Teema: Kuulge aga tegelikult ka, miks meil on nii`?

Meil näiteks on ka see probleem, et mehele on töö kogu aeg olnud prioriteet nr. 1. Jah tagantjärele targana oleks pidanud seda enne lapse saamist aru saama, et sellel mehel ei ole lapse jaoks aega, aga kahjuks olin rumal. Enne lapsi ei olnud, loodad, et mees ka koos lapse perre tulekuga midagi muudab, aga temal läks täpselt vana viisi edasi. Ei ole tal aega lapse lasteaiapeole tulla, nüüd kui juba lahus oleme last küllagi võtta, mis kasvatamisest siin siis veel rääkida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Heh, päris hea muinasjutt sul. Või, et said paar aastat lastega kodus istuda.? Et siis naine vaeseke vehkis samal ajal perele elatist teenida, kui sina kodukatat mängisid? Mina ka ei seediks mingit luusermeest kodus, kes ise lapse eest. Last ma loomulikult sellisele ei jätaks, kes endagagi hakkama ei saa-rääkimata siis lapsest. Mis sa mõtllesid, et naine peaks sind ka peale lahutust üleval pidama?[/tsitaat]
See ülalpidamise asi, sellega on paraku nii asjad: teenisin mina raha perekonnale aastaid, siis oli see meie raha. Läks naine tööle, paar kuud töötas – ise avaldas soovi minna – ja siis oli meil tema raha. Kõikidele tuttavatele ja sugulastele hakkas kilkama, et tema on mind terve abielu jooksul ülal pidanud. Eks oli tal uhke tunne, et ei sõltu enam minust majandusliku poole pealt.
Siis tuli töölt ära, küll oli liiga raske ja küll teda diskrimineeriti seal jne, ühesõnaga oli sada viga sellel ametipostil.
Ega ma ka ei istunud niisama, otsisin tööd ja eelnevalt peetud ametit ei soovinud jätkata seetõttu, et see oli suure masu tõttu alatasustatud ning oleksin pidanud töötama null kasumiga ja vahel ka ise peale maksma.
Mõne kuu oli naine kodus, siis sai uuesti tööle ning kiiks lõi jälle välja tal esimese palgaga.
Kui mulle hakkas tulema reaalseid pakkumisi, siis hakkas naine seadma mulle piiranguid seoses lastega, et sina pead neid viima ja tooma ning sinu tööaeg võib alata kell 8 ja peab lõppema kell 16. Kui ei sobi, siis kõnni minema.
Suht palju pakkumisi paraku ei sobinud tööaja suhtes sellise nõudmise pärast. Ma pole ka selline perekonna lõhkuja nagu statistika küll näitab ja seetõttu ikka lapsi maha ei jätnud ja loobusin tööpakkumistest. Olin nagu lastehoidja, mitte abikaasa ja laste isa.
Hetkel töötan ja olen töökohaga rahul, samuti ka tööajaga. Aga rahul pole sellega, et lastega kokkusaamine pole normaalselt võimaldatud, vaid sunnitakse mind laste juurde sõitma ning nendega aega veetma nende elupinnal ema valvsa pilgu all.

PS. Sai ka peale lahku minekut küsida, et kui oleksin vastu võtnud ükskõik mis tööpakkumise või isegi soome tööle läinud, et mis oleks saanud. Vastus oli lihtne: tema oleks sel juhul võtnud lapsed ja asjad pakkinud ning minema läinud.
Naine ise on kooselu ajast töödanud kokku ainult ca 9 kuud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil näiteks on ka see probleem, et mehele on töö kogu aeg olnud prioriteet nr. 1. Jah tagantjärele targana oleks pidanud seda enne lapse saamist aru saama, et sellel mehel ei ole lapse jaoks aega, aga kahjuks olin rumal. Enne lapsi ei olnud, loodad, et mees ka koos lapse perre tulekuga midagi muudab, aga temal läks täpselt vana viisi edasi. Ei ole tal aega lapse lasteaiapeole tulla, nüüd kui juba lahus oleme last küllagi võtta, mis kasvatamisest siin siis veel rääkida.[/tsitaat]

Lapsesoov tuli mehe poolt?

Lugesin siinkirjutatu läbi ja jäin mõtlema ja päris tõsiselt mõtlema……..
Meie lugu oli nii,et mine aga mine naine tööle,lapsed ja majapidamine on seal kõrval looooooomulikult sinu mure.Mees teab,mis mees teeb!Kui tahad õhtul välja minna,siis palun väga-otsi lastele hoidja,sest mina küll nendega kodus istuma ei hakka….Mees teab,mis mees teeb!Rahaliselt oli asi nii,et kõigepealt maksis perepea maksud,siis kulutas oma hobidele……ja siis-kui mina olin tööl siis minu palk läks lastele ja majapidamisele+bensiin,autojupid jnejne.Ise oli mees veel uhke ka,et tema peab peret üleval.Oma panuse andsid ka sõbrad-tuttavad,kellega ta suhtles,et elu peabki olema nii,et naisel on vastutus ja kohustused -mees vaeseke on looduskaitse all.Peale lahutust on aga selgunud,et tal on raske lastele isegi miinimumelatist maksta-see on ju see raha,mis ta varem enda peale kulutas.Ja nüüd ongi praktiliselt hambad,sest varem sai ta ju minu käest selle raha kätte…ja mina veel imestasin,miks mul kunagi mitte sentigi üle ei jää?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Lastele meeldis minuga rohkem kui emaga, põhjused olid käskimise/keelamise teemaga seotud (pidev karjumine nende peale, ei suutnud neid ennast kuulama panna jne). Minu ja laste vahel toimis kogu eluolu automaatselt, väike vestlus vajalikel teemadel, et miks mis ja kuidas, polnud vaja ei karjuda ega kärkida. Ega emale see ei meeldinud, et lapsed talle hakkasid juba põhjuseid nö näkku ütlema ja mind taevani kiitma. Mind häiris kõige rohkem see, et siis tuldi ja karjuti juba minu peale, et ma olevat lapsed ära rikkunud ja tema vastu üles utsitanud. :D[/tsitaat]

Oled sa ikka päris kindel, et asi just nii oli?
Kas kodu oli alati korras kui naine töölt tuli, kas söök oli tehtud, kas lapsed olid õpetatud?
Või olite selle üksteisemõistmise päeva jooksul kaose korraldanud, lapsed jooksid pidzaamades õhtuni ringi ja nõudsid emalt süüa? Kas lastel olid mingid piirid või tegid nad mis tahtsid? (pole ka ime, et lastele meeldib isa rohkem, sest siis nad saavad teha mida tahavad, aga kas see ka õige on?)
Jube lihtne on öelda, et naine karjub, aga kui kogu vastutus ja kodused tööd on naise kaelas, siis naine ei suuda sellega rahulikult hakkama saada ja karjubki. Mees hakkab jooma või läheb sõpradega välja, otsib armukese jne. Aga naine vastutab selle eest, et lapsed inimeseks kasvaksid, kodune majapidamine toimiks jne.
Võib-olla oli teil teisiti, aga kahjuks on tavapäraselt elu just selline nagu mina kirjeldasin.

Mehed on sead ja naised inglid. Miks nende sigade ees jalad jalad kohe laiali aetakse on küll täielik müsteerium.
Uurisin võimalust saada peale lahkuminekut laps enda kasvatada. Selle tõenäosust pidas advokaat nulli lähedaseks. Seega oleks raha kaotamise tõeäosus olnud pea 100%. Ei ole vist eriti mõistlik oma raha lihtsalt ära põletada???
Pole mõtet pikemalt kirjuada kuna perekooli kanakari on juba otsustanud nii nagu esimeses lauses kirjas.l

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vastus on väga lihtne – mehele on tehtud lapse sünnist alates ajupesu naise poolt ning seetõttu väga paljud usuvadki, et nad ei saaks lapsega hakkama ning et ema juures oleks parem. Tegelikult saavad hakkama küll ja vägagi hästi. [/tsitaat]

Saavad, aga ei taha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina kuulun sinna \”punti\”. Mees muutus üleöö. Elasime koos 5. aastat. Abiellusime. Abielu kolmandal aastal (kooselu kaheksandal) sündis laps. Kõik oli imetore, hooliv, armastav. Kõik need aastad, kuni… Kooselu kümnendal aastal suri meie teine laps sünnitusel. Siis tuli põrgu. Mees joob IGA PÄEV alkoholi. Purjus peaga lööb mind ja mõnitab last. Olen temaga rääkinud sadu kordi, pakkunud erinevaid lahendusi (pereteraapia, psühholoog, AA, lihtsalt aeg talle endale mõtlemiseks ja sada muud võimalust). Olen suhtunud asja mõistvalt, kuigi see on raske (olen jah \”egoist, aga mina matsin samuti oma lapse ja vajaksin aega koos lapse isaga leinata).
Nüüdseks möödas ligi aasta. Valmistun lahutama. Asi ei ole paranenud. Mees pole (peale alkoholi) mitte ühtegi õlekõrt kasutanud. Lapsega kohtuda luban tal esialgu ainult siis, kui ta last toob/viib autoga. Ainult sel juhul olen kindel, et mees on adekvaatne. Ei mõnita ega alanda teda.
Mehed muutuvad üleöö ja ei vääri isaks olemist…[/tsitaat]

Kaastunne 🙁

Minul jääb mulje, et tegemiste ei ole puhtalt mehe muutumisega ja alkoprobleemiga. AA asemel vajaksite psühholoogi nõustamist, pikema ajalist teraapiat. Mehel jäänud oma tunded puhta läbi töötlemata. Päevast teise koomas ja tongis olles suudab ta hetkeks \”kõik\” unustada! Mees elab end teie, talle kõige kallimate inimeste peal end välja! Seda on kurb kuulda ja otseloomulikult see ei ole õige! Kui küsida, millega me selle ära oleme teeninud, siis tõenäoliselt vastus oleks \”mul on paha olla!\” Võimalik, et taotlus ongi keerata kogu maailm iseenda vastu, mõnitamiste ja peksmise kaudu üritabki õpetada teid teda vihkama. Peegelpilt, kus inimene üritab lahti lasta ja kaugeneda oma kõige kallimatest inimestest, sest ta ei taluks mõtet, et nendega midagi juhtuks.

Selge märk sellest, et mees ise sellest kõigest välja ei tule. Ise abi otsima ei lähe ja usk abi saamisesse ja igasugusesse fengshuisse puutub jne. Usun Kallis teemaalgataja, et oled väsinud KÕIGEST, naised on tugevamad, ei saa lubada endale nii lihtsat murdumist…

Kui Sa vähegi hoolid Teie kooselu alguse aastatest ja üritad mehega taas ühist keelt leida, siis soovitan aeg panna nõustaja juurde.Ma isiklikult ei ütleksiki, et aeg on pandud psühholoogile, mehes võib see tekitada tunde, et teda võetakse kui hullu… Lähme spetialisti juurde ja kõik.

Asi esitada ultimaatumina, nüüd on aeg kinni pandud, me oleme koos tugevad ja üritame koos selle valuga edasi minna või tõesti, teise variandina: nüüd ja siit maalt, aitab!

Tegemist on ääretult raske asjaga, mis saadab teid koos või eraldi elades kogu lõpu elu. Seda kõike ei saa unustada, selle valuga tuleb õppida koos elama.

Ära pahanda mu jutu peale, ma ei väida vastu, et lahkuminek teie omavahelist sidet isegi tervendada võib… aga mind kurvastavad inimesed kes ühel või teisel põhjusel leiavad, et isa ei vääri isaks olemist… inimesed, kes teatud elutagasilöökide juures hakkavad sõrmega näitama, kes keda väärib või kes kellest parem on. Ma usun, et lause: sa ei vääri/ väärinud teda, need löövad ikka pikaks ajaks hinge kinni…usun, et mõistad, millest räägin!

Edu Teile, asjadel on kombeks paikka loksuda!

Minu mees saaks lastega hakkama küll. Samas fakt on, et poeg ei käiks siis enam trennides, sest isal on töö tähtsam ja ema on autojuht.
Ta ei saaks ühekski kooli ürituseks korralikke riideid nt karnevaliks jms. sest isa jõuab nii hilja koju ja ta ometi ju ei õmble midagi 😀
Koolitööde kontrollimiseks mehel ka aega ei oleks, seega kannataks õppetöö.
Kui laps on haige, siis pelgalt nohuga mees last koju ei jätaks, seega kogemusest tean, et paar päeva nohuga koolis võrdub pärast nädalake haigena voodis (issi otsus, et tühi nohu ei tapa).
Lapse riided ilmselt jääks väga väikeseks ja naeruväärseks enne kui uued selga saaks.
Kuna mees ise on lohakas, siis paar plekki ei ole ju hullu, niiet poiss hakkaks kergelt räpasena koolis käima.
Isa ei KUULA last – see oleks suurim probleem. Kui poissi klassivend kiusas, siis mu mees ei viitsinud poega isegi ära kuulata vaid tammus kööki moosisaia tegema! St ok, ilmselt poeg jääks ellu, aga ta elu oleks palju raskem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See ülalpidamise asi, sellega on paraku nii asjad: teenisin mina raha perekonnale aastaid, siis oli see meie raha. Läks naine tööle, paar kuud töötas – ise avaldas soovi minna – ja siis oli meil tema raha. Kõikidele tuttavatele ja sugulastele hakkas kilkama, et tema on mind terve abielu jooksul ülal pidanud. Eks oli tal uhke tunne, et ei sõltu enam minust majandusliku poole pealt.
Siis tuli töölt ära, küll oli liiga raske ja küll teda diskrimineeriti seal jne, ühesõnaga oli sada viga sellel ametipostil.
Ega ma ka ei istunud niisama, otsisin tööd ja eelnevalt peetud ametit ei soovinud jätkata seetõttu, et see oli suure masu tõttu alatasustatud ning oleksin pidanud töötama null kasumiga ja vahel ka ise peale maksma.
Mõne kuu oli naine kodus, siis sai uuesti tööle ning kiiks lõi jälle välja tal esimese palgaga.
Kui mulle hakkas tulema reaalseid pakkumisi, siis hakkas naine seadma mulle piiranguid seoses lastega, et sina pead neid viima ja tooma ning sinu tööaeg võib alata kell 8 ja peab lõppema kell 16. Kui ei sobi, siis kõnni minema.
Suht palju pakkumisi paraku ei sobinud tööaja suhtes sellise nõudmise pärast. Ma pole ka selline perekonna lõhkuja nagu statistika küll näitab ja seetõttu ikka lapsi maha ei jätnud ja loobusin tööpakkumistest. Olin nagu lastehoidja, mitte abikaasa ja laste isa.
Hetkel töötan ja olen töökohaga rahul, samuti ka tööajaga. Aga rahul pole sellega, et lastega kokkusaamine pole normaalselt võimaldatud, vaid sunnitakse mind laste juurde sõitma ning nendega aega veetma nende elupinnal ema valvsa pilgu all.

PS. Sai ka peale lahku minekut küsida, et kui oleksin vastu võtnud ükskõik mis tööpakkumise või isegi soome tööle läinud, et mis oleks saanud. Vastus oli lihtne: tema oleks sel juhul võtnud lapsed ja asjad pakkinud ning minema läinud.
Naine ise on kooselu ajast töödanud kokku ainult ca 9 kuud.[/tsitaat]

Ütlen ausalt, ma lihtsalt ei usu kogu seda kremplit täpselt sellisel kujul nagu Sa kirjeldad. Kui see oleks läbinisti tõsi, ei peaks Sa end nii detailselt õigustama.

Päris põnev oleks, kuidas Su eksnaine sama situatsiooni kirjeldaks 🙂

PS ma olen oma kooselus teeninud rohkem kui mees ja on olnud aegu, mil mees lapsega kodus. Olen arvamusel, et isa on samapalju isa, kui ema on ema!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

aga minu arust oled sa ise ka paras töll, et lased naisel endast niimoodi üle sõita. Miks ei pöördu kohtusse? Mina selliseid mehi ei mõista. Ausalt noh. Ju sa siis ikka nii väga ei taha neid lapsi näha, et nii kergelt lased endaga manipuleerida.[/tsitaat]
Sinu arust võin ma töll olla, ma isegi ei solvu selle peale. Aga hindame reaalsust – meie riigi kohtusüsteemis ei taha kehtida lahutuse ja laste jagamise suhtes seadus, tihti kehtib kohtuniku seadus, mis laseb tema ära nägemise järgi asjadel kulgeda. Kui abielus ollakse võrdsed, siis lahutades, olgu ema milline tahes, kohtunikud määravad ikkagi lapsed emale – lugesin ühte lugu, kus ema lasi jalga, lahutusega isa sai nö kobamisi lapsed endale. Elas lastega aastaid koos ja siis ema saabus sots töötajaga, kes kinnitas, et ema on nüüdsest korralikum ja ta ise viibib juures kui ema lastega on ning võttis lapsed kaasa, tagasi naine neid ei andnud. Mees läks kohtusse, kohtunik langetas otsuse, et lapsed emale jätta. Oma otsust põhjendas aga nii: laps kuulub emale. Kes nüüd aru ei saanud, millele kohtunik vihjas, siis KUULUB EMALE – see ongi üks omandivorme meie riigis.
Minul on läbi kohtu laste enda juurde saamise tõenäosus heal juhul 10%, asja teeb hullemaks see, et meil on kohtu astmeid 3 ja neist viimane ehk riigikohus vaatab asja läbi ja saadab tagasi menetlusse. Suht tihti 1 ja 2 astme kohtud aga kinnitavad üksteist. Kuna 3 aste lõplikku otsust ei langeta, siis võidki jääda end lolliks jooksma.
See miks osa naisi kipubki üle sõitma, peitub koduses kasvatuses. Emad on juba maast madalast õpetanud neid, et mees peab tegema kõik ja raha seljas kotiga koju tassima ning mehel pole õigust midagi kodus nõuda ja ka kaasa rääkida – ühesõnaga, mees on ja peab olema nagu kingikott nurgas.
Aga mis siin ikka leierdada, elu läheb edasi. Praeguse hetke seisuga kisub vist asi ka tema jaoks hapuks. Tegi lükke, mille üle oleks võinud ennem mõelda, et millega mul on võimalik vastu panna. Hapuks läheb, siis on mitu kärbest ühe hoobiga mul löödud.

Olen teemaalgatusega nõus, aga..

Kui ema laseb isal last kasvatada, siis on ta ühiskonna silmis emana ebaõnnestunud ja saab päris palju kibedat kriitikat kuulda.

Kui mehega on asjad nii kaugel, et minnakse lahku, siis on midagi nende kahe vahel sageli juba väga katki. Reaalsus on, et laste abil maksavad paljud haigetsaanud naised mehele kätte. Ja rämedalt petetud naisi on meil oi kui palju. Armukesepidamine on täna trendikas.

Mees ei adu tegelikult, kui palju vaeva, aega ning hoolt lapse kasvatamine nõuab. Mugavusest lükatakse lapse kasvatamine naise õlule, eriti, kui on mitu last. Raha on lihtsam anda.

Need on vast kõige tõenäolisemad põhjused.