Esileht Väikelaps Kuueaastane ja halb käitumine

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Kuueaastane ja halb käitumine

Postitas:
Kägu

Kuidas käituge/käituksite, kui te laps vihasena karjub teie peale, püüab solvata (õnneks veel vaid väljendiga “sa oled beebi”) või siis lihtsalt kriisiabi nutta?

Näiteks täna. Käisime õues. Tulime kelgutamisest läbimärgadena tuppa. Mõne aja pärast märkab, et tema rühmakaaslane on õues ja tema tahab KOHE minna õue, et rühmakaaslasega mängida. Kui ütlesin, et kahjuks hetkel ei saa me minna, sest meil on riided täitsa märjaks ja teiseks keedan ma kartuleid. Selle peale puhkes hüsteeria, mis väljendus siis täiest kõrist “MA TAHAN KOHE ÕUE MINNA” karjumisega, siis mind beebiks solvamises, siis veel karjumisega ja siis veel keele näitamisena.

Selliseid käima minekuid on veel, kui midagi ei meeldi või kui minu otsus ei vasta tema ootustele. nt õhtused magama minekut on samasuguse hüsteeria saatel, kuigi hakkan juba varakult hoiatama, et varsti hakkame magama minema.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Peegeldaks lapse tundeid -ma saan aru, et sa tahad rühmakaaslasega praegu mängida ja sind frustreerib, et kombekas on märg. Lase tal lahendusi pakkuda, et miks õue ei saa -märgade riietega võid külmetada, kõht läheb tühjaks, pimedaks läheb.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peegeldaks lapse tundeid -ma saan aru, et sa tahad rühmakaaslasega praegu mängida ja sind frustreerib, et kombekas on märg. Lase tal lahendusi pakkuda, et miks õue ei saa -märgade riietega võid külmetada, kõht läheb tühjaks, pimedaks läheb.

Ja on sul endal selline jonnipurakas kodus olnud ja tead, et see toimib? Mul kolm last ja no ei ole toiminud – kui on ikka üks hea jonn lapsel jonnida, siis sa võid muudkui peegeldada ja seletada ja pea peal seista – kui laps kisab ja kriiskab, siis ei jõua su jutt talle sel hetkel isegi mitte kohale ja oma kisa taustal ta isegi ei kuule su tasast juttu, sest ta ju röögib, sest tema TAHAB!  Kui ikka on Ei ja laps tahab jonnida ja jaurata, siis lasen lapsel ära jonnida ja jaurata. Ja pärast jonni võin arutada olukorra uuesti läbi – et äkki jääb järgmine kord sama jonn ära.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Tuleb ka meil ette. Lasen jaurata,  pärast räägime läbi.</p>

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teil ainult ühed riided ongi, millega õues käia või? Meil on ikka mitu komplekti õuekaid. Teiseks, kartulid oleks ära keenud selleks ajaks kui kuivad riided selga oleksite saanud, et uuesti õue minna-laps tahtis lihtsalt sõbraga mängida. Tunnikese oleks mänginud, oleks okei olnud ja tuppa tahtnud. Kolmandaks, sõna beebi pole sõimusõna ja solvuda pole küll mõtet. Esmalt tõdeksin olukorda ja seejärel hangiksin varukomplekti riideid.

+2
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teil ainult ühed riided ongi, millega õues käia või?

Appi, see polnud üldse probleem ju!
Aga hea siis teada, et sina igale lapse nõudmisele järele annad.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ütlen ka oma kolmele lapsele sellises olukorras, et saan aru. Muidugi oled kurb/vihane/ pettunud, et… ja siis lasen tühjaks jonnida. Pärast tulevad vabandama. Jonni eest ei karista. Ainult siis kui kaasneb millegi ära lõhkumine või kellegile haiget tegemine. Ja toimib. Teatud vanustes on jonn tugevam,2, 5/6 ja 11 ja pubekaiga. Siis võtab rohkem aega rahunemine. Samuti tileb arvestada lapse ärevuse tasemega. Kas on old kurbi/ ärritavaid sündmusi, kas lapse elus on muutusi jne.

 

Soovin sulle jõudu ja jaksu. Tean omast käest kui raske on,kui ongi üks pidev jonn ja halvasti käitumine. Pea vastu! Kui oled järjepidev! Siis läheb ikka ükskord mööda. Seni püüa oma tassi ka täita, et jaksaksid jonni taluda.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teil ainult ühed riided ongi, millega õues käia või? Meil on ikka mitu komplekti õuekaid. Teiseks, kartulid oleks ära keenud selleks ajaks kui kuivad riided selga oleksite saanud, et uuesti õue minna-laps tahtis lihtsalt sõbraga mängida. Tunnikese oleks mänginud, oleks okei olnud ja tuppa tahtnud. Kolmandaks, sõna beebi pole sõimusõna ja solvuda pole küll mõtet. Esmalt tõdeksin olukorda ja seejärel hangiksin varukomplekti riideid.

Teemaalgatajana tänan konstruktiivse nõuande eest. Kuna käisime päeval juba 2x õues ja väljas oli mõnusalt märg sulalumi, siis jah, meie 2 olemasolevat talvekomplekti olid märjad. Teiseks, selleks ajaks, kui kartulid keenud, oleks sõbranna juba tuppa läinud. Ja kolmandaks, paneelmaja viiendalt korruselt talvel lastega 3x päevas välja draivida ei ole just kõige lõbusa tegevus, isegi, kui varuriideid on 10 komplekti. Aga tegelikult oli see vaid üks illustreeriv näide olukorrast, mis probleeme tekitab. Muidugi ma peegeldan ja seletan, kuid just see õudne emotsionaalne plahvatus on see, mis väsitab. Võin öelda, et seda peegeldamist ja seletamist olen teinud juba pisikesest peale. Ilmselt on see vist temperamendi küsimus, sest vend on rahulikum.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mina selles vanuses olen pannud lapse nö olukorra lahenduse eest vastutama. jätan hetkeks kõik katki, ja küsin, et kas siis jääb täna söömata, sul ei ole veel kõht tühi? ok, lähme siis märja kombekaga õue? ja kui vaja, ütlen, et minul ei ole enam temaga minekuks aega, kuna teen perele süüa, ja üksi selles vanuses lapsed ei tohi minna.  lihtsalt jätan koridori jonnima, ja ütlen, et kutsugu mind, kui on lõpetanud, kui on abi vaja.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll muidu üldse ei kannata seda “kellel on probleem”-küsimust, aga antud juhul võib see isegi päris hea mõtteharjutus olla. Loomulikult tunneb laps, et tema soovidest sõidetakse üle, kui põhjused, miks mitte õue minna on n-ö vanema põhjused. Peegeldades ta küllap tõesti pikapeale õpib ütlema, et emme, ma olen su peale praegu nii vihane, et… Aga tugevad tunded on ikka alles.
Ma oma lapsi sellistes olukordades julgustan mõtlema, kuidas ikkagi saaks. Kui siiski ei ole head lahendust, siis on muidu plahvatamisele minev energia vähemalt konstruktiivselt ära kasutatud; kui on hea lahendus olemas, siis tore ju. Mingid riided (sügisvarustus + kihid) ikka leiaks ja rühmakaaslase emale võiksin helistada, et ehk sobib talle mõlema järele vaadata, aga initsiatiiv tulgu siis lapselt, mitte ei pea mina võimlema, et tema tahtmisi täita, ega vabandama, kui ei saa.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu lajatad sina, et ei saa, sellele järgneb pahameel. Kui oleks lapsele näiteks andnud faktid: riided on märjad, saapad onmärjad ja nendega minna ei saa, toit on vaja õhtusöögiks valmis teha, muidu jääme kõik söömata ja mina ei saa samal ajal köögis ja sinuga õues olla, sina üksinda õue minna ei saa, mina toitu pliidi peale jätta ei saa, mismoodi me saaksime sinu tahtmist mööda teha?

Ka meie peres on reegel, et vihastamise eest ei karista, viha on normaalne tunne ja kõik on vahel vihased. Aga ei tohi teist lüüa, asju lõhkuda, sõimata jms destruktiivsed teod.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teil ainult ühed riided ongi, millega õues käia või? Meil on ikka mitu komplekti õuekaid. Teiseks, kartulid oleks ära keenud selleks ajaks kui kuivad riided selga oleksite saanud, et uuesti õue minna-laps tahtis lihtsalt sõbraga mängida. Tunnikese oleks mänginud, oleks okei olnud ja tuppa tahtnud. Kolmandaks, sõna beebi pole sõimusõna ja solvuda pole küll mõtet. Esmalt tõdeksin olukorda ja seejärel hangiksin varukomplekti riideid.

Teemaalgatajana tänan konstruktiivse nõuande eest. Kuna käisime päeval juba 2x õues ja väljas oli mõnusalt märg sulalumi, siis jah, meie 2 olemasolevat talvekomplekti olid märjad. Teiseks, selleks ajaks, kui kartulid keenud, oleks sõbranna juba tuppa läinud. Ja kolmandaks, paneelmaja viiendalt korruselt talvel lastega 3x päevas välja draivida ei ole just kõige lõbusa tegevus, isegi, kui varuriideid on 10 komplekti. Aga tegelikult oli see vaid üks illustreeriv näide olukorrast, mis probleeme tekitab. Muidugi ma peegeldan ja seletan, kuid just see õudne emotsionaalne plahvatus on see, mis väsitab. Võin öelda, et seda peegeldamist ja seletamist olen teinud juba pisikesest peale. Ilmselt on see vist temperamendi küsimus, sest vend on rahulikum.

Tasub siis suhelda selle sõbranna emaga, et kokku leppida õues mängimised ja minna selleks ajaks õue kui see sõbranna ka seal on, et laps saaks mängida. Eeldusel, et ka see sõbranna tahab mängida. Igal rühmal lasteaias on ju grupid, kustkaudu vanemad neid asju ajavad.

Loomulikult laps ei tohiks karjuda ja täiskasvanuid beebiks nimetada ja keelt näidata, kuid ta on kuuene ja ei tea seda, kuni talle pole seda öeldud ega seletatud.

Viiendalt alla-üles käimine on heal juhul 5-10 minuti küsimus.

Soovitan end kurssi viia kuueaastase ealiste iseärasustega. Näiteks otsida kuueaastase omadused ja oskused üles, neid lugeda.

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Praegu lajatad sina, et ei saa, sellele järgneb pahameel. Kui oleks lapsele näiteks andnud faktid: riided on märjad, saapad on märjad ja nendega minna ei saa, toit on vaja õhtusöögiks valmis teha, muidu jääme kõik söömata ja mina ei saa samal ajal köögis ja sinuga õues olla, sina üksinda õue minna ei saa, mina toitu pliidi peale jätta ei saa, mismoodi me saaksime sinu tahtmist mööda teha?

Ka meie peres on reegel, et vihastamise eest ei karista, viha on normaalne tunne ja kõik on vahel vihased. Aga ei tohi teist lüüa, asju lõhkuda, sõimata jms destruktiivsed teod.

Ka mul esineb lapsel selliseid “käima minekuid”, kus laps vihasena kas midagi nõuab või millestki keeldub ja karjub. Selle vahega, et ma esitan lapsele faktid – aga kui laps on juba “käima läinud”, siis ta minu faktide peale lihtsalt ebaloogiliselt karjub, näiteks: “Jaaaaa, jaaaaaa!!!!!!!! Aga ma ikkagi tahaaaan (ei taha)… ” Kui hüsteeria karjumine või selgelt ebaloogiline vastukarjumine ei lõppe, siis ma ei jää lõpmatuseni sama asja üle seletama – see on mõttetu – eks mõelgu minu faktide üle üle siis, kui rohkem maha rahuneb. Jätan marutama/rahunema ja lähen omi asju tegema. Mõne aja pärast on viha maha lahtunud ja siis tavaliselt laps hakkab ka midagi muud tegama ja rahuneb maha.

Ja mulle tundub, et selleks hetkeks on lapsele kohale jõudnud, et minu faktides (millele ta alguses ainult ebaloogiliselt vastu karjus) ikka vähemalt mingi tõetera oli.

Kui sõimab kellekski, siis ütlen iroonilise tooniga: “Ma siiski arvan, et ma pole beebi – ma olen täiskasvanud inimene”. Rohkem selle ümber jahuma ei hakka. Pmst võiks enda sõimamise eest ka vabandamist nõuda. Aga kuna mulle on vabanduse nõudmine vastumeelne, siis ei teegi seda. Ennetuse mõttes, et laps teisi inimesi väga palju sõimama ei hakkas, olen ainult hoiatanud (pärast, kui laps on rahulik): “Vaata, kui sa kellegi teisele ütled, et ta on … –  siis arvesta, et  kõik ei pruugi seda naljana võtta, mõni võib solvuda ja sinusse vaenulikult suhtuma hakata. Nii et pole eriti tark kedagi …ks tembeldada.”

Meie ei anna jonnile järgi. Aga (nagu paljud eelnevad käod), me viha eest ei karista.

Üldiselt on 7a mõistlik ja selliseid totaalseid ülekeemisi esineb harva. Sagedamini esineb ülekeemisi noorema lapse suhtes, kellele ta püüab midagi selgeks teha, aga too ei kuula – siis 7a röögib meeleheitest ja trambib minema. Natukese aja pärast leebub.

+5
-1
Please wait...

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Väikelaps Kuueaastane ja halb käitumine