Mõistan teemaalgatajat täielikult. Olen pea 20 aastat vanem ja samuti armunud nagu pubekas. Tegin sellest isegi Perekoolis teema, et vihkan armunud olemist. Minul siis tegemist mehega, kellega tööalaselt paar korda olime kohtunud. Ja ma põdesin ka väga kaua, niikaua kui sain teada, et see mees on tugev spetsialist alal, mis hetkel mulle aktuaalne oli. Veel põdesin paar nädalat, kuid siis kirjutasin. Ta aitas mind kaudselt arvuti teel juhendades, tegemist oli lihtsa asjaga. Kuid sellest sai alguse sõbralik netivestlus paar korda nädalas vähemalt. Ja ta kutsus mind juba külla, sõprade ringis õhtut veetma (käisin loomulikult ja oli väga tore). Ja ma arvan küll, et kui mina poleks temaga ühendust võtud, siis kas me üldse olekski suhtlema hakanud rohkem kui paar korda aastas tööalaselt.
Niisiis point- kirjuta talle! Küsi näiteks temalt midagi hobiga seonduvat. Kui jutt juba sujub siis võid ääriveeri tõesti ka vihjata, et tuleb mingi üritus (mõtled ise välja midagi) ja et kas ta mitte ei viitsiks kaasa tulla. Veel parem oleks, kui see poleks konkreetselt ainult temaga kahekesi väljaminemine, võta sõbranna kaasa ja las ka tema võtab mõne sõbra. Selline ühine seltskondlik õhtu või päev annab väga selgelt vastuse, kas oled selle mehe jaoks ainult sõbratsoonis, on teil mingit lootust või paraku…pole mitte midagi oodata ja sa pead kuidagi ta unustama.