Teema: Kutsika võtmine

Soovitaksin võtta enne puhkust, ehkki see tähendab, et puhkus ise kujuneb teil senistest teistsugusteks. Teine asi on, kui keegi on siiski poolest päevast kodus (nt suurem koolilaps vms), keda saab usaldada koeraga tegelema ja tema vajadustele reageerima.
Meil on üks pereliige kodukontoris, seega võtsime kutsika vastu sügist. Muidu oleksime selle lükanud suve algusesse, mil mul pikk puhkus ja koolilastel ligi 3 kuud suhteliselt vaba aega.

Meil tulid koolilapsed poolest päevast koju. Ise läksin 9ks tööle ja 12-13 ajal tuli keegi lastest koolist, viis kutsika õue ja andis lõunase söögi. Selle mõne tunni oli omapäi (aedikus). Päriselt kodus olin esimesed 4-5 päeva vist.

Mina olin lastega kodune ja seepärast oli kutsika kantseldamine lihtne.
Töö kõrvalt ikka raske, kutsikas ju nutab öösiti ikka nädalaid, kogu see kussutamine ja lohutamine on paras katsumus. Pluss kõik muu, närivad, välja pissima õpetamine jnejne. Aga soovin palju jaksu, rohkem on neist rõõmu ja hiljemalt aastaseks saades on nad võimelised pikemalt üksi olema.

#3542755:

kutsikas ju nutab öösiti ikka nädalaid, kogu see kussutamine ja lohutamine on paras katsumus

Tõesti? Meie aasta tagasi võetud kutsikas küll mitte ühelgi ööl kordagi ei nutnud. Ta magas algusest peale kogu öö.

keegi oli alati kodus

Soovitaks pereliikmetega kodusolemisi jagada. Näiteks nii, et hommikupoolikul üks läheb tööle natuke hiljem ja siis varsti tuleb nt laps koolist koju, kui laps trenni läheb siis tuleb teine vanem koju jne. Või kutsuda kas või vanaema natukeseks ajaks teile elama.

Väikest kutsikat päris pikkadeks 10-tunnisteks päevadeks üksi koju jätta ei soovitaks. Esiteks nad pole valmis emotsionaalselt nii iseseisvad olema ja teiseks võivad neil kujuneda välja halvad harjumused: nt tuppa pissimine-kakamine, samuti meeletud laamendamised ja lõhkumised. Isegi kui panete kutsika kinni piiratud alale, näiteks suletud esikusse, võib ta selle üksi olles täiesti maha lõhkuda. Ning kui panete kutsika puuri, siis need tavalised meetrised puurid ei lase loomal end ju eriti üldse liigutada, see on hullem kui ketisolek.

Parem, kui kutsikaeas on koeraga keegi pidevalt kodus ja olemas, siis ei teki koeral halbu harjumusi, ta harjub et pissihädaga viiakse ta välja mitte ta ei pea tuppa pissima, samuti ei pruugi tekkida lõhkumise kommet.

Oleneb ka kutsika vanusest. Kui väga noorelt ära võetakse ema juurest, on ka probleeme rohkem. Meie saime kasvatajalt 4-kuuse kutsika, kes oskas juba kenasti väljas pissil käia. Ei nutnud ühelgi ööl (esimesel ööl võtsime ta pesaga oma voodi juurde, järgmisel magas juba oma kohal).
Minul on vabam graafik, läksin tööle alles 10 paiku, laps käis 1. klassis ja kl 12 oli enamasti kodus. Paari tunni kaupa oli kohe algusest üksi, väga hästi sujus…

#3544313:

Kui pikemaks ära läheme, siis jätame talle maiustusi ja uue kondi või nt. tühja piimapaki närimiseks.

Kas nii noorele võib konti anda? Piimapakk-kas värvid on ikka ohutud?

#3544313:

Kui pikemaks ära läheme, siis jätame talle maiustusi ja uue kondi või nt. tühja piimapaki närimiseks

Whaaaaaat? Kilekott kutsikale närimiseks?

me oleme võtnud  tavaliselt koolivaheajal või enne seda: korra suvel, korra enne jõule

Kutsikas enne ära väsitada-jalutada-tegeleda;
esimesed käigud teha siis, kui tal niikuinii on une/puhkeaeg;
jätta midagi tegelemist enne äraminekut, nt kongi mänguasi, kuhu saab maiust peita vms;
lahkumist ja tagasitulekut võtta ülirahulikult, st mitte sellest mingit erilist tseremooniat teha;
jätta koer ruumi, kus tal oleks turvaline, aga samas võimalus majapidamisest ülevaadet saada.

Ja enamasti nad siiski magavad pererahva äraolles.

#3544313:

Me võtsime kevadel ning elukaaslane oli koroona tõttu kuni tänaseni kodukontoris. Aga korra-kaks nädalas võtsin koera ise endaga kontorisse kaasa, et temast tulevikus hea kontorikoer saaks.

Esimene kuu oli alati keegi koeraga, kuigi ta ei nutnud ega kartnud midagi. Tahtsime lihtsalt vältida võimalikku “halba kogemust” koera jaoks ning meil oli võimalik alati kas ise koeraga olla või sõprade juurde viia (kui ise nt restoranis olime).

Kui koer oli ca 4 kuud vana siis hakkasime vaikselt harjutama. Alguses käisime lihtsalt tihti uksest sisse-välja. Siis olime eemal 10 minutit, siis 15. Hetkel keor 6 kuud vana ja ta on kõige rohkem 3-3,5 tundi üksi olnud. Aga meil ei ole olnud ka otseselt vajadust teda pikemaks üksi jätta. Tundub, et tal on suht suva kui ta üksi jäetakse.

Kui pikemaks ära läheme, siis jätame talle maiustusi ja uue kondi või nt. tühja piimapaki närimiseks. Vahest oleme klassikalist muusikat lasknud. Koju tulles ei tervita teda eriti pikalt (ei taha tekitada talle harjumust, et meie koju saabumine on midagi suurepärast).

Aga üldiselt proovisime me seda mitte liiga vara teha ning kohe kindlasti mitte ennem kui olime 100% kindlad, et ta enam tuppa ei pissi ja diivanit ära ei näri ja meid taga ei nuta (loodetavasti).

Treener soovitas hakata vara harjutama aga oodata pikkade kojujäämistega sugulise küpsuseni.

Tühja piimapakki ãra palun kûll närimiseks jãta! Olen loomaarst ja nãen igapäevaselt, mis jama põhjustavad igasugused sissesöödud asjad!

#3542612:

Kui pikalt olete kutsikat võttes end töölt vabaks võtnud, et kutsikas üksi ei peaks olema ja koduga harjuks?

Ei võtnud vabaks. Tõime kutsika koju ja seadsime asjad nii, et oli köögis ja tubadesse ei saanud. Harjus meie juures väga ruttu st esimese nädala lõpuks oli selge tal, kus magab jms.

Pahandusi muidugi tegi, aga nüüd saab kohe kaheseks ja tubli koer on.

Mina võtsin varjupaigast nende väitel umbes 4kuuse kutsika (tegelikult oli ilmselt ligi 6 kuud) ja tema nuttis 2 esimest ööd ning maitses köögilaua serva (esimesel nädalal) ja esimesel õhtul laste puust mänguasja. Mänguasjad keelasin talle ära ja mitte kunagi pole ta enam laste mänguasju puutunudki! Ühest korrast piisas, täiesti uskumatu. See köögilaua serv jäi ainsaks kihvu tunda saanud mööbliesemeks. Hiljem proovis ta hambaid veel mõne tööriista varre peal, kuid kui talle järjest terve hulga tööriistu ette näitasin ja need kõik ära keelasin, siis jällegi, sellest hetkest peale ei mingit närimist.

Kutsikaeas tegi öösel häda tuppa vist paaril korral ja päeval ka mõned korrad. Käisin teda hoolsalt iga 4 tunni tagant õues pissitamas. Ilm oli kohutav (varakevad) ja ma ise jäin kohe peale koera võtmist grippi, nii et tuikusin välisuksel, koer pika rihma otsas ja rääkisin piss-piss. Sellest tundus ta üsna kiiresti aru saavat ja nii ei pidanudki ma pikalt uksel tuikuma. Varjupaigast öeldi, et koer suudab häda kinni hoida umbes nii palju tunde kui ta kuudes vana on… ma ei tea, kas see tõele vastab, aga nii ma püüdsin teha, esimesed 2-3 nädalat. Hiljem tundus mulle, et ta tegelikult nii sageli ei pea õues käima ja selle öise käigu jätsime tasapisi ära.

Kuna ma jäin kohe peale koera võtmist haigeks ja peale minu paranemist jäi laps raskelt haigeks ja pikalt, siis oli keegi pidevalt kodus. Ja on senimaani (koer juba 9a), aga nüüd hiljem on koera meelest ka see absoluutselt normaalne, kui me mõnikord 8-12 tundi kodust ära oleme. Paar korda on juhtunud, et oleme 14-15 tundi ära ja siis koju sõites mõtlen, et kindlasti on ta vaeseke tuppa häda teinud, sest nii kaua ju kinni hoida ei jõua. Aga koju jõudes on seni selgunud, et siiski ei teinud tuppa, ootas meid ilusti ära.

Nii et võib ka nii minna, et koer on kutsikaeast alates väga mõistlik ja vastutulelik. Tal on ka omad kinnisideed, mis mulle ei meeldi ja mille osas ta minu soove täita ei suvatse (raipes püherdamine, metsloomade tagaajamine, hiirte püüdmine olgu või maa alt), kuid üldiselt superhea koer:)