiresti head palka teenima hakata ja siis saab noor ise oma korteri sissemaksu koguda.

Aga kas praegu saaks ka veel üldse sama moodi kui keegi tahaks alustada aga isegi ühe toalised maksavad juba hinge hinda? Kuidas noored saavad ntx? Ikkagist ainult vanemate rahakoti toel?

“Ikkagist”, “ntx”, “kinnis vara”…. 🙁
1-toaliste ja suuremate hinnavahe ei ole selline, et 2-toaline maksab 2 korda rohkem kui 1-toaline jne Seega esiteks vaata rohkem pakkumistes/turul ringi.
Nagu varem, nii ka nüüd on üks osa noortest koduostjatest, kellel abiks vanemate rahakott, üks osa neid, kelle vanemad ehk lisatagatistega saavad aidata sissemakse puudumise korral ning üks osa, kes loomulikult ise kogub ja soetab endale eluaseme.
Kui oled noor, pane igal kuul 300 eurot kõrvale. 5 aastaga oled kogunud 18 000 eurot, mille abil saad (nt KredExi käenduse abiga) juba endale midagi osta, ühtlasi on tekkinud säästmise harjumus, mis tagab laenumaksega toimetuleku. Juhul kui tekib kaaslane, on võimalused ühise eluaseme soetamiseks juba tõesti 2 x paremad, pere loomisel saab selle jälle suurema vastu vahetada jne
Mina ostsin endale peale aastatepikkust üürikorterites elamist korteri 30-aastaselt, eelnevalt ootasin-vaatasin, mis elu toob, et äkki ka mingil hetkel koos elukaaslasega osta jne… Tegelikult kahetsen, et varem üksi ei ostnud – igal ajal on (normaalset) kinnisvara võimalik jooksvalt maha müüa kui elukorraldus peaks muutuma. Laenumakse on üürist väiksem.. Mingit põhjust pole aastaid üürikorteris elada kui vähegi panga jaoks laenukõlbulik olla.

<p style=”text-align: center;”>

#3678183:

</p>

#3678155:

#3678014:

#3677392:

Keskklassi vanemad võiks elementaarseks pidada, et aitavad lastel korteri sissemakset rahastada.

Meie jaoks on elementaarne, et lapsed saavad nii hea haridusliku pagasi, et see 10-15 tuhat on mõne kuu sissetulek neil tulevikus. Ei ole ise midagi saanud ja ei kavatse ka lastele lihtsalt raha jagama hakata. Pooldan igati mõtteviisi, et anna õng, aga mitte kala.

Ilmselt unistad, et sinu lapsed tulevikus hakkavad nii hästi raha teenima, aga tegelikult sul lihtsalt pole neile anda seda 10 000 eurot omaosa toetuseks, seepärast viinamarjad ongi hapud.

Kui anda lapsele osa korteriostu omaosast, siis see pole mingi kala, vaid ikka õng. Nt aidata 90 000 maksva korteri omaosa ära maksta. Laps ise kogub 15 000 ja vanemad annavad ka 15 000. On laps ise vaeva näinud kogumisega, ja maksab ju ise edaspidi igakuist osa. Samas pole ka normaalsetele vanematele see 15 000 lapsele anda üle jõu käiv.

Kui osta lapsele 140 000 maksev korter kohe välja, nii et laps ei peaks sentigi ise panustama, siis see jah oleks kala.

Kui vaadata, kui vähe on inimestel kogunenud teise sambasse (mida samas suure hurraaga tahetakse välja võtta, sest nende inimeste jaoks on see suur raha) ja kuidas uuringud näitavad, kui paljud elavad palgapäevast palgapäevani nii, et pole isegi ühe kuu kulude jagu sääste, siis julgen arvata, et 15 tuhat lapsele anda on väga paljudele vanematele üle jõu käiv. Kas nad on kõik ebanormaalsed vanemad siis? Või peaksidki vanemad kõik oma säästud lapse (või laste) korteri sissemakseks andma, et ikka normaalne lapsevanem olla?

Minu mehe isa toetas meid 10 tuhande euroga, aga tema töötab välismaal ja tema kuupalk on sellest summast oluliselt suurem, seega tema jaoks see ei olnud eriti suur summa. Samas oma keskmise palgaga vanematelt oleks mul olnud halb tunne sellist raha vastu võtta, kui nad oleks pakkunud. Ma eelistan, et nad oma pensioniks hoopis raha koguks.

Oma väikestele lastele kogun küll raha juba, aga ma ei halvusta neid lapsevanemaid, kellel selleks võimalus puudub või kes on otsustanud lapsesse investeerida hoopis läbi hariduse saamise toetamise. Hea hariduse toel on võimalik päris kiiresti head palka teenima hakata ja siis saab noor ise oma korteri sissemaksu koguda.

Kui juba ennast üles töötada jõudnud vanemad ei suuda kahe peale poolt korteri sissemaksu koguda, siis päris ebaõiglane on seda eeldada noorelt inimeselt. Tema pole saanud ennast veel tööalaselt üles töötada ja tema peab üksi seda säästma mida võiks ta vanemad kahe peale säästa.

Teine sammas peegeldabki palka. Kui seal on vähe, siis on ka palk madal järelikult. Kui vanemad saavad Tallinnas keskmist või alla selle, siis on päris hea tõenäosus et lapsed hakkavad sarnast palka saama. Ja keskmise palga teenijad ei olegi linna sisse ostev või uusarenduse klientuur.

Kas tõesti arvavad keskmist või alla selle teenivad vanemad, et nende laps hakkab neist rohkem kui 2x rohkem teenima ja seda juba kohe karjääri alguses?