Minu lugu pole vist päris tavaline, aga kirjutaksin veidi enda elust, et teada saada, kas keegi teine on ka sarnast situatsiooni kogenud. Mind painab 1 inimene, kellega pole kunagi suhtes olnud, kuid millegipärast ei saa temast kunagi lahti…
19-astaselt sain trennis tuttavaks ühe poisiga, kes hakkas meeldima, ilmselt oli tõmme vastastikune. Niipalju, kui me koos olime, siis oli meil igas mõttes lõbus ja tore. Paraku oli selline trenn, kus väga aega suhtlemiseks ei jäänud ning meil polnud ühist koduteed või midagi sarnast. Eks ma olin ise toona ka natuke liiga häbelik ning tema oli mu esimene suurem armastus (mõni meeldimine oli tõesti ka varem, aga armumiseks neid ei loeks). Tundsin tema vastu tohutut tõmmet ning tõenäoliselt tema midagi ka minu vastu, aga ta oli oma seltskonnas ning suuresti minu enda oskamatuse tõttu midagi välja ei tulnud, isegi numbreid ei suutnud vahetada. Võite ju öelda, et tema kui noormees oleks pidanud alustama, aga ma olen kuulnud, et tal olevat väga võimukas ja kontrollifriigist ema, mistõttu ta ilmselt ise ka pelgas alustada. Asi lõppes sellega, et läks teise linna õppima, ilmselt seetõttu, et rohkem oma elu peale saada, ning sellest ajast saadik pole me näinud. Toona, kui ta ära läks, elasin küll seda valusalt üle, siiamaani mäletan detailselt päeva, mil viimati teda nägin.
Tundub ju nagu tüüpiline esimise armastuse lugu, olgugi et minul jäi see natuke hiljemaks? Sellest juhtumist saab varsti mööda 11 aastat, praegu olen abielus ja 2-aastase poisi ema. Mees on mul tore ja hooliv ning probleeme tõesti pole. Kõige selle juures tundub täiesti uskumatu, et ma ei saa sellest noormehest üle. Temas on midagi nii erilist. Ma ikka räägin temaga mõtetes, nagu värskelt armunud kõnelevad omavahel, kui nad koos ei saa olla. Uskuge või mitte, aga see kõik on tõesti kestnud 11 aastat. Vahepeal küll natuke vähem, kuid viimasel ajal jälle rohkem.
Vanasti polnud loomulikult sotsiaalvõrgustikke, kuid ühel päeval sattusin juhuslikult ta profiili peale, ta elab nüüd samas linnas kus mina ja on jälle vaba. Ma ei jäta mingil juhul oma praegust meest, kuna ta on hooliv ja tore. Olen mõelnud isegi oma esimese armastusega ühendust võtta, aga lihtsalt ei julge. Mitte sellepärast, et mida tema küll arvab, aga kardan, et kui peaksin teda näiteks keset tänavat nägema, siis lihtsalt jookseks ta juurde ja hakkaks kallistama.
Saan kaine mõistusega võttes aru, et kogu see tunne on täiesti irratsionaalne. Aga ma lihtsalt ei saa sellest üle, kuigi praeguse elu kohta oleks nuriseda patt. Kuidas siiski säilitada tervet mõistust? Ja kas kellelgi teisel on ka sarnane pikaajaline platooniline armastus olnud? Palun ärge tulge ainult maha tegema, ma olen alati oma abikaasale truu olnud ja tahan ka edasi olla, aga see tunne on liiga häiriv ning aastatega üle ka ei lähe.
