Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kutsika võtt kui elumuutus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Kutsika võtt kui elumuutus

Postitas:
Kägu

Olen mõnda aega kaalunud endale väikese sülekoera võtmist ja tõug ka on juba väljavaadatud. Elame elukaaslasega kahekesi ja lähima 5 aasta jooksul pole plaanis lapsi saada, seega oleks aega üks tragi koer enne lapsi üles kasvatada küll. Järjest enam tunnen, et tahaksin oma vaba aega panustada koera kasvatamisele ja temaga tegelemisele ning sel aastal oleks mul ka selleks hea võimalus, kuna viibin väga palju kodus ja tegutsen kodukontorist.

Aga mul pole varasemat kogemust koera võtmisel ja temast normaalse isendi kasvatamisel. Sestap paluksin kaasa rääkida neil, kel see kogemus seljataga või alles käsil. Näiteks huvitab mind see, kui suurt kahju suudab väikese tõu kutsikas esimesel eluaastal korteris keskmiselt tekitada? Mida te soovite, et keegi oleks teile enne koera võtmist öelnud või te teadnud oleksite? Mis hetkel võiks kutsikas olla valmis selleks, et teda mõneks tunniks ka üksi koju jätta? Ja kui raske on teil olnud oma koera kasvatada?

Tänan kõiki, kes viitsivad kaasa mõelda ja nõu anda!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Leia andale raamatukogust see raamat. Kõik on väga lihtsalt ja inimsõbralikult kirja pandud. Ka nõuanded, kuidas oma elamist kaitsta 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik minu tuttavad lapsevanemad, kes on kutsika võtnud, räägivad kui ühest suust, et koju tuleb titt, kes soovib tähelepanu nii ööl kui päeval. Samuti järelvalvet ja palju hoolitsust.
Esialgu ongi kutsikas öösiti üleval, niuksub ja otsib oma vendi-õdesid ja ema. Hiljem hakkab öösel magama, kuid pissib ja kakab öösel tuppa. 3-5 kuud võib minna, kuni ta õues hakkab korralikult tegema.
Alguses pead kodu roomates läbi käima, et ühtegi ohtlikku asja ei ole tema silmade ulatuses ja madalamal. Eriti hoolikas pead olema elektrijuhtmetega, need tuleb kõik korralikult peitu panna. Meil kraapis kutsikas laua eest ja ikkagi näris kaablit, sai ka elektrit, aga mitte palju.
Nagu väike laps, kel tuleb järel käia ja kontrollida.
Kindlasti tasuks algul koertekasvatuse raamatuid lugeda ja kutsikoolis käia, aga ühte võin öelda, et koer vajab eelkõige armastust ja hoolitsust. Samuti ole ettevaatlik osade kutsikakoolitustega, meil on Eestis mitu koertekooli, kus treenerid käsevad koera kõigepealt peksta ja maha suruda ja siis kasvatama hakata. See on igati vale ja ära lase end mõjutada neil õpetustel, sest sina tunned oma koera kõige paremini ja vägivallaga ei kasvata kedagi, ikka armastusega.
Kui käid kutsikaga jalutamas, siis esimene aasta võetakse kõik suhu, mis tänaval leidub ja sellega peab olema üliettevaatlik. Kohe suust eemaldama ja kui midagi alla neelas, kohe koerte kiirabisse helistama, nad annavad kohe telefoniteel tasuta nõu, mida edasi teha. Meie kutsikas näris maakodus nartsissilehti ja ühte sibulat, sai ränga mürgituse, aga loomade kiirabi kohe telefoniteel aitas.
Samuti ära pinguta üle ravimite, vaktsiinide ja muu kaubaga, mida veterinaarid teenimise eesmärgil üritavad sulle maha müüa. Talupojamõistust on vaja ja nõu saad alati küsida kennelist. Kui oled Tallinnast, siis hea loomakliinik on Timmu, kuid Toometi kliinikust saime meie iga kord vastuolulist infot, seal on üks arst kuri ja ükskõikne, neil on pikad järjekorrad ja süvenemist me seal ei kohanud. Loomaarsti valimine on siiski üsna oluline.
Koeratoitu ära osta poest, vaid telli näiteks Zooplus.de, seal on palju ökotoitu, samuti 2-3 korda paremad hinnad kui Eestis. Toiduvalik on keeruline, kuid eelista rohkem kanalihaga toite, sest need sobivad koertele paremini ja kui kuivtoitu ostad, uuri pakendilt kindlasti, palju on seal värv- ja säilitusaineid. Mida vähem lisaained, seda parem.
Konte ei tohi koertele üldse anda ja ole skeptiline poodides müüdavate lemmikute kontide vastu. Kiirabis on ilmselt kõige rohkem juhtumeid, kus kont jääb kusagile kinni, peab opereerima, aga loom jääb põletikku ja tuleb magama panna. Konte üldiselt ära osta või kui ostad (ainult loomapoodidest, mitte tavapoest), ole koguaeg juures, kui ta närib.
Mänguasju ära marketitest osta, enamus kutsikatel on nii teravad hambad, et närivad mänguasja katki ja mõni tükk võib kurku minna. Soovitan Kong toodangut, nende mänguasjad on tugevamad mis müügil. Meile toodi kingituseks igasuguseid koeramänguasju, koer näris need mõne minutiga katki ja oli tegu, et kutsika suust tükke kätte saada.
Kutsika esimesel eluaastal on vaja palju teda jälgida, aga koer pakub nii palju rõõmu ja armastust vastu, et vaev ununeb ruttu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga mul pole varasemat kogemust koera võtmisel ja temast normaalse isendi kasvatamisel. Sestap paluksin kaasa rääkida neil, kel see kogemus seljataga või alles käsil. Näiteks huvitab mind see, kui suurt kahju suudab väikese tõu kutsikas esimesel eluaastal korteris keskmiselt tekitada? Mida te soovite, et keegi oleks teile enne koera võtmist öelnud või te teadnud oleksite? Mis hetkel võiks kutsikas olla valmis selleks, et teda mõneks tunniks ka üksi koju jätta? Ja kui raske on teil olnud oma koera kasvatada?

Sinu kirjelduste järgi olen ma ikka superinimene väga eriliste oskuste ja võimetega kui olen suutnud mitugi kutsikat üleskasvatada. Tegelikult olen ma jumalast harilik ja kohati päris saamatu. Ei ole see raske töö ja absoluutselt iga kutsikas on loomult erinev, mõni leebem ja kuulekam, teine samast tõust kohutav põikpea. Hetkel on mul rahulikuks tõuks loetavast üks isend nagu Duracelli jänes. Jah on standardsed ettevaatusabinõud pahanduste vältimiseks aga mõne puhul on needki liigsed. Samas mõni kutsikas kavaldab su ikka nii üle, et tunned end haleda luuserina kuidas nii lihtsat asja ei taibanud.
Peamine tarkus on see et kutsikaga tuleb tegeleda sõbralikult, rahulikult ja kindlalt ja loom kuulub perre, mitte pole asi millega tegeled siis kui meelde tuleb. Laena eelpoolsoovitatud raamat ja loe, kuigi mul pole vist pooligi neid soovitusi elu jooksul vaja läinud.
Eelmine kägu kirjeldas põhjalikult muud nüansid juba ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

see, kui palju kahju kutsikas teha suudab, sõltub sellest, kui palju teda kasvatatakse. kui kohe kutsikast peast on tal selge, mida tohib ja mida mitte (on omad mänguasjad ja on asjad, mida ei tohi puutuda), siis on kord majas ka.
mul on olnud elu jooksul mitu koera (hetkel 4.), kõik keskmist või suuremat sorti, suurimad (ja tegelikult ka ainsad) kahjud on olnud: üks kinnas (2.koer), üks king (3.koer) ja klaasikilluhunnik põrandal, kui praegune kutsikas otsustas end ükski kodus olles lõbustada elutoas palli mängides ja see hooga veeredes kapipealselt portsu klaasist nipsasjakesi maha pühkis.
üldiselt hakkab koer lollusi tegema siis, kui tal on kas igav või kui ta on närvis. me oleme kutsika võtnud alati sellisel perioodil, kui meil on aega temaga tegeleda ja nt kui enne tööleminekut teed varahommikul temaga tunise jalutusringi “värskete uudiste lugemiseks”, siis ta tõenäoliselt magab rahus seni, kuni mõni pereliige lõuna paiku kodunt läbi tuleb ja ta pissile viib. nii et lastega peres, kus lapsed juba lõunast koolist tulevad, või peres, kus keegi osa päevast kodus töötab, on ses mõttes koera harjutamine lihtsam, kui peres kus kõik on pikad päevad ära.

põhiline, mis aga koera võttes elukorralduses muutub, on see, et sa ei saa ära sõita rohkem kui 1 päevaks, ilma, et koerale “hoidja” võtaks (tavaliselt mõni lähisugulane), et sa pead talle andma süüa ka siis, kui ise väljas sööd või dieeti pead ning et pead koeraga mitu korda päevas väljas käima, nt meil on tavapärane õhtune tiir 12km.
ja kui võtad emase tõukoera, siis võib juhtuda, et sul ei lubata kasvvataja poolt teda steriliseerida, nii et pead arvestama 2-3x aastas ka jooksuajaga seotud probleemidega.

ahjaa, ja muidugi tuleb koera vaktsineerida, teha ussi- ja kirburohukuure ning temaga koolis käia.

meie koertel on põhilisteks lemmikmänguasjadeks olnud hoopis igasugused laste poolt talle kingitud pehmed mänguloomad, aga ka nt vanad kindad, puutoikad, pallid, vana kelk jne. nn koertele mõeldud asjad (piiksuga) lagunevad max tunniga. iial ei tea, mille koer lemmikkanniks valim, hetkel paistab kõige populaarsem “mänguasi” olevat hoopis tühi õlipudel, mida isegi ööseks kaissu võetakse, juba ca nädal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõige lihtsam – vestle oma tulevase kutsika kasvatajaga. Kui on normaalne ja hea kasvataja, saad pikaaegse toe ja nõuandja. Kui kasvataja ei ole valmis sinuga suhtlema, sind toetama ja näitab üles kannatamatust – ära võta sealt kutsikat. Vastutustundlik kasvataja tahab oma kasvandikule parimat ja oskab anda tõuspetsiilist nõu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ajaviiteks võiksid vaadata ka neid ETVs näidatud inglise dokfilme “Kutsikapõli”, seal oli päris palju elulisi olukordi, kuigi film ise võrdlemisi lohisev (aga see on vist viimasel ajal seda tüüpi filmide tegemise reegel, et paremaid kohti tuleb vähemalt 7 korda üle näidata).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elame elukaaslasega kahekesi ja lähima 5 aasta jooksul pole plaanis lapsi saada, seega oleks aega üks tragi koer enne lapsi üles kasvatada küll.

Mõtle hästi see sama lause läbi. Koer ei ole nagu laps, kes läheb täiskasvanuks saades oma elu peale ära ja saab ise hakkama. Koer elab ikkagi tunduvalt kauem kui 5 aastat ja vajab tegelikult kogu oma eluaja tähelepanu nagu laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ning sel aastal oleks mul ka selleks hea võimalus, kuna viibin väga palju kodus ja tegutsen kodukontorist

Kas sama seis on ka järgmised 10+ aastat?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loe sind huvitava tõu kohta netist nii palju kui võimalik. Tavaliselt on neil omad foorumid, FB grupid jne. Kui keeli valdad, siis igas võimalikus keeles.
Ära klammerdu positiivsele, vaid alusta kõigest negatiivsest- käitumisprobleemid, haigused, inimeste reaalsed mured. Positiivset tuleb niisamagi kuhjaga, aga kui oled reaalsed mured läbi lugenud, siis saad taas mõtiskleda, kas tuled toime, kui sinu koeral peaks midagi sellest kompotist esinema.

Kui on tõug, kus esineb palju haiguseid siis mõtle, kas sul on võimalik seda majanduslikult tagada, et pidevalt arstil käid. Veterinaaria on meeletult kallis.

Youtube on otsast otsani erinevaid koolitusvideosid ja nett blogisid (kasvatajad, koolitajad) täis, koolkondi on ka väga mitu, kes kuidas soovitab koera kasvatada. Siin soovitatud Tuire Kaimio raamatud on väga head lugeda. Võta raamatukogust ka teisi autoreid, siis näed nende kõigi erinevust. Mõned on küll ajast ja arust aga läbi sirvida tasub ikka.
Teaduskirjandust on netis samuti lademetes ja tuleb aina värskemat peale. Mõned aastad tagasi kehtinud teooriad koera arengu/ käitumise või kasvatamise kohta on täna juba suuresti ajalugu. Tarku “asjatundjaid” hakkab peale kutsika majja saabumist ilmuma nagu seeni peale vihma. Kui sul on ise enda jaoks eeltöö tehtud on nendega kergem suhelda 🙂

Kui sa soovid, et sul tekiks oma koeraga sügavam side ja harmoonia, siis ole tema jaoks olemas. Alati! Kõiki kutsikaid tuleb kasvatada ja õpetada, ent eri tõuge veidi erinevalt. On iseseisvamad ja peremehesse sügavalt kiinduvad koerad (velcro dog).

Minu jaoks oli algus väga kurnav, sest abijõude polnud. Magamata ööd, hakitud tööpäevad, kui jooksin koju kutsikat kantseldama . 2 nädalat võtsin puhkust, kui koer majja tuli, et saaksime kohaneda, kiinduda ja turvatunnet kasvatada.
Koer on sotsiaalne olend. Ta toob endaga lisavastutust. Võib elada +/- 15 aastat ja kogu selle aja jooksul on sinu asi muretseda, et koeral oleks hea elada. Koeral tuleb kohaneda perega ja perel koeraga, koos tuleb hakkama saada kõigi igapäevaste olukordadega. Koer peab tundma ennast vajalikuna. Armastuse ja austusega koos kasvades, saad tohutul hulgal vastuarmastust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enam koera ei võta, liiga keeruline on oma elu korraldada, käia resimas, keraga tegeleda, jalutada. Oma majas on lihtne – pissid saab teha uksest välja lastes – aga õhtul tuleb see aeg leida, et koeraga pikem tiir teha.
Lisaks igasugused probleemid (käitumine, haigused jne). Oles FB grupis antakse ära koeri (ja ka kasse), nutt tuleb peale – mida te teete! Küll on allergiad, küll kolimised jne. Üürikorterisse ei tohiks üldse loomi võtta, sest on toodud põhjuseks, mis lemmik ära antakse, et uus omanik ei luba (süüdi on korteri omanik, mitte looma omanik).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul pole ükski kutsikas/koer midagi suurt ära närinud, ega lõhkunud.

Aega peab kindlasti olema ja viitsmist, teda õpetada, temaga tegeleda, jalutamas käia, ka siis, kui ei viitsi. Kui oled koerainimene, tuleb see kõik iseenesest, kui ei ole, oled varsti püstihädas.

Mida ma enne oma koerte võtmist ei teadnud, on see, kui palju on koertel erinevaid terviseprobleeme ja kui palju olen pidanud arsti juures nendega käima ning kui kallis see kõik on. Seda ma ka ei teadnud, et väga paljud koerad ei ole kaugeltki sõbralikud, enamus neist mittesõbralikest regaeerib teistele koertele, osad ka inimestele ja ei pruugi olla koeraomanikuna ise teinud suuri vigu, vaid tõud ja geneetika mängib pigem rolli.

Aga oma elu ilma koerata enam kindlasti ette ei kujuta, praegugi neid kaks

Please wait...
Postitas:
Kägu

Päris esimesed nädalad võivad olla sarnased beebi esimeste nädalatega kodus – ärkad öösiti korduvalt, kuna keegi ähib, puhib, röhib ja nutab ligiduses, suvalised loigud igal pool, äralätsutatud ja näritud asjad jne. Kutsika plussiks on suhteliselt kiire areng (=õppimisvõime) võrreldes inimlapsega, miinuseks see, et ta kondab kohe algusest saadik ringi ja võib igasuguseid asju närida. Igatahes võid algul tunda, et appi, millesse ma ennast segasin ja appi, ma ei saagi nüüd oma endist mugavat ja muretut elu tagasi. (Tegelikult harjute üksteisega tõenäoliselt üsna kiiresti ega kujuta varsti ettegi, kuidas ilma uue pereliikmeta olla oli ja mida te selle üüratu vaba ajaga ometi tegite.)

Meil kutsikas suuri pahandusi ei teinud, mingi vahe ajas (igavusest) oma veekaussi ümber aina, aga midagi ei närinud, juhtmeid ei ohustanud jms ei teinud. Me saime esimesel aastal üsna palju temaga koos kodus ka olla, ärakäimised olid pigem paaritunnised kui terve tööpäeva pikkused. Algul tuli teda üksiolekuga vähehaaval harjutada, selleks käisime temaga enne pikemal jalutustiirul, jätsime talle ära minnes rullikeeratud käterätikusse peidetud koeramaiustusi jms, vähehaaval ta enam sellist tsirkust ei vajanud ja kui ta juba täiskasvanud koer oli, siis tal mingeid probleeme ka 8-tunniste üksiolekutega enam polnud. Seega mina ütleks küll, et võimalus kodust töötada või päeval vahepeal koera vaatamas käia on oluline just koera kutsikapõlves, hiljem ta niikuinii magab üksi olles palju ja soovib aktiivset tegelemist just siis, kui pere kodus on.

Ah, üldiselt on kutsikad nii nunnud ja koerad üldse vahvad, aga suur elumuutus on see küll. Aa, ja üks asi, mida soovitan koerale külge harjutada, on hommikune magamine, sest mina ausalt öeldes ei kujutaks ette, et peaksin koera tõttu kell 6 või 7 ärkama, eriti vabadel päevadel. Selleks me teadlikult ei hakanud mingil ajal enam koera kohe peale ärkamist välja viima, vaid veidike jokutasime sellega, muidugi mitte siis, kui oli näha, et koeral on väga õue vaja. Tasapisi harjus ta meie elurütmiga ära ja enne 10 temaga üldiselt kunagi välja minna polnud vaja, vajadusel magas ka veel kauem. Nüüd on ta juba täitsa vanake, põhiaja magab, ja vahel peame teda keskpäeval üles togima, et ikka pissil ka ära käiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina kasvasin koera- inimeseks läbi kogemuse. Lapsena olid meie peres koerad, aga ma tegelikult ei tegelenud nendega, ema tegeles. Niisiis oli päris pikk kohanemine, kui lõpuks oma koera võtsin. Hirmsasti tahtsin, pere ka tahtis. Tõug on keskmist kasvu ja üle keskmise aktiivne.

Esimene eluaasta: kass ei leppinud koeraga ja tuli leida võimalus neid päevasel ajal lahus hoida, ostsime beebivärava ühele uksele. Hommikuti hakkas 1 pereliige 45 min varem ärkama, et koeraga tiir teha. Talle meeldib selline start hommikule.
Kuts üksi kodus olles lõhkus vähe, näris 1 kipsseina nurga ära ja suuremana üritas diivanilt aknalauale upitada ennast- ajas lillepotte alla.
Hakkasin iga päev koeraga õhtuti jalutama 1- 1,5 tundi. Enamasti on see väga tore, ma poleks elus nii palju õhtuti õues käinud.
Algkoolitus kestis u aasta- meil sihuke põikpäisem tegelane:)
Probleeme on nende päevadega kui pereliiketel mingid üritused ja koeral üksi kodus olemise aeg jääks liiga pikaks. Siis tuleb keegi sebida, kes koera välja laseb.
Kõige raskem on vast reisi ajaks koerahoidjat leida, sest mulle ei meeldi mõte sellest, et ta suures hoius teiste karjas on, sest ta pole väga seltsiv.
Samuti on meil sihuke tõug, keda ka lähimate sugulaste juurde ei saa kaasa võtta: ta sööks ära kõik kassid ja ei meeldi jooksvad lapsed.
4 a jooksul on loomaarsti kulud olnud umbes 300 eurot: puugi, kirburohud, vaktsiinid, 1 kõrvapõletik ja 1 varba õmblemine.
On ikka nagu pereliige, iga päev mõtled, et ka tema vajadused saaks rahuldatud.
Parim sõber.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen mõnda aega kaalunud endale väikese sülekoera võtmist ja tõug ka on juba väljavaadatud. Elame elukaaslasega kahekesi ja lähima 5 aasta jooksul pole plaanis lapsi saada, seega oleks aega üks tragi koer enne lapsi üles kasvatada küll. Järjest enam tunnen, et tahaksin oma vaba aega panustada koera kasvatamisele ja temaga tegelemisele ning sel aastal oleks mul ka selleks hea võimalus, kuna viibin väga palju kodus ja tegutsen kodukontorist.

Aga mul pole varasemat kogemust koera võtmisel ja temast normaalse isendi kasvatamisel. Sestap paluksin kaasa rääkida neil, kel see kogemus seljataga või alles käsil. Näiteks huvitab mind see, kui suurt kahju suudab väikese tõu kutsikas esimesel eluaastal korteris keskmiselt tekitada? Mida te soovite, et keegi oleks teile enne koera võtmist öelnud või te teadnud oleksite? Mis hetkel võiks kutsikas olla valmis selleks, et teda mõneks tunniks ka üksi koju jätta? Ja kui raske on teil olnud oma koera kasvatada?

Tänan kõiki, kes viitsivad kaasa mõelda ja nõu anda!

Eks koera võtmine on isiklik otsus. Mina ise ka vaatan koeri ja väga meeldivad. Aga endale kojuvõtmisest olen loobunud. Käin kodust ära pikemaid ja lühemaid perioode ja mida siis teha koeraga. Koerte hotell võib ehk koera psüühikale mõjuda. Võtta koer, et teda siis aegajalt hoida võõra juures puuris? Kui keegi tuleb minu koju koera hoidjaks, siis jälle, võõras ju koera jaoks. Jätta osad pereliikmed koju reisile minnes, et koer end üksikuna ei tunneks? Miks peaks pereliige reisist ilma jääma? Nagu ma arusaan, siis töötate kodus, sest kuidas muidu kavatsete koera eest koguaeg alguses hoolitseda. Kas te siis nagu koos väljaskäimist üldse enam ei plaanigi ? Et ainult koos koeraga. Muidugi kui olete loomult kodused, väljaskäia ei taha, pubides aega veetmas ei käi, tantsupidusid ei külasta, reismine ei huvita, noo siis on koer omal kohal, eriti kui koristamine väga meeldib 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Viimased postitajad on hästi kirjutanud, et üritused, reisid, sünnipäevad, spa-d ja muu tuleb hoolega läbi mõelda, isegi teatrisse ja kinno minek. Koer peab saama vahepeal väljas käia, pissimata ei saa kutsikas olla rohkem kui 3-4 tundi, täiskasvanud koer 7-8 tundi, üle selle on looma piinamine. Töölt tuleb kohe koju tulla ja kiirelt välja minna, enne teatrit peab kokku leppima, kes kodust läbi läheb ja selliseid kompromisse tuleb koguaeg teha. Kui mõtled, et sõidaks nädalavahetuseks spa-sse või nädalavahetuseks Riiga või Helsigisse, siis tuleb kohe vaadata hotellid, kuhu koeri lubatakse (lubatud lemmiklooma suurused, kaal ja tasu on kodulehel kirjas) ja 70% hotellidest lemmikloomi lähiriikides ei luba, kõige sõbralikum on Soome, seal saab pooltes lemmikuga olla. Laevaga sõites tuleb võtta kas lemmikloomakajut, autoga peab olema turvatraksid ja enamus meelelahutuskohad koeri sisse ei luba. Restoranid ja kohvikud paljud samuti mitte, pead enne selgeks tegema, kuhu koeraga sisse saab. Meil on see pikemal reisil alati küsimus, et koer on kaasas, aga sööma minna ei saa, sest lemmikloomi sisse ei lubata. Õnneks tasapisi asjad muutuvad ka Eestis, aga visalt.
Koerahoiud ja hotellid ei ole mulle ükski meeldinud, parem leida hea sõber, kes sinu koera sama palju armastab kui sina ja koer reisi ajaks tema juurde jätta. Suvalise võõra juurde ei tasu jätta, netis on korduvalt olnud teateid, et koer võetakse, kas kaotatakse ära, näljutatakse või pärast otsid hoidjat ja koera mööda linna taga. Võõraid koerahoidjad on raske usaldada, hotellid mulle ei ole meeldinud, vähemalt Eesti omad mitte, ilusast jutust kodulehel on need tegelikult nagu kuudid, kus koer on päevade kaupa väikses ruumis.
Koerahotelli võiks jätta koera maksimum 2-3-ks päevaks, rohkemaks need minu arvates ei sobi.
Kui oled nõus oma elus korralikult kompromisse tegema, et pead oma käike hoolega järgmised 10-15 aastat planeerima, siis oled koeravõtuks valmis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on olnud suuremaid koeri, kes hävitasid nii toalilli, telefone kui telekapulte, aga ka kaks pisikest krantsi. Neist üks näris umbes 100 aastat vana mõisatooli peenikese treitud jala ära, rohkem nad kumbki pahandust ei teinud. Aga nende kõige kutsikam kutsikapõli jäi suveaega, kui olime terve suve maal. Närimiseks olid suured toored kondid, mille küljest nad eriti midagi kätte ei saanud, vähemalt mitte midagi ohtlikku. Sellist mööda kodupõrandat vedada ei laseks, aga õues polnud probleemi. Igasuguseid kaikaid närisid ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks koera võtmine on isiklik otsus. Mina ise ka vaatan koeri ja väga meeldivad. Aga endale kojuvõtmisest olen loobunud. Käin kodust ära pikemaid ja lühemaid perioode ja mida siis teha koeraga. Koerte hotell võib ehk koera psüühikale mõjuda. Võtta koer, et teda siis aegajalt hoida võõra juures puuris? Kui keegi tuleb minu koju koera hoidjaks, siis jälle, võõras ju koera jaoks. Jätta osad pereliikmed koju reisile minnes, et koer end üksikuna ei tunneks? Miks peaks pereliige reisist ilma jääma? Nagu ma arusaan, siis töötate kodus, sest kuidas muidu kavatsete koera eest koguaeg alguses hoolitseda. Kas te siis nagu koos väljaskäimist üldse enam ei plaanigi ? Et ainult koos koeraga. Muidugi kui olete loomult kodused, väljaskäia ei taha, pubides aega veetmas ei käi, tantsupidusid ei külasta, reismine ei huvita, noo siis on koer omal kohal, eriti kui koristamine väga meeldib 🙂

See jutt on absoluutselt õige, aga ma ise ütleks, et see ei ole minu arust küll isiklik otsus.
See on otsus, millega koera võtja vastutab nii enda kui teise elusolendi eest. Seega puudutab tegelikult kahte isikut ja koeral võivad olla hoopis teised huvid mis tema pidajal. Täpselt nagu kirjeldad, seega kuigi isik võib koera väga tahta, ideaalses maailmas ei saaks iga inimene suvaliselt endale looma võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu esimene päris oma koer oli kutsikana paras marakratt. Arvesta sellega, et olenevalt kutsika iseloomust võib vahel tekkida mõtteid, et tahad kutsika üldse kasvatajale tagasi või lihtsalt ära anda. Tõsi ta on, kutsika esimesed paar kuud on rasked, kui ei saa enamikku ajast temaga koos kodus olla. Võib tekkida üksindusahistus – minu koeral tekkis, mis tähendas, et kui ta üksi koju jäi, siis ta hävitas kodu ja ulgus-haukus tunde järjest. Ulgumine-haukumine kadusid ajapikku, asjade hävitamisest saime lahti, kui ostsime talle puuri, kus ta sai turvaliselt üksi kodus olles magada. Tean, et puur on paljude jaoks loomapiinamine, aga tegelikult on see lihtsalt koerale paariks tunniks turvaline pesa. Ta ei saa seal endale haiget teha, tal on seal kõik vajalik olemas. Sellise marakrati lahtiselt koju jätmine võib aga leppida suurte loomaarsti- ja muude arvetega. Minu koer sai õnneks umbes 5-kuusena (peale puuriostu) aru, et saab ka teisiti ja peale seda sai temast imeline koer. Kui tollal rääkisime tema tegudest kurvalt ja vihaselt, siis nüüd meenutame naerdes. Tavaliselt selline periood ongi koera täiskasvanuks saades juba möödunud. Praegu võin koera jätta lahtiselt üksi koju ja midagi pole lõhutud – välja arvatud prügikotid, kui need välja unustan viia.

Kutsika kojujätmine sõltub sellest, kuidas sa ise suudad ja julged ja, kui kauaks. Soovitaksin hakata mõne minuti kaupa juba varakult harjutama. Kindlasti mitte esimesel päeval – tegin ise selle vea, et jätsin olude sunnil kutsika juba esimesel päeval koju ja järgimõeldes tean, et see oli kohutav tegu. Kui koer on näiteks mõne päeva juba harjunud uues kodus olema, siis ehk nt. jätta ta minutiks-paariks üksinda ja siis hakata seda mingi aja tagant kordama, aga igakord järjest pikemalt. Näiteks iga päev pikendad minuti-paar. Tundub küll tüütu õpetamisena, aga see aitab üksindusahistust vältida. Pikemaks kui paar tundi päris üksinda ei jätaks.

Keegi oleks võinud mulle enne kutsikavõttu öelda, et kõik räägivad ainult kutsikaelu heast poolest. Kõik näitavad neid nunnusid klantspilte kutsikatest, kes on küll imearmsad, aga ilmselt seal väljaspool pilti on reaalsus teine. Ma olin siis noorem ja unistus koerast oli nii suur, et mind huvitas ainult see, et see on kutsikas. Päris minu oma. Ei osanud oodatagi, et see võib olla nii raske ja see allaandmistunne oli nii kerge tulema, aga ma olen väga õnnelik, et ma alla ei andnud. Poleks suutnudki nendest imearmsatest rosinasilmadest ja pehmest ninast lahti ütlema. Olgugi, et mu koer oli kutsikana imearmas, meeldib ta täiskasvanuna mulle palju rohkem. Loobuda temast ei suudaks ja tahaks, paljas mõte sellest toob mulle pisara silma.

Kuna sa aga saaksid vist palju kodukontoris olla, siis ei näe ma kutsikavõtus küll midagi halba, seni kuni tead, et suudaksid temaga veel 10+ aastat vähemalt kaks korda päevas väljas käia (väiksemad tahavad vist isegi 3x vähemalt väljas käia) ja talle kvaliteetne ja hea elu tagada. Väiksema koera puhul on hea ka see, et teda saab igalepoole kaasa võtta, kahjuks malamuudisuuruse koeraga seda võimalust pole. Oled tubli, et emotsiooniajel ei otsusta ja kaalud seda võimalust. Kahjuks on paljud inimesed sellised, kes ei teadvusta endale, et koer on elusolend, mitte mänguasi. Võetakse, et jälle ära anda või kuskile tee äärde visata.

Soovitaksin veel ka esimese koera puhul kindlasti koertekoolis käia. Heast koertekoolist saab palju häid juhiseid, kuidas oma esimene koer mõistlikuks kasvatada. Soovitan ka juba varakult sotsialiseerima hakata nii täiskasvanutega, lastega kui ka teiste koertega, et tulevikus oleks lihtsam.

Aga usu mind, see kõik on seda siiski väärt. Mõnel päeval kaisutad või jalutad oma koeraga ja mõtled, et elu koeraga on imeline!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh kõigile nii pikkade ja informatiivsete vastuste eest. Neist oli siiralt väga palju abi 🙂

Sai selgeks, et kutsika võttu tuleb veel kaaluda ja selle üle veel juurelda. Kodukontori võimalust mul järgnevad 10 aastat tõesti pole, see oli õigustatud küsimus. Vajadusel saaksin järgmised 2 aastat kodust töötada, aga siis tahaksin juba ise tagasi inimeste sekka. See, kas järgmine tööandja kontorisse pisikest sülekoera lubaks, on omaette teema ja seda lubamist ei pea ma iseenesestmõistetavaks. Ja kas ma üldse tahaksin koera endaga kontorisse kaasa? Kas töökvaliteet kannataks või oleks mul idülliliselt jala kõrval magav karvakera, kes viisakalt lõunal mõrku annaks, et välja soovib? Seda ma ju ette ei tea. On naiivne loota, et nii läheb.

Erilised reisijad pole me kunagi olnud. Aastas korra tuleb tahtmine üks paariöine spaapuhkus teha küll, selleks ajaks koertehotelli või sõbrannade abi kasutamine poleks iseenesest probleem. Emb-kumb siis tol hetkel paremini sobiks. Põhjalikult erinevaid käike läbi mõeldes jõudsin tõdemusele, et tegelikult koer neid käike ei takistaks ja teda saaks kenasti ka kaasa võtta, sest oma miniatuurse suuruse tõttu saaks teda ka kotis kanda, kuigi kotikoer pole mu eesmärk, see oleks lihtsalt üks lahendus mõndadele olukordadele.

Karvahoolitsus, veterinaari arved ja koeraga tegelemine ei oleks probleem. Kindlasti ei tahakski ma endale diivani kaunistust, kellele vaid paarist palliviskest piisab. Koeraga tegelemine ongi see, millele mõeldes mu silmad särama lähevad ja laste perre lisandudes ei tähendaks see seda, et koer peaks järsku üksi hakkama saama. Kõige rohkem kardangi just seda kasvamise aega, sest mul pole aimugi kui raskeks see reaalsuses osutuda võib. Mulle meeldis kommentaar, et alguses võib normaalne olla ahastus ja mõtted kutsika kasvatajale tagasi andmisele, aga et see aeg läheb mööda ja kõik laabub. See oli väga värskendav ja aus tõdemus, mida ma näiteks oma tuttavate suust kuulnud pole, aga ma saan ka aru miks seda tunnistada ei taheta. Võib-olla ma ka ei tahaks.

Igatahes pika jutu kokkuvõtteks ütlen, et kaalun seda teemat nüüd veel põhjalikumalt ja kindlasti loen läbi eelpool soovitatud raamatu. Teist kõigist oli väga palju abi, suured tänud veelkord ja edu teile kõigile oma pereliikmetega 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul puudub kogemus sülekoertega, aga kahjuks märkan, et paljud ei anna endale aru, et ka kääbus koeri tuleb kasvatada ja keelata ning mõned neist on tõuna juba klähviad ning koleerilised mis on jube tüütu. Mida parem eeltõõ tõu osas seda lihtsam on kutsikaga hakkama saada. Minu valitud tõud pole kunagi närinud, lõhkunud, ei haugu arutult on kergesti treenitavad, aga see ei tähenda et poleks neid süsteemselt treeninud. Samuti on neil madal risk haigestuda pärilikke/ geneetilistesse haigustesse sh.dna testitud. Olen kõvasti raha kokkuhoidnud vet arvetelt. Samas on näiteks mu tuttav inglise buldogi pidaja oma peniga erinevatel põhjustel sage loomaarsti patsient. Nii et kõik oleneb. Elumuutust mina pole täheldanud. va.palju lustlikum on.Mõningane lisa planeerimine kui on ettearvamatud lähetuded, kuid enamasti koer reisib kaasas, vabaaja veedame koos. Söögi pealt kokku ei hoia, see on koera jaoks a ja o (karv, enesetunne, väljaheited mida koristada) kuid jah olgu suur või väike koer tahavad nag tegelemist, ei usu mina et isegi sülekoer tahab pelgalt diivani kaunistus olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

tahtsin ka lisada, selle koeraga reisimise kohta.
meie 2 viimast koera ses suhtes täitsa erinevad olnud. eelmine armastas nii hullusti autosõitu, et kui auto oli aias luuk lahti, siis ronis kohe sisse ja lootis, et ehk läheb sõiduks. hoolimata suurusest (isegi auto sai selle järgi valitud, et koeral taga mugav oleks) sai teda tihti kaasa võetud ka 3h sõitudele vanavanemate juurde teise eesti otsa. praegune koer aga ei kannata üldse autosõitu. isegi 5km kaugusele loomakliinikusse vaktsineerima minnes on poolel teel oksendama hakanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sülekoerad tõesti klähvivad väga palju. Väikest koera võttes tuleb arvestada ka sellega, et nad on väga õrnad. Peab vaatama, et nad kuskilt alla ei hüppa (ntx. diivanilt), sest võivad oma käppasid vigastada ja väikeste lastega perele ei sobi, sest mänguhoos laps võib koerale kogemata viga teha.
See ka, et toas pead siis ettevaatlikult kõndima, et ise koerale peale ei astu, neile meeldib siblida inimese jalgade juures.
Mul oli väike koer, magas kohe algusest kogu öö, ei olnud mingit öösel ringi kõndimist. Tahtis kaisus magada, hommikul ärkas koos minuga. 24/7 tahtis koguaeg juures olla, nii et omaette olla ei saanud absoluutselt, 2 silmakest jälgisid pidevalt igat liigutust😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh kõigile nii pikkade ja informatiivsete vastuste eest. Neist oli siiralt väga palju abi 🙂

Sai selgeks, et kutsika võttu tuleb veel kaaluda ja selle üle veel juurelda. Kodukontori võimalust mul järgnevad 10 aastat tõesti pole, see oli õigustatud küsimus. Vajadusel saaksin järgmised 2 aastat kodust töötada, aga siis tahaksin juba ise tagasi inimeste sekka. See, kas järgmine tööandja kontorisse pisikest sülekoera lubaks, on omaette teema ja seda lubamist ei pea ma iseenesestmõistetavaks. Ja kas ma üldse tahaksin koera endaga kontorisse kaasa? Kas töökvaliteet kannataks või oleks mul idülliliselt jala kõrval magav karvakera, kes viisakalt lõunal mõrku annaks, et välja soovib? Seda ma ju ette ei tea. On naiivne loota, et nii läheb.

Erilised reisijad pole me kunagi olnud. Aastas korra tuleb tahtmine üks paariöine spaapuhkus teha küll, selleks ajaks koertehotelli või sõbrannade abi kasutamine poleks iseenesest probleem. Emb-kumb siis tol hetkel paremini sobiks. Põhjalikult erinevaid käike läbi mõeldes jõudsin tõdemusele, et tegelikult koer neid käike ei takistaks ja teda saaks kenasti ka kaasa võtta, sest oma miniatuurse suuruse tõttu saaks teda ka kotis kanda, kuigi kotikoer pole mu eesmärk, see oleks lihtsalt üks lahendus mõndadele olukordadele.

Karvahoolitsus, veterinaari arved ja koeraga tegelemine ei oleks probleem. Kindlasti ei tahakski ma endale diivani kaunistust, kellele vaid paarist palliviskest piisab. Koeraga tegelemine ongi see, millele mõeldes mu silmad särama lähevad ja laste perre lisandudes ei tähendaks see seda, et koer peaks järsku üksi hakkama saama. Kõige rohkem kardangi just seda kasvamise aega, sest mul pole aimugi kui raskeks see reaalsuses osutuda võib. Mulle meeldis kommentaar, et alguses võib normaalne olla ahastus ja mõtted kutsika kasvatajale tagasi andmisele, aga et see aeg läheb mööda ja kõik laabub. See oli väga värskendav ja aus tõdemus, mida ma näiteks oma tuttavate suust kuulnud pole, aga ma saan ka aru miks seda tunnistada ei taheta. Võib-olla ma ka ei tahaks.

Igatahes pika jutu kokkuvõtteks ütlen, et kaalun seda teemat nüüd veel põhjalikumalt ja kindlasti loen läbi eelpool soovitatud raamatu. Teist kõigist oli väga palju abi, suured tänud veelkord ja edu teile kõigile oma pereliikmetega 🙂

Võimalikult palju kodus olla ongi soovitus esimeseks aastaks, edaspidi suudab koer juba üksinda päris mitu tundi kodus olla ja magada. Sellesmõttes ei oleks üldse hullu, kui sa peale koera aastaseks saamist jälle kontoris tööle asuksid.

Mul on tõesti hea meel näha, et tundud olevat nii mõistlik inimene! Loodan, et saad endas lõpuks selgusele ja varsti on teie kodus ringi jooksmas üks pisike koeratitt. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tore on lugeda teemat, kus on nii palju asjalikke ja põhjalikke vastuseid 🙂 Võiksin siin tunde kirjutada aga katsun ainult enda kogemusest oluliseima välja tuua. Kindlasti iga koer ja kogemus on erinev aga ka minul oli esimene aasta hirmus raske ja korduvalt mõtlesin, et viin ta kasvatajale tagasi, et minus ikka ei ole seda, mida vaja. Internetist otsisin kutsikas ajab hulluks märksõnaga teemasid 😀 Mul on keskmist kasvu koer ja väga isepäine, toit teda ei motiveeri üldse, et kõvasti enesearengut ja leidlikkust on vaja läinud temaga “reeglites kokkuleppimises”, et kooselu oleks mõnus.
Kindlasti on väga oluline leida selline kasvataja, kes mitte lihtsalt ei taha sulle kutsikat maha müüa vaid päriselt ka huvitub, et kellele ta kutsika annab ja ka hiljem vastab küsimustele ja abistab. Tean, et osad viivad ka oma koeri kasvataja juurde hoidu kui ära käivad 🙂 Võimalusel tutvu kutsika vanema(te)ga, et aimu saama, milline iseloom võib tulla. Kuigi iga koer on täiesti omamoodi, et ega seda päriselt ette teada ei saa.
Raamatute osas, kindlasti kahjuks ei tule nende lugemine, sest esimesest päevast ikkagi peaks olema aimu, et kuidas te elama koos hakkate. Ise soovitaksin Koerakuulajat https://www.apollo.ee/koerakuulaja.html, samas puhta kullana ei maksa ka kõike võtta, mis seal on aga võibolla sellist üldist nägemust, et koer ei ole inimene ja ei mõtle nagu inimene. Lõpuks lähtu ikka enda sisetundest, sest sina tead kõige paremini, mis teile hea on. Sellega võib ka arvestada, et kõik hakkavad hullult õpetama 😀 ka need, kellel koera pole. Hea soovitus, mida ma lugesin, et kutsikaga tuleb kohe käituda nii ja käia sellistes kohtades, kus hiljem tahad käima hakata (väga noorega muidugi ei saa minna kui kõik vaktsineerimised pole tehtud). Kutsika puhul mingid asjad võivad olla armsad aga kui täiskasvanud koer nii käitub … ja see aeg tuleb kiiresti kui enam pole armas vaid piinlik ja tüütu.
Sülekoerte puhul tundub olevat suurim probleem see, et omanikud arvavad, et neid ei pea kasvatama nagu koera. Ja see ka, et ära hakka teda iga hirmu ja ohu peale kohe sülle rabama. Kui näiteks teine koer ka on, siis nad kohe hüppavad selle peale üles ja siis tekib halb olukord.
Esimene aasta on rahaliselt ilmselt kõige kallim. Arstivisiidid, rihmad, mänguasjad jne.
Puuri osas, miks mitte. Saab nii koer kui omanikud vahepeal natuke rahu ja see siis oleks selline koht, kus keegi teda ei näpi (näiteks kui lapsed on külas või tulevikus teie enda lapsed). Ma enda oma seal eriti ei hoidnud (uks kinni) aga küll see kujunes ta magamiskohaks ja turvakohaks ka 🙂 Asju lõhkus ta palju. Tapeeti kiskus terves korteris, mööblile jäid hambad külge, kardinatele jne 😀 et see kodu taastamine läks kordi rohkem maksma kui kutsikas ise. Aga ta oli ka päeval üksi kodus ja siis see oli selle hind.
See on harjumatu, et omaette ei saa üldse enam olla (wc-s käid, siis istub ka seal või uksetaga :D) ja koguaeg peab jälgima, mis ta teeb (alguses).
Kindlasti võta puhkus esimeseks nädalaks kaheks. Mina ei võtnud. Oleks pidanud, sest need ööd tõesti on unetud nagu beebiga.
Siis hakkab pihta õueralli! Iga paari tunni tagant. Kortermajas eriti tore kui mõni kõrgem korrus ka 😀 Sesuhtes oleks suvisemal ajal natuke lihtsam teda võtta, ei pea koguaeg nii palju riideid selga panema.
Kutsikas alguses ei jaluta eriti kuskile, et passitegi niisama. Vaatate rohuliblesid. Ja hiljem see asendub sellega, et üritad teda iga hinna eest igasugusest sodist eemale hoida, mida ta süüa kõike tahab. Konisid ja nätse jne 😀 Et passimist on palju ja sellega läheb ka ikka pikalt aega, et kui pole harjunud niisama jalutama koguaeg, siis see on päris igav. Aga ka see läheb üle. Tervisele ülihea, haige pole enam kunagi kui iga ilmaga väljas on vaja käia ja alla võtab ka korralikult kui on midagi, mida võtta.
Mida veel ei räägita mu meelest üldse, on see, et kui koeral saabub jooksuaeg või isased hakkavad lõhnadele reageerima, siis võib saada su nunnust loomast selleks perioodiks.. midagi muud. Et siis saad aru, et ta on ikkagi loom.
Teine ülioluline asi on tugivõrgustik. Et oleks kuhu teda vajadusel jätta. Sest niisama enam kuskil käia ei saa. Sellel sa ilmselt praegu mõelda ei taha ja otseselt ei peagi aga kui te peaks lahku minema, et mis siis saab? Kas üks teist oleks valmis üksinda koeraga jääma ja saaks hakkama? Mingit tavapärast vallaliseelu siis ei ole, et jällegi väga vajalik, et oleks keegi veel, kuhu saab koera vajadusel jätta.
Tervis. Mul on iga aasta tal mingi erinev teema. Nagu inimesedki on haiged, siis loomad ka. Ja juhtub õnnetusi. Tubase koera puhul märkad ka koheselt kui midagi on teistmoodi. Et sesuhtes muret jätkub ja raha peab jätkuma aga saan aru, et see pole probleem.
Koristamine ja karvad on igapäevane teema. Sellega võibolla, et kõige raskem leppida/harjuda kui see on midagi, mis segab. Sest nad on koguaeg, igal pool.
Aga lõpetuseks muidugi üle ei tasu ka mõelda ja kogu elu koera järgi sättida, et ta võiks ikka teie ellu sobituda mitte vastupidi ja nii hakkab olema nagu harjutad teda.
Tööd on palju. Armastust veel rohkem! 🙂 See kõik on seda väärt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koerad on ikka suht erinevad, mulle tundub. Mul pole oma emase koeraga jooksuaegadel kunagi ühtegi probleemi olnud, käin isegi metsas lahtiselt temaga jalutamas sel ajal (koer kuulab kenasti sõna).
Karvaprobleemi meil samuti pole, kuna koer ajab 0 karva. See tähendab küll ca kord kuus karvahooldust, aga see on märksa meeldivam igapäevasest karvade korjamisest kodus.

Seega, tõu valik on a ja o. Päris pisikese koera välistasingi kohe nende koleerilisuse tõttu (võib-olla on erandeid?) ja pisut suurem ning rahulik koer võib kodus märksa vähem “ruumi” võtta väikesest ülienergilisest ja lärmakast nähvitsast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul ka emase koeraga jooksuajal pole seni probleemi olnud, on võib-olla veidi masendunud jooksuajal ja verd tuleb ka muidugi – nende jooksuajapükste jalgapanemine ei meeldi talle üldse, siis istub päevad läbi oma pesas ja vaatab kõiki siukse pilguga nagu oleksime loomapiinajad. Jooksuajal koristab küll enamjaolt ise oma verejäljed ära. Esimene ehk probleemilaadne asi on tegelikult olnud just hiljuti. Koeral jooksuaeg ja olime lühikesel jalutuskäigul. Eemalt jooksis ligi temast vähemalt kolm korda isane koer, kes innustus v ä g a minu koera jooksuajalõhnadest. Omanik jõudis ka alles paar minutit hiljem kohale ja mul oli tükk tegu, et seda suurt elukat oma keskmist kasvu koerast üksi eemal hoida. Hoidsin enda oma süles ja püüdsin isast mitte ligi lasta, aga too hüppas minu peale püsti ja muudkui noolis mu koera. Minu oma hüppas sülest suurest hirmust maha ja isane hakkas juba koerale selga ronima, kui õnneks too teine omanik kohale jõudis ja üheskoos saime siis selle “vahekorra” takistatud. Isased on sellesmõttes kindlasti hullemad, et nad on lõhna peale minekuvalmis. Ei kuulanud too koer oma omaniku hüüdeid tagasi tulla, siht oli silme ees ja kihu suurem kui tahe omanikule kuuletuda. Õnneks lõppes see juhtum õnnelikult, nüüd hoian kindlasti rohkem oma koeral väljas silma peal ka jooksuajal, et kiiremini takistada. Jooksuajal käime rihmast lahti ainult põllu peal, kuskil metsateel isegi ei julge lahti lasta kartuses, et isane koer tuleb kuskilt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tundub, et jooksuaja mõttes on isase koeraga selles osas raskem, sest kuskil kellelgi ikka on ja lõhna nad tunnevad väga kaugelt, et jalutuskäigud ongi ainult jälgede ajamine ja sõnakuulelikkusega on siis halvad lood tõesti. Koer on stressis ja omanik ka. Eriti kui on selline, kes toas ka undab ja ust kraabib ja muust ei hooli.
Emaste seisukohalt ongi ilmselt keerulisem selles osas, et isased “ründavad”. Lihtsam selles osas, et vähemalt on teada, et millal see periood on ja pole iga teine/kolmas kuu pinge üleval.
See siis eeldusel, et koer pole kastreeritud/steriliseeritud. Mis on alati võimalus. Ise oleks võinud lasta isasel palju varem selle protseduuri ära teha, mõjus positiivselt. Koer on nähtavalt rõõmsam nüüd ja ka energilisem ilma ärevuseta (kuigi võib ka minna vastupidi).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Karvad, karvad, karvad… Järgmised 12+ aastat ei ole minu kodu eriti puhas enam :D. Pikakarvalised tassivad porisel ajal liiva tuppa ja lühikarvaliste karvad on koristamisest hoolimata võileiva vahel ka :P.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on neljas koer. Kõik on olnud sama tõugu, aga erineva karvapikkusega. Kui oled võtmas teatud tõugu, siis tasub meeles pidada või tutvuda tõu algupärase otstarbega. Kuigi tõu erinevad isendid võivad olla väga erineva iseloomuga, siis tõu algupära lööb kergesti koera igapäevases käitumises välja. Minul on üks lambakoera tõu esindaja kodus ja karjatamise instinkti näeb näiteks selles, et lapsed peavad käituma korralikult, ei saa joosta ega kisada. Kui mängivad vaikselt, siis on kõik korras ja kontrolli all.

Soovitan ka hankida eelpool mainitud Tuire Kaimio raamat ja tutvuda just koerte keelt puudutava osaga. Koertel on oma keel ja nagu iga võõrkeelega, ka seda on võimalik õppida 🙂

Veel, tihtipeale koeravõtuteemades räägitakse, et koeraga peab palju liikuma, et koer peab palju joosta saama jne. Liikumine on kindlasti oluline, aga minu arust on koerale kui nutikale loomale vaja anda rohkem ajugümnastikat mida tuima jooksmist. Trenni ühe osana OK, aga pidev jooksmine kui selline kas ratta või auto! kõrval pole koerale kuigi huvitav. Jälle, oleneb tõust, ratta ees jooksmine ja vedamine võib olla mõne tõu elu sisu 🙂

Agiltyt teevad ka väiksed tõud, koeratants, sõnakuulelikkus või lihtsalt trikid enne sööma hakkamist-midagi endale sobivat leiab igaüks.

Kontide andmist ma kategooriliselt ära ei keelaks, aga kondi küljes peaks olema piisavalt liha ja rasva, miks mitte ka nahka. Hoiaks hambad korras ja ei juhtu selle seedimisega ka midagi kui koer on harjunud neid regulaarselt saama. Iseasi, kust seda selliseid konte saab. Ja kus koer neid süüa saaks- elutoa vaip oleks koera meelest sobiv, aga vaevalt perenaine poolt kana seal näha tahab.

Koerad on huvitavad loomad, aga koeraomanikena peame meeles pidama vastutuse ka muu ühiskonna ees- tühje leivakotte võib juba kõrvale panema hakata 😉

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kutsika võtt kui elumuutus