Praegu lajatad sina, et ei saa, sellele järgneb pahameel. Kui oleks lapsele näiteks andnud faktid: riided on märjad, saapad on märjad ja nendega minna ei saa, toit on vaja õhtusöögiks valmis teha, muidu jääme kõik söömata ja mina ei saa samal ajal köögis ja sinuga õues olla, sina üksinda õue minna ei saa, mina toitu pliidi peale jätta ei saa, mismoodi me saaksime sinu tahtmist mööda teha?
Ka meie peres on reegel, et vihastamise eest ei karista, viha on normaalne tunne ja kõik on vahel vihased. Aga ei tohi teist lüüa, asju lõhkuda, sõimata jms destruktiivsed teod.
Ka mul esineb lapsel selliseid “käima minekuid”, kus laps vihasena kas midagi nõuab või millestki keeldub ja karjub. Selle vahega, et ma esitan lapsele faktid – aga kui laps on juba “käima läinud”, siis ta minu faktide peale lihtsalt ebaloogiliselt karjub, näiteks: “Jaaaaa, jaaaaaa!!!!!!!! Aga ma ikkagi tahaaaan (ei taha)… ” Kui hüsteeria karjumine või selgelt ebaloogiline vastukarjumine ei lõppe, siis ma ei jää lõpmatuseni sama asja üle seletama – see on mõttetu – eks mõelgu minu faktide üle üle siis, kui rohkem maha rahuneb. Jätan marutama/rahunema ja lähen omi asju tegema. Mõne aja pärast on viha maha lahtunud ja siis tavaliselt laps hakkab ka midagi muud tegama ja rahuneb maha.
Ja mulle tundub, et selleks hetkeks on lapsele kohale jõudnud, et minu faktides (millele ta alguses ainult ebaloogiliselt vastu karjus) ikka vähemalt mingi tõetera oli.
Kui sõimab kellekski, siis ütlen iroonilise tooniga: “Ma siiski arvan, et ma pole beebi – ma olen täiskasvanud inimene”. Rohkem selle ümber jahuma ei hakka. Pmst võiks enda sõimamise eest ka vabandamist nõuda. Aga kuna mulle on vabanduse nõudmine vastumeelne, siis ei teegi seda. Ennetuse mõttes, et laps teisi inimesi väga palju sõimama ei hakkas, olen ainult hoiatanud (pärast, kui laps on rahulik): “Vaata, kui sa kellegi teisele ütled, et ta on … – siis arvesta, et kõik ei pruugi seda naljana võtta, mõni võib solvuda ja sinusse vaenulikult suhtuma hakata. Nii et pole eriti tark kedagi …ks tembeldada.”
Meie ei anna jonnile järgi. Aga (nagu paljud eelnevad käod), me viha eest ei karista.
Üldiselt on 7a mõistlik ja selliseid totaalseid ülekeemisi esineb harva. Sagedamini esineb ülekeemisi noorema lapse suhtes, kellele ta püüab midagi selgeks teha, aga too ei kuula – siis 7a röögib meeleheitest ja trambib minema. Natukese aja pärast leebub.