Esileht Ajaviite- ja muud jutud küüditamine

Näitan 23 postitust - vahemik 31 kuni 53 (kokku 53 )

Teema: küüditamine

Postitas:
rebitsa reba

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]piiariin kirjutas:[/small]
Huvitav, kuhu on kadunud eestlaste hulgast see isamaa armastus? Kusjuures olen selle peale mõelnud nii palju kordi. Millal kadus?
Kui loen kasvõi sinugi kirja- et vanaema õmbles sinimustvalge vaiba sisse, sest nii suur oli kodumaa armastus, siis huvitav, kui paljud tänapäeva eestlastest nii teeksid? Enamus ju kirub Eesti riiki, kui perses see on ja et siin pole midagi teha. Põrutatakse jalad villis Soome poole, kust siis oma sajatustega Eesti pihta jätkatakse.
Kuidas on eestlasest saanud mingi oksa täis jõmm, kelles on isamaalisust ainult niipalju, et Öölaulupeo ja Õllesummeri ajal silm krillis ja Saku õlletops käes möliseda ja laiata, et ohh, olen eestlane ja rsk annan venkudele molli?
Virisetakse selle üle, et riik ei maksa raha ei ühe ega teise asja eest, petetakse riiki, tehes mustalt tööd ja võttes töötukassast raha. Virisetakse et ei suudeta komme paberist lahti arutada, et liha on kallis, kes paneb kassas pulga enda ette või enda taha- ühesõnaga pisikesed ja ajuvabad heaoluühiskonna probleemikesed on tekkinud, mille peale inimesed raiskavad oma närvirakke. Tegelikult pole enamusel õrna ettekujutustki, millised on tõelised eluraskused, kus sa pead konkreetselt oma ellujäämise nimel võitlema.[/tsitaat]

Uusajal patriotismi ei kultiveerita. Kui vähegi sest avalikult juttu tuleb, käändub mingil moel jutt natsionalismi ja ongi mokas.

Ja veel: kui varemalt oli maa, rahvas ja riik ühtne, siis nüüd on kõik lahus. Riik askeldab midagi omaette ja inimene on sellel tasandil eikeegi.

Maa ja rahva poolest olen patrioot ja sinimustvalge on ikka kallis, aga seejuures annan endale aru, et riigijuhtimine uuel ajal on olnud vaid rahva tasapisi väljasuretamine.

Kui ma riigiaparaati kriitikata suhtuksin, tunnistaksin rahva elujõu närvutamise õigeks. Järelikult annaksin oma rahvale jalaga takka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]antimode kirjutas:[/small]

Mina mõtlen sama, et kui ikka on ees number, kui palju tuleb teatud piirkonnast küüdita, kas siis ollakse nõus minema naabri asemel? Minu vanaema küüditati seetõttu, et tal oli talupidamine.[/tsitaat]
Mis mõttes naabri asemel? Kordan veekord, et küüditamise organiseeris Moskvast tulnud käsu alusel Riiklik Julgeolekuministeerium – alates RJM kõrgemast juhtkonnast kuni käsuliini edasi minnes RJM allorganisatsioonideni maakondades ja edasi operatiivvolinikkudeni valdades. Lisaks olid neid abistama saadetud EKP KK volinikud (nt Arnold Meri) j siseministeerium, kes hoolitses rongide ja muu logistika eest.

Mingitel kohapealseltel punaaktivistidel ja vallaametnikel polnud mingit võimu ei nimekirjade koostamisel ega kellegi väljajätmisel. Mõnel neist oli ehk võimalus kedagi hoiatada vms aga ei enamat. Nad ise said küüditamisest teada paar-kolm päeva varem. Kui sedagi.
See milline oli nende \”naabrimeeste\” roll konkreetselt kohapeal, sõltus isikuomadustest. Mõni aitas asju kaasa pakkida ja jõi end hiljem süümepiinade tõttu põhja, teine asus mõnuga küüditatute vara endale krabama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
piiariin

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]piiariin kirjutas:[/small]

Huvitav, kuhu on kadunud eestlaste hulgast see isamaa armastus? Kusjuures olen selle peale mõelnud nii palju kordi. Millal kadus?
Kui loen kasvõi sinugi kirja- et vanaema õmbles sinimustvalge vaiba sisse, sest nii suur oli kodumaa armastus, siis huvitav, kui paljud tänapäeva eestlastest nii teeksid? Enamus ju kirub Eesti riiki, kui perses see on ja et siin pole midagi teha. Põrutatakse jalad villis Soome poole, kust siis oma sajatustega Eesti pihta jätkatakse.
Kuidas on eestlasest saanud mingi oksa täis jõmm, kelles on isamaalisust ainult niipalju, et Öölaulupeo ja Õllesummeri ajal silm krillis ja Saku õlletops käes möliseda ja laiata, et ohh, olen eestlane ja rsk annan venkudele molli?
Virisetakse selle üle, et riik ei maksa raha ei ühe ega teise asja eest, petetakse riiki, tehes mustalt tööd ja võttes töötukassast raha. Virisetakse et ei suudeta komme paberist lahti arutada, et liha on kallis, kes paneb kassas pulga enda ette või enda taha- ühesõnaga pisikesed ja ajuvabad heaoluühiskonna probleemikesed on tekkinud, mille peale inimesed raiskavad oma närvirakke. Tegelikult pole enamusel õrna ettekujutustki, millised on tõelised eluraskused, kus sa pead konkreetselt oma ellujäämise nimel võitlema.[/tsitaat]

Jah, nõustun ja mind häirib ka see. Ise olen väga suur Eesti patrioot ja armastan Eestit väga. Ei kiru riiki mitte kunagi, vaid olen tänulik selle eest, mis meil on ja selle eest, et minu vanaema Siberist tagasi suutis tulla ja tänu sellele olen ka mina olemas. Olen pärinud tema tugevuse ja julguse, samuti on meie peres ja suguvõsas Eesti kui isamaa ikka väga suure au sees. Vabariigi aastapäev on meie pere kõige suurem pidupäev. Olen valmis Eesti eest oma elu andma.

Please wait...
Postitas:
piiariin

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mis mõttes naabri asemel? Kordan veekord, et küüditamise organiseeris Moskvast tulnud käsu alusel Riiklik Julgeolekuministeerium – alates RJM kõrgemast juhtkonnast kuni käsuliini edasi minnes RJM allorganisatsioonideni maakondades ja edasi operatiivvolinikkudeni valdades. Lisaks olid neid abistama saadetud EKP KK volinikud (nt Arnold Meri) j siseministeerium, kes hoolitses rongide ja muu logistika eest.

Mingitel kohapealseltel punaaktivistidel ja vallaametnikel polnud mingit võimu ei nimekirjade koostamisel ega kellegi väljajätmisel. Mõnel neist oli ehk võimalus kedagi hoiatada vms aga ei enamat. Nad ise said küüditamisest teada paar-kolm päeva varem. Kui sedagi.
See milline oli nende \”naabrimeeste\” roll konkreetselt kohapeal, sõltus isikuomadustest. Mõni aitas asju kaasa pakkida ja jõi end hiljem süümepiinade tõttu põhja, teine asus mõnuga küüditatute vara endale krabama.[/tsitaat]

Vanaema rääkis, et nimkiri oli aluseks, kuid ette oli nähtud teatud number ja kui mõnest perest olid inimesed puudu (metsa või mujale põgenenud), siis tuli number ikkagi täis saada ja võetigi \”naabrimees\”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Veeriku Anna kirjutas:[/small]
[tsitaat]Äkki saaks juba üle sellest ohvrikompleksist? Aitab juba küll. Eesti reetis meie oma juhtkond, kõik ülejäänu oli suht loogiline jätk.
Lugege Magnus Ilmjärve Hääletu alistumine.
Venelaste või sakslaste süüdistamine on sama mõttetu kui süüdistada hunti, et ta lambaid sööb. Kui oled ise lammas, siis pole mõtet hundipuuri ronida.
Soomlased panid vastu ja säilitasid oma väärikuse. [/tsitaat]
ma oleks seda postitust ignoreerinud, sest selle autoriks on inimene, kelle arvamusi ma eriti pädevaks ei pea. samas võib see tekitada olukorra, kus mõned, kes allikakriitikat ei rakeda, seda tõe pähe võtavad. see käib ka mainitud teose kohta.

palun viia end kurssi soome poliitika osas, mis jäi päris pikaks ajaks NL mõju alla. finlandiseerumine ja kekkonen on need märksõnad, mida võiks guugeldada.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

RE: küüditamine

Tegel’t käis Venemaal asi nii, et kõik, kes oma peaga mõtlesid & mõeldut välja ytlesid, olid 1940. aastax juba maha lastud või ehitasid Valge mere kanalit.

Aga kuulsusrikas Punaarmee sõdis sedamoodi, et rynnakule mineva roodu taga oli teine — käsuga tuld anda iga oma poisi pihta, kes põnnama lööb, alla annab, yle minna yritab või metsa jooxma kipub. Ma tean, mu vanaonu sattus Isamaasõjas sellesse teise roodu, pärast aitas tal elada ain’t rohke alkohol.

Kes tahtis ellu jääda, täitis käsku & pyydis kõigest hingest mitte mõelda ega tunda. Sedamoodi nad siis siin kyyditasidki rahvavaenlasi, sest ylemus käskis.

Please wait...
Postitas:
rebitsa reba

RE: küüditamine

[small]piiariin kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jah, nõustun ja mind häirib ka see. Ise olen väga suur Eesti patrioot ja armastan Eestit väga. Ei kiru riiki mitte kunagi, vaid olen tänulik selle eest, mis meil on ja selle eest, et minu vanaema Siberist tagasi suutis tulla ja tänu sellele olen ka mina olemas. Olen pärinud tema tugevuse ja julguse, samuti on meie peres ja suguvõsas Eesti kui isamaa ikka väga suure au sees. Vabariigi aastapäev on meie pere kõige suurem pidupäev. Olen valmis Eesti eest oma elu andma. [/tsitaat]

Nuu. Ma ikka unistan, et rahvas ka võimule korda läheks, aga võta näpust. A egas see veel tähenda, et vabariik kui selline tuleks mu meelest tühistada või et putkaks nüüd ära taga-austraaliasse, kus on soe ja elu ilus.

Ma leian, et elu vajab ikka aeg-ajalt korrigeerimist. No on neil toompea vanakestel sassi läinud, keda nad teenivad, siis ei saa niisama lootma jääda, et nad ise seda taipavad. Siiani vähemasti pole taibanud. Ikka jalaga tagumikku vaja untsakatele anda, sry.

Please wait...
Postitas:
rebitsa reba

RE: küüditamine

[small]piiariin kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jah, nõustun ja mind häirib ka see. Ise olen väga suur Eesti patrioot ja armastan Eestit väga. Ei kiru riiki mitte kunagi, vaid olen tänulik selle eest, mis meil on ja selle eest, et minu vanaema Siberist tagasi suutis tulla ja tänu sellele olen ka mina olemas. Olen pärinud tema tugevuse ja julguse, samuti on meie peres ja suguvõsas Eesti kui isamaa ikka väga suure au sees. Vabariigi aastapäev on meie pere kõige suurem pidupäev. Olen valmis Eesti eest oma elu andma. [/tsitaat]

Ja veel: ma olen täiesti seda meelt, et patriotismi on meie vabariigis suretanud needsamad inimesed, kes vabariigi algusest peale meil võimul on olnud. Vahet pole, kes just võimul on, sest süsteem kui selline teenib seda eesmärki. Süstemaatiliselt, tasapisi, järjekindlalt. Päris jube. Ja õudselt kahju. Rahvas on segaduses, ei saa aru, mis toimub.

Ka Eesti oma raha, mis oli rahvale väga tugeva sümboolse tähendusega, oli asi iseeneses ära kaotada. Jne. Lõpuks ongi sest riigi värgist savi, sest kaua sa oma närve ikka kulutad, elada on ju ka vaja.

Please wait...
Postitas:
Alfonss

RE: küüditamine

küüditamine tehti selleks, et uus kord eestis ka pidama jääks. teadis ju partei hästi, et jõukaks loll ei oleks kunagi saanud. mõtlev inimene ei võtnud uut korda omaks- ta ei allunud kahjuks ajupesule ja naeris lollused välja, temast ei saanud head nõukogude inimest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]piiariin kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vanaema rääkis, et nimkiri oli aluseks, kuid ette oli nähtud teatud number ja kui mõnest perest olid inimesed puudu (metsa või mujale põgenenud), siis tuli number ikkagi täis saada ja võetigi \”naabrimees\”. [/tsitaat]
Jah nii see aga see pole kuidagi vastuolus minu lausetega, mida sa tsiteerisid. Kuna oli teada, et kõiki kätte ei saa ja tähtis oli üldarv, olidki nimekirjad koostatud \”varuga\”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

mulle rääkis vanaema mis saksamaa vallutamisel toimus,nagu õudusfilmis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]antimode kirjutas:[/small]

Mina mõtlen sama, et kui ikka on ees number, kui palju tuleb teatud piirkonnast küüdita, kas siis ollakse nõus minema naabri asemel? Minu vanaema küüditati seetõttu, et tal oli talupidamine.[/tsitaat]

Küüditamine ja nõusoleku andmine selleks ei käi kuidagi kokku. See oli sunniviisiline. Kui pere polnud kodus, võeti naabertalu rahvas. Arv oli vaja täis saada.
Küsimustele \”Miks?\” ei vastatud, kõik toimus relva ähvardusel ja seda, kes kelle asemel võeti, ei avalikustatud.
1949. a küüditatutest olid enamustel talu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

kas te oskate soovitada raamatuid, kus oleks juttu inimestest, kes on üle elanud küüditamise jõledused, kuid inimesena suutnud ellu jääda, kasvada ja suurepärast elu peale seda elada? tahaks lugeda lugusid sellest, kuidas raskustest saadakse üle ning säilitatakse inimlikkus ning kasvatakse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas te oskate soovitada raamatuid, kus oleks juttu inimestest, kes on üle elanud küüditamise jõledused, kuid inimesena suutnud ellu jääda, kasvada ja suurepärast elu peale seda elada? tahaks lugeda lugusid sellest, kuidas raskustest saadakse üle ning säilitatakse inimlikkus ning kasvatakse. [/tsitaat]

Märksõnaotsing \”küüditamine\” andis järgmised tulemused:
http://tallinn.ester.ee/search~S1*est?/dk{u00FC}{u00FC}ditamine/dkw~dw~dditamine/1%2C2%2C403%2CB/exact&FF=dkw~dw~dditamine&1%2C395%2C

Ilukirjanduses soovitaks Heino Kiige \”Maria Siberimaal\”. Siis julgen soovitada ka Valentina Nõlvaku mälestusi \”Ellujääja\”. Need on esimesed, mis meelde tulevad. Mälestusi Siberist on väga palju kirjutatud.
Mitte-ilukirjanduslik, aga väga kohutav on P. Varju 1994. a ilmunud uurimus \”Eesti laste küüditamine 14.06.1941 kui genotsiidikuritegu\”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
rebitsa reba

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas te oskate soovitada raamatuid, kus oleks juttu inimestest, kes on üle elanud küüditamise jõledused, kuid inimesena suutnud ellu jääda, kasvada ja suurepärast elu peale seda elada? tahaks lugeda lugusid sellest, kuidas raskustest saadakse üle ning säilitatakse inimlikkus ning kasvatakse. [/tsitaat]

Maria Tilk, \”Minu isa Gunnar Aarma\”

Please wait...
Postitas:
rebitsa reba

RE: küüditamine

Gunnar oli küll poliitvang, sestap tema tee oli laagrid + asumine. Läks ka 14.06.41. ja mituteist aastat hiljem tuli tagasi.

Aga Gunnari suhtumine sellesse teekonda oli hämmastavalt chill. Realistlik, aga sellegipoolest chill.

Please wait...
Postitas:
Javine

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Märksõnaotsing \”küüditamine\” andis järgmised tulemused:
http://tallinn.ester.ee/search~S1*est?/dk{u00FC}{u00FC}ditamine/dkw~dw~dditamine/1%2C2%2C403%2CB/exact&FF=dkw~dw~dditamine&1%2C395%2C

Ilukirjanduses soovitaks Heino Kiige \”Maria Siberimaal\”. Siis julgen soovitada ka Valentina Nõlvaku mälestusi \”Ellujääja\”. Need on esimesed, mis meelde tulevad. Mälestusi Siberist on väga palju kirjutatud.
Mitte-ilukirjanduslik, aga väga kohutav on P. Varju 1994. a ilmunud uurimus \”Eesti laste küüditamine 14.06.1941 kui genotsiidikuritegu\”[/tsitaat]
Ma ei suuda kunagi arusaada miks selle libu Nõlvaku raamatut tuuakse näitena küüditamisel inimeseks jäänu ja kohutava kannatanuna. Kas tõesti paremaid raamatuid lugenud ei ole või käivad üle mõistuse? See et ta 5-6 erineva mehega lapsi tootis ega ka Eestis joodiku ja vägivaldse mehega elamine ei tee temast veel superema ja esikannatajat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Javine kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ei suuda kunagi arusaada miks selle libu Nõlvaku raamatut tuuakse näitena küüditamisel inimeseks jäänu ja kohutava kannatanuna. Kas tõesti paremaid raamatuid lugenud ei ole või käivad üle mõistuse? See et ta 5-6 erineva mehega lapsi tootis ega ka Eestis joodiku ja vägivaldse mehega elamine ei tee temast veel superema ja esikannatajat.[/tsitaat]

Olen lugenud igasuguseid raamatuid ja mõistus tundus üle ka käivat.
Su vihapurse jääb arusaamatuks. Arusaadav on see, et sina tema raamatut ei soovita. Mina ei soovitanud jälle Krossi Mälestuste II osa, sest mulle ei sümpatiseerinud lugedes tema suhtumine abikaasadesse 🙂
Nõlvaku suhtes peksad sa oma kommentaariga kindlasti huvi üles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Javine

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Javine kirjutas:[/small]

Olen lugenud igasuguseid raamatuid ja mõistus tundus üle ka käivat.
Su vihapurse jääb arusaamatuks. Arusaadav on see, et sina tema raamatut ei soovita. Mina ei soovitanud jälle Krossi Mälestuste II osa, sest mulle ei sümpatiseerinud lugedes tema suhtumine abikaasadesse 🙂
Nõlvaku suhtes peksad sa oma kommentaariga kindlasti huvi üles.
[/tsitaat]
Aga las loevad, kasvõi sedagi. Raamat on parasjagu mahukas, nõrgem lugeja loeb seda aasta.
Mul on palju võrdlusmaterjali – ma olen raamatukogust võtnud järjest neid mälestusi. Neid on igasugusel tasemel.
Krossist minu nägemus – Kross on väga hea kirjeldaja, aga tema süzhee ise peast väljamõtlemine ei istu mulle, igav hakkab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mitte-ilukirjanduslik, aga väga kohutav on P. Varju 1994. a ilmunud uurimus \”Eesti laste küüditamine 14.06.1941 kui genotsiidikuritegu\”[/tsitaat]

Ega sul juhtu seda kodus olema ning kui jah, siis ehk viitsiksid selle arvutisse skannida ja seda jagada? Nagu ma aru sain, on see ca 16-leheline kõigest?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ega sul juhtu seda kodus olema ning kui jah, siis ehk viitsiksid selle arvutisse skannida ja seda jagada? Nagu ma aru sain, on see ca 16-leheline kõigest?[/tsitaat]

Pole ei skännerit ega raamatut. Kui oleks, siis ilmselt takistaks mind seda tegema autoriõiguste kaitse seadus.

Veebis on kättesaadavad Memento raamatud inimkaotustest Eestis: (nimekirjad)
http://www.memento.ee/?op=5&id=35

Ilukirjanduslikumat (mälestused, lood jne)
http://lood.wordpress.com/

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas te oskate soovitada raamatuid, kus oleks juttu inimestest, kes on üle elanud küüditamise jõledused, kuid inimesena suutnud ellu jääda, kasvada ja suurepärast elu peale seda elada? tahaks lugeda lugusid sellest, kuidas raskustest saadakse üle ning säilitatakse inimlikkus ning kasvatakse. [/tsitaat]
aga muidugi aleksandr sol¸enitsõni \”gulagi arhipelaag\”!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: küüditamine

Sol¸enitsõni \”Üks päev Ivan Denissovitsi elust\” on ka hea.
Tegelikult hakkas mind huvitama kas selliseid raamatuid ka on kus oleks vastupidine asi juhtunud ja normaalne inimene täiesti ära pööranud ja loomastunud. Mina pole näinud ja kõik on inimlikeks jäänud.

Please wait...
Näitan 23 postitust - vahemik 31 kuni 53 (kokku 53 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud küüditamine

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.