Teema: Kuueaastane ja halb käitumine

#3639906:

Peegeldaks lapse tundeid -ma saan aru, et sa tahad rühmakaaslasega praegu mängida ja sind frustreerib, et kombekas on märg. Lase tal lahendusi pakkuda, et miks õue ei saa -märgade riietega võid külmetada, kõht läheb tühjaks, pimedaks läheb.

Ja on sul endal selline jonnipurakas kodus olnud ja tead, et see toimib? Mul kolm last ja no ei ole toiminud – kui on ikka üks hea jonn lapsel jonnida, siis sa võid muudkui peegeldada ja seletada ja pea peal seista – kui laps kisab ja kriiskab, siis ei jõua su jutt talle sel hetkel isegi mitte kohale ja oma kisa taustal ta isegi ei kuule su tasast juttu, sest ta ju röögib, sest tema TAHAB!  Kui ikka on Ei ja laps tahab jonnida ja jaurata, siis lasen lapsel ära jonnida ja jaurata. Ja pärast jonni võin arutada olukorra uuesti läbi – et äkki jääb järgmine kord sama jonn ära.

Teil ainult ühed riided ongi, millega õues käia või? Meil on ikka mitu komplekti õuekaid. Teiseks, kartulid oleks ära keenud selleks ajaks kui kuivad riided selga oleksite saanud, et uuesti õue minna-laps tahtis lihtsalt sõbraga mängida. Tunnikese oleks mänginud, oleks okei olnud ja tuppa tahtnud. Kolmandaks, sõna beebi pole sõimusõna ja solvuda pole küll mõtet. Esmalt tõdeksin olukorda ja seejärel hangiksin varukomplekti riideid.

Ma ütlen ka oma kolmele lapsele sellises olukorras, et saan aru. Muidugi oled kurb/vihane/ pettunud, et… ja siis lasen tühjaks jonnida. Pärast tulevad vabandama. Jonni eest ei karista. Ainult siis kui kaasneb millegi ära lõhkumine või kellegile haiget tegemine. Ja toimib. Teatud vanustes on jonn tugevam,2, 5/6 ja 11 ja pubekaiga. Siis võtab rohkem aega rahunemine. Samuti tileb arvestada lapse ärevuse tasemega. Kas on old kurbi/ ärritavaid sündmusi, kas lapse elus on muutusi jne.

Soovin sulle jõudu ja jaksu. Tean omast käest kui raske on,kui ongi üks pidev jonn ja halvasti käitumine. Pea vastu! Kui oled järjepidev! Siis läheb ikka ükskord mööda. Seni püüa oma tassi ka täita, et jaksaksid jonni taluda.

mina selles vanuses olen pannud lapse nö olukorra lahenduse eest vastutama. jätan hetkeks kõik katki, ja küsin, et kas siis jääb täna söömata, sul ei ole veel kõht tühi? ok, lähme siis märja kombekaga õue? ja kui vaja, ütlen, et minul ei ole enam temaga minekuks aega, kuna teen perele süüa, ja üksi selles vanuses lapsed ei tohi minna.  lihtsalt jätan koridori jonnima, ja ütlen, et kutsugu mind, kui on lõpetanud, kui on abi vaja.

Praegu lajatad sina, et ei saa, sellele järgneb pahameel. Kui oleks lapsele näiteks andnud faktid: riided on märjad, saapad onmärjad ja nendega minna ei saa, toit on vaja õhtusöögiks valmis teha, muidu jääme kõik söömata ja mina ei saa samal ajal köögis ja sinuga õues olla, sina üksinda õue minna ei saa, mina toitu pliidi peale jätta ei saa, mismoodi me saaksime sinu tahtmist mööda teha?

Ka meie peres on reegel, et vihastamise eest ei karista, viha on normaalne tunne ja kõik on vahel vihased. Aga ei tohi teist lüüa, asju lõhkuda, sõimata jms destruktiivsed teod.

#3640989:

Praegu lajatad sina, et ei saa, sellele järgneb pahameel. Kui oleks lapsele näiteks andnud faktid: riided on märjad, saapad on märjad ja nendega minna ei saa, toit on vaja õhtusöögiks valmis teha, muidu jääme kõik söömata ja mina ei saa samal ajal köögis ja sinuga õues olla, sina üksinda õue minna ei saa, mina toitu pliidi peale jätta ei saa, mismoodi me saaksime sinu tahtmist mööda teha?

Ka meie peres on reegel, et vihastamise eest ei karista, viha on normaalne tunne ja kõik on vahel vihased. Aga ei tohi teist lüüa, asju lõhkuda, sõimata jms destruktiivsed teod.

Ka mul esineb lapsel selliseid “käima minekuid”, kus laps vihasena kas midagi nõuab või millestki keeldub ja karjub. Selle vahega, et ma esitan lapsele faktid – aga kui laps on juba “käima läinud”, siis ta minu faktide peale lihtsalt ebaloogiliselt karjub, näiteks: “Jaaaaa, jaaaaaa!!!!!!!! Aga ma ikkagi tahaaaan (ei taha)… ” Kui hüsteeria karjumine või selgelt ebaloogiline vastukarjumine ei lõppe, siis ma ei jää lõpmatuseni sama asja üle seletama – see on mõttetu – eks mõelgu minu faktide üle üle siis, kui rohkem maha rahuneb. Jätan marutama/rahunema ja lähen omi asju tegema. Mõne aja pärast on viha maha lahtunud ja siis tavaliselt laps hakkab ka midagi muud tegama ja rahuneb maha.

Ja mulle tundub, et selleks hetkeks on lapsele kohale jõudnud, et minu faktides (millele ta alguses ainult ebaloogiliselt vastu karjus) ikka vähemalt mingi tõetera oli.

Kui sõimab kellekski, siis ütlen iroonilise tooniga: “Ma siiski arvan, et ma pole beebi – ma olen täiskasvanud inimene”. Rohkem selle ümber jahuma ei hakka. Pmst võiks enda sõimamise eest ka vabandamist nõuda. Aga kuna mulle on vabanduse nõudmine vastumeelne, siis ei teegi seda. Ennetuse mõttes, et laps teisi inimesi väga palju sõimama ei hakkas, olen ainult hoiatanud (pärast, kui laps on rahulik): “Vaata, kui sa kellegi teisele ütled, et ta on … –  siis arvesta, et  kõik ei pruugi seda naljana võtta, mõni võib solvuda ja sinusse vaenulikult suhtuma hakata. Nii et pole eriti tark kedagi …ks tembeldada.”

Meie ei anna jonnile järgi. Aga (nagu paljud eelnevad käod), me viha eest ei karista.

Üldiselt on 7a mõistlik ja selliseid totaalseid ülekeemisi esineb harva. Sagedamini esineb ülekeemisi noorema lapse suhtes, kellele ta püüab midagi selgeks teha, aga too ei kuula – siis 7a röögib meeleheitest ja trambib minema. Natukese aja pärast leebub.