Küsimus pealkirjas. Kas käis lihtsalt endal see \”kõks\” peast läbi, et nüüd peab midagi ette võtma, teisiti tegema vms? Või ütles keegi midagi halvustavat? Märkasite, et vanad riided ei lähe selga vms? Kui palju ning mida te päeva jooksul sööte? Kui palju kaal langenud on? On tehtud ka mõningaid positiivseid komplimente? On raske ahvatlustele vastu panna või lubate endale igal nädalal ka ühe nö \”patupäeva\”, kus võite süüa, mida hing ihaldab. Ma ise olen ka vahelduva eduga püüdnud kaalu langetada, vahepeal isegi hakkasid juba komplimendidki tulema, et ma kõhnemaks jäänud jne. Kuid siis jälle sai vahepeal rohkelt söödud, toiduga patustatud jne, kui tundsin, et jälle olen juurde võtnud. Ühesõnaga pole endal ka alati seda motivatsiooni ning püsivust jätkunud. Tegelikult ise tahksin kaotada nii 7-8 kilo, siis peaks ok olema. Ma praegu 167cm pikk ning 67 kilo kaalun. Võiks nagu veits alla küll võtta, enesetunne kindlasti parem seljuhul. Kas teie, kes te kaalu langetate või olete langetanud, piitsutasite end muidu väga palju või võtsite asja mõistusega? Kas trenni ka teete/tegite? Viskasite ka vahel käega vms? Noh, et enam ei jõua jne.? Või saavutasite ikka lõppeesmärgi? Ühesõnaga rääkigee enda lugusid:)
Teema: Kust/millest saite kaalualandamiseks motivatsiooni?
Terviseteema on neid lugusid puupüsti täis, mine ja loe! Eriti igal kevadel teeb mõni paks jälle teema \”hakkame koos kaalu langetama\”.
ainus stiimul kui saaks endale mehe
Mehesaamine võiks olla ka vabalt üks stiimul:)
Minu puhul on 2 korda käinud \”klõks\” poes riietuskabiinis riideid proovides. Tahavaatepeeglist rasvavolte seljal nähes…
Esimene kord oli Stockmannis kevadistel hulludel päevadel, siis piirasin söömist ja kaal langes kuu ajaga 69=>66. Siis aga tuli mu enda sünnipäev ja veel mitu nn. söömapidu, lasin end lõdvaks ja juuli kekpaigaks oli 2kg tagasi (juhtusin jälle poes oma pekiselga \”imetlema\”). Võtsin end käsile ja lisaks toidulaua jälgimisele iga päev vähemalt kas 5 km kõndi või 15 km rattasõitu. Pisut üle kuu ja kaal on langenud 68=>64. Kusjuures praegune -4 kg on märgatavam kui kevadine -3 kg. Liikumine ja söömise korrigeerimine annab päris ok tulemuse:) Vanust on mõni aasta üle 40 juba… Liikumine annab kõigele muule lisaks ka hea enesetunde:)
Liikumine peakski jääma elustiili juurde. Selles suhtes piitsutan end küll tagant. Mõnikord on esimesed 100 meetrit üsna rasked, aga siis tuleb motivatsioon tagasi:)
Esimene arusaamine, et nii enam ei saa (170cm ja 85kg) tuli siis, kui miski enam selga ei sobinud ja poes ei suutnud ma kuidagi leppida sellega, et pean nr 42 rõivaid proovima. Jõudsin alguses niikaugele, et proovisin poes erinevaid kurve peitvaid korsette, pesu jne, mis kokkuvõttes ei sobinud, olid ebamugavad või lihtsalt kasutud. Ja muidugi mitte odavad. Siis ühel hetkel taipasin, et f..k küll, ma ei peagi nii suuri numbreid rõivaid ostma ja mingite korsettidega jamama, kui ma ei taha, piisab ainult kaalus alla võtta.
Teine motivaator oli üks tähtis üritus, kus tahtsin tõesti hea välja näha.
Kolmas motivaator oli mu pulmapidu.
Kaalu langetasin kokku pooleteise aastaga 20kg, tellisin toitumiskava. Lihaseid treenin bodypumpis ja zumbas. Samuti teen kodus harjutusi. Aga trenn on keha vormimiseks, kaalu langetab põhiliselt ainult toitumine. Mingeid patupäevi ei tee, sest minu toitumine on hetkel tasakaalus ja mingeid isusid patustada pole. Jah, sünnipäevadel luban endale vahel pool tk kooki ja joon veini, aga sellist asja küll pole ja ka ei poolda, et 6 päeva kannatada selle nimel, et siis ühel päeval nädalas kõik nullida. Siis on ikkagi toitumine paigast ära, kaalulangetus ei peaks olema kannatus vaid võttagi seda kui oma uut ja kestvat toitumist. Preemiaks on hea väljanägemine, mitte kilo kooki.
Olin ise rahulolematu ja lõpuks vihjas ka mees. Olen ennemalt ka teinud igasugu dieete ja palju kaalu kaotanud. Lõpuks aga tuleb see hiilides tagasi. Nüüd otsustasin aga muuta oma toitumist igaveseks. Hommikusöögi ja lõuna söön nii nagu tavaliselt. Edasi aga söön ainult juurvilju. Lehitsesin kokaraamatuid ja avatasin nii palju lahedaid ahjuroogasi, peale ka siiski juustu. Toit peab olema maitsev. Muidu ongi nii, et ootad, millal see jama lõpeb ja saab hakata vanaviisi maiustama. Hetkel olen endale keelanud täielikult alkoholi, kommid, saiatooted.
Kaalun ennast igal hommikul. Kaal kukub iga päevaga. kas -100 gr, vahel rohkemgi. Minu motivaator ongi see, et ma ei tunne millestki puudust ja ei oota nn dieedi lõppu. Kaotatud kilod teevad juba meele rõõmsaks ja kõik riided on juba mõnusalt vabad, varsti võib juba ka ära pandud riiete kotikesse piiluma hakata. Ma ei kiirusta, järgmiseks suveks olen ilus tüdruk. Vaatasin täna delfi lugu Sõnajalgadest. No uudis oli küll negatiivse alatooniga aga naised näevad vapustavalt head välja 50 aastasena, eriti Kroonika pildil.
Minul oli seni aidanud ainult kaalujälgimine, nyyd siis figuurisobrad. 2 järjestikku rasedust keerasid kaalu jälle tuksi ning tuli uuesti alustada. Minu stardikaal nyyd oli ypris suur – 89kg 174 cm juures. Nyyd, kaks kuud hiljem, olen 81 kg, esimesed m6ned kilod läksid ruttu. Sinna juurde ka m66dukas trenn (jooksmine, kepik6nd ja v6imlemisharjutused kodus, et lihaseid ka natsa vormida). Motivatsiooni annavad kaupluste peeglid ja fotod :). Kui enam midagi normaalset selga ei lähe ja riietuskabiinis tuleb nutuv6ru suu ymber, siis see oli juba piisav. Ma olin oma kaaluga juba sellise piiri peal, kust tavakauplustest vaat et hakkavad numbrid otsa saama – see oli muidugi t6sine signaal.
Motivatsiooni sain kohustuslikust tervisekontrollist, kus kaal näitas korraga 112 kilo. Ise olin veendunud, et kaalun hulga vähem. See oli 2 ja pool aastat tagasi.
mul on mõned ilusad tuttavad, saledad. mõtlesin, et miks ma ei võiks küll selline olla, keda oleks või endalgi kena vaadata. tahtsin näha, kas ma üldse suudan kaalust alla võtta. tekkis nagu huvi, milline ma olen, kui oleks peenem. kui ei sobi, siis juurde võtta jõuab alati.
ei ma ei piitsuta end. mul on lihtsalt iseloomu vähe. ma tean et kui teen koogi, siis ma võin selle üksi ära süüa. seega ma väldin selliseid olukordi, et kodus on koguaeg midagi head näksida. trenn on vaiksel tasemel. püüan jala käia rohkem. ja rohkem. olin samas kaalus, mis sinagi ja nüüd olen seal, kuhu sa soovid jõuda.
Mina tundsin, et kogu aeg on raske olla. Lisaks ei tundnud ma ennast enam ilusana. 5 aastat tagasi, enne kui muutsin oma toitumist ja hakkasin jalgrattaga sõitmas käima, kaalusin 89 kilo. Praeguseks on kaal jäänud püsima 58 kilo peal ning olen endaga väga rahul. Olen terve ja aktiivne ning trepist käimine ei pane mind hingeldama. Mis mind motiveeris? Ilmselt põhipõhjus oligi see, et mul oli raske olla. Kogu aeg. Närvidele hakkas käima 😀
olen saanud kuue kuuga 110 kilolt – 80 peale, 12 tahan veel. Motivatsioon oli see, et ma olin õudne inimene nii üekaalulisena, tigedik, solvaja jne, sest vihkasin ise end nii palju kuna ngin selline välja. Tänu sellele hakkas pereelu kannatam selle all. nüüd on kõik nii ideaalne ja olen õnnelik, kohutavalt õnnelik:) Abikaasa on maailma parim ja armastus jälle lõkkele löönud 🙂 lapsega jõuan aga rullitamas ja jooksmas koos käia ja pikad maad rattaga läbi kimada, mängida jalgpalli jne. Elu on ilus!
Mis ma sõin – toitu söön, kõike söön, lihtsat kogustes korrektuur teha ja rohkem värsket. Minu toidu kogused olid enne üüratud. Aegajalt käime ka perega mäkis ja luban endale siidrit, seega võtan rahulikult ja naudin elu 🙂 Mingit lchf kräppi ei tee.
Positiivsetest komplimentidest nii palju, et neid ei jõua kokku lugeda. Kui saaksin iga kord euro, kui õelakse, et ma olen niii ilus ja mind ei tunne ära, siis saaksin endale uue auto juba salongist lubada 🙂
Naistearst ütles kurjalt, et enne lapsi ei saa, kui pole kaalust alla võtnud. Sellest piisas, sest lapsi tahan üle kõige saada. See oli pool aastat tagasi, kaalusin 112 kg. Nüüd olen 20kg kergem, kusjuures just lchf kräppi tehes. Komplimente saan iga päev ja see on ka suur stiimul, sest kolleegid tahavad pidevalt teada, palju ma jälle alla olen võtnud. Ei tahaks öelda, et polegi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
