Teema: Läbikukkunud

kuna mõiste on 100% subjektiivne, siis pigem ei ütleks niimoodi kellegi kohta.

Pole abielus
Vallaline pikemalt
Palk alla 1200 neto
Auto skoda või toyota

Esmajoones inimesena ja suhete taustal: kes on kibestunud ja suutnud oma lähedased eemale peletada, kellel ei ole ei vanemaid ega lapsi ehk lähedasi suhteid (mitte et ei ole, aga ei suhtle, isegi kui on olemas, see on veel hullem). Inimesena on minu jaoks läbi kukkunud see, kes kedagi ei armasta ja keda keegi ei armasta- ela või sure, kellelgi pole sust sooja ega külma. Majanduslik vaesus jms on köömes selle kõrval. Aga üldiselt pole ma elus vist kedagi niipalju põlanud.

#3054829:

#3054809:
No ma ei tea, kas ma ütlema lähen eksile. Aga minu meelest on ta inimesena läbikukkunud. Ta on osanud oma üleolevuse, ülbuse ja lõputu usuga, et on teistest parem, endast eemale peletada sugulased ja sõbrad. Tema õed-vennad on head inimesed ning taluvad teda, kuid lähemaid suhteid ei soovi. Sõpru mu eksil on – ojaa – isegi mitmeid. Kuid, need vahelduvad pidevalt – keskmiselt suudab ta inimesega sõber olla umbes aastajagu. Eksi moto omal ajal oli – pole mõtet suhelda nendega, kellest sa midagi kasu ei saa.

Nüüdseks on asi isegi niimoodi, et ka lapsed ei soovi mu eksi ehk siis oma isaga eriti suhelda. Sest kes ikka jaksab kuulata, kuidas kõik on ümberringi lollid. Ja ärge te imestage – mu eks, ehk siis laste isa, üritab aeg-ajalt lastega nii öelda äri ajada. No räägib lastele, et saab midagi soodsalt osta (no näiteks mingi ammuuunistatud tehnikavidina). No ja laps lasebki selle omale tuua ja maksab oma kogutud rahast ära. Ja mis selgub tagantjärele? Isa on lapsele müünud asja kallimalt kui ta ise selle sai! Täiesti absurdne – aga näe, mees omaarust oli ärigeenius.

Ma ei ole siiani endale andestanud, et sellise jobu otsa omal ajal sattusin. Praegu mõtlen küll, et mu eks on inimesena läbikukkunud.

Eks oled sinagi mingil määral läbi kukkunud, et oma lapsele sellise isa valisid.

Just. Mõtlen ka, et olen läbikukkunud. Valisin sellise jobu, siis sain temaga ühe lapse. Kuna olin seda usku, et igal inimesel on oma kiiksud ja keegi pole täiuslik, siis ei kaalunud ka kooselu lõpetamist. Ikka mõtlesin, et pere on kõige tähtsam ja koos saame kõigega hakkama. Siis sain teise lapse veel. Eks muutus ajapikku sarkastilisemaks, aga mina loll mõtlesin ikka, et lepin. Et no las ta siis olla tähtis oma meelest, kui talle see vajalik on. Muutusin madalamaks murust, et kodus rahulik oleks. Noh, sellevõrra muutus eks ülbemaks. Kuni muutus ikka väga ülbeks ja halvustavaks. Selgus, et oli leidnud omale uue ja “palju normaalsema” naise. Sellise, kes teda austab. Ja läinud ta oligi.
Korjasin oma väärikuseriismed kokku, korraldasin elu ümber ja taandusin igasugusest suhtlemisest.
Eksi “uuem ja parem” pidas vastu 1,5 aastat. Ta oli ikka oluliselt targem minust. Ei saanud lapsi.
Siis hakkas eks kontakti otsima. Heietades, kuidas kõik naised on samasugused ja tahavad teda ainult ära kasutada. Mul jääb küll arusaamatuks, milles see ärakasutamine seisneb. Nii mina kui see eksi vahepealne uus oleme mõlemad majanduslikult ise toime tulevad inimesed. Mingit rahalist toetust ei vaja. Või milles see ärakasutamine seisneb, ei saa ma aru.
Eksi arvates on naised ta elu ära rikkunud. Ja tahavad kogu aeg tema üle valitseda.
Vahel mulle tundub, et inimene liigub mingi vaimuhaiguse poole. See pole normaalne kogu aeg teisi inimesi kahtlustada selles, et nad tahavad sind ära kasutada. Kaasa arvatud su oma lapsed.

Ma oleks kellegi läbikukkumuses süüdistamisega pigem ettevaatlik. Minu eks pidas mind ka nii läbikukkunud, igavaks ja saamatuks naiseks, et tema sellisega ei tahtnudki elu jätkata.
See oli aastaid tagasi ja praeguseks on mees võlgades, üksik ja kibestunud. Minul seevastu läheb igas elusfääris hästi.
Kes teisele ütleb, see ise (sageli) on.

Minu jaoks näiteks mu vend, kes viimased 10 a pole enda jaoks sobivat tööd leidnud (loe: soovib oma olematu haridusega töökohta, kus palk on üle keskmise, tööl käia võib siis, kui parasjagu aega ja soovi on ja keegi ei või talle öelda, mida tegema peaks, sest ta on loomulikult targem kui ülemus). Kuna tal midagi asjalikku teha pole, siis sisustab ta oma päevi internetis istumise ja joomisega, meie pensionärist ema maksab kõik tema kulud. Tal on lapsed ka, kellele ta elatist pole loomulikult kunagi maksnud.
Ise ta ei pea end läbikukkunuks, lihtsalt kõik teised on rumalad, et ei oska tema kõrget intelligentsi vääriliselt hinnata ja talle väärilist tööd pakkuda. Tegelikkuses on ta end praeguseks nii lolliks joonud, et ei saa kohati enam kõige lihtsamate asjadegagi hakkama.

1) Minu jaoks oleks nt selline tegelaskuju läbikukkunud, kellel on sellised omadused: poolik madal haridus, ei suuda pidada ühtegi töökohta (sh teeb ainult lihttöid), kimpus alkoholismiga, kaelani võlgades, valetab, petab, kasutab teisi ära ega austa kedagi, on matslik ja halbade elukommetega, pole mingit väljavaadet tulevikku, lähedased on temast lahti öelnud, ebameeldiva iseloomuga. Aga tõesti siis, kui on selline kompott või paar omadust neist vähem.
2) Asotsiaal, kodutu (isegi, kui ta võib olla muidu hea inimene)
3) Fentanüülisõltlane vm narkar, kes teeb kõike, et uut doosi saada ja raha selleks leida
4) Prostituut

Minu meelest on läbikukkunud see, kes on tipust põhja kukkunud. Näiteks endine edukas firmaomanik, kes on võlgades, alkohoolik, naise poolt maha jäetud, hasartmängusõltlane… Midagi taolist.

#3054581:

Kas ütleksite oma eksile(üleoleval toonil kusjuures), et ta on inimesena läbikukkunud? Mida ta peab olema selleks teinud või tegemata jätnud?

Ainult siis, kui ta seda ise küsima tuleks. Muidu – tema elu pole minu asi.
Mida teinud? Järjest purunevad kõik tema uued suhted, töökoha kaotas. Ainult lapsega on suhe enam-vähem. Seegi tänu minu pingutustele.

#3054874:

#3054829:

#3054809:

No ma ei tea, kas ma ütlema lähen eksile. Aga minu meelest on ta inimesena läbikukkunud. Ta on osanud oma üleolevuse, ülbuse ja lõputu usuga, et on teistest parem, endast eemale peletada sugulased ja sõbrad. Tema õed-vennad on head inimesed ning taluvad teda, kuid lähemaid suhteid ei soovi. Sõpru mu eksil on – ojaa – isegi mitmeid. Kuid, need vahelduvad pidevalt – keskmiselt suudab ta inimesega sõber olla umbes aastajagu. Eksi moto omal ajal oli – pole mõtet suhelda nendega, kellest sa midagi kasu ei saa.

Nüüdseks on asi isegi niimoodi, et ka lapsed ei soovi mu eksi ehk siis oma isaga eriti suhelda. Sest kes ikka jaksab kuulata, kuidas kõik on ümberringi lollid. Ja ärge te imestage – mu eks, ehk siis laste isa, üritab aeg-ajalt lastega nii öelda äri ajada. No räägib lastele, et saab midagi soodsalt osta (no näiteks mingi ammuuunistatud tehnikavidina). No ja laps lasebki selle omale tuua ja maksab oma kogutud rahast ära. Ja mis selgub tagantjärele? Isa on lapsele müünud asja kallimalt kui ta ise selle sai! Täiesti absurdne – aga näe, mees omaarust oli ärigeenius.

Ma ei ole siiani endale andestanud, et sellise jobu otsa omal ajal sattusin. Praegu mõtlen küll, et mu eks on inimesena läbikukkunud.

Eks oled sinagi mingil määral läbi kukkunud, et oma lapsele sellise isa valisid.

Just. Mõtlen ka, et olen läbikukkunud. Valisin sellise jobu, siis sain temaga ühe lapse. Kuna olin seda usku, et igal inimesel on oma kiiksud ja keegi pole täiuslik, siis ei kaalunud ka kooselu lõpetamist. Ikka mõtlesin, et pere on kõige tähtsam ja koos saame kõigega hakkama. Siis sain teise lapse veel. Eks muutus ajapikku sarkastilisemaks, aga mina loll mõtlesin ikka, et lepin. Et no las ta siis olla tähtis oma meelest, kui talle see vajalik on. Muutusin madalamaks murust, et kodus rahulik oleks. Noh, sellevõrra muutus eks ülbemaks. Kuni muutus ikka väga ülbeks ja halvustavaks. Selgus, et oli leidnud omale uue ja “palju normaalsema” naise. Sellise, kes teda austab. Ja läinud ta oligi.

Korjasin oma väärikuseriismed kokku, korraldasin elu ümber ja taandusin igasugusest suhtlemisest.

Eksi “uuem ja parem” pidas vastu 1,5 aastat. Ta oli ikka oluliselt targem minust. Ei saanud lapsi.

Siis hakkas eks kontakti otsima. Heietades, kuidas kõik naised on samasugused ja tahavad teda ainult ära kasutada. Mul jääb küll arusaamatuks, milles see ärakasutamine seisneb. Nii mina kui see eksi vahepealne uus oleme mõlemad majanduslikult ise toime tulevad inimesed. Mingit rahalist toetust ei vaja. Või milles see ärakasutamine seisneb, ei saa ma aru.

Eksi arvates on naised ta elu ära rikkunud. Ja tahavad kogu aeg tema üle valitseda.

Vahel mulle tundub, et inimene liigub mingi vaimuhaiguse poole. See pole normaalne kogu aeg teisi inimesi kahtlustada selles, et nad tahavad sind ära kasutada. Kaasa arvatud su oma lapsed.

See pole vaimuhaigus vaid isiksuse häire. Ilmselt nartsissism + paranoia
Mu ex on täpselt samasugune.😬 Õnneks olime vaid aasta koos ja lapsi ei saanud.

#3054906:

Mina tunnen end läbikukkununa.

Olan 51-aastane, töötan juba aastaid samas asutuses samal ametikohal (olen kandideerinud mujale, aga valituks ei osutu), brutopalk 1400 eurot, elamine on sama ja suht remontimata juba 20 aastat (mees ei pea remonti vajalikuks ja endal mul suuremaks remondiks raha ja oskusi ei jätku), reisimas ei käi (meest ei huvita, aga üksinda (ok, lastega, meil on 4 last, nendest 2 veel kodus) ma minna ei taha ja kedagi kaasa kutsuda ka ei ole). Autot ei ole, kasutan ühistransporti (load siiski on, aga pole 30 aastat enam sõitnud). Sõpru ka enam eriti ei ole – kes kolis välisriiki ja suhted katkesid, paar head tuttavat on surnud, mõne varasema tuttavaga oleme lihtsalt lahku kasvanud ja uusi sõprussuhteid ma sõlmida ei oska. Käsitööd ka teha ei oska, ühtki hobi ei ole, millegi huvitavaga ei tegele ja üheski asjas väga hea ei ole. Olengi selline mõttetu inimene, kes oma päevad töö ja kodu vahet pendeldades mööda saadab ja kõik päevad, kuud ja aastad ühesugused tunduvad.

Kõik see su jõuetus, motivatsioonipuudus ja madal eneseusk kõlab vabalt nii, et sul võib näiteks hoopis depressioon olla. Ja depressioonis inimesed pole kohe kindlasti elus läbikukkunud, vaid lihtsalt haiged, keda paljudel juhtudel annab jälle terveks ravida või vähemalt veidigi paremasse seisundisse “tuunida”. Lihtsalt kaalu seda mõtet.
Ükski hea inimene ei vääri elamist ja ringi käimist mõttega, et ta on elus läbikukkunud. Kusjuures enamasti just ongi need enese kohta niimoodi arvajad head ja empaatilised inimesed – mingid südametud nartsissistid ja teistest teerulliga üle sõitvad julmurid ei mõtle enda kohta eladeski, et nad oleksid milleski läbi kukkunud.

#3054906:

reisimas ei käi (meest ei huvita, aga üksinda (ok, lastega, meil on 4 last, nendest 2 veel kodus) ma minna ei taha

Äkki on nii, et inimene (naine) tunneb ennast läbikukkununa, kui ta oma pereringis ei ole suutnud tekitada/hoida rahuldustpakkuvaid ja vastastikku rikastavaid suhteid. Muidu annaks ju koos mehega või koos juba suurema lapsega leida mõne uue ühise hobi, mille raames ühtlasi võib kohata uusi huvitavaid inimesi ja sõlmida uusi sõprussuhteid. See ei pea ju tingimata olema reisimine. Aga kui just see näide on toodud, siis siin lastega ja üksinda vahele tõmmatud võrdusmärk on minu arvates küll ühtlasi ohumärk. No võibolla alla aastase lapsega kahekesi olemine on peaaegu sama mis üksinda (kuigi samal ajal tohutult väsitavam), aga juba väheke suurem laps on ju igati arvestatav kaaslane (muidugi väikelapsega koos lisandub pidev kasvatamise vastutus, mida kaks lapsevanemat koos jaksavad paremini kanda, aga “veel kodus” ilmselt eelkooliealisi enam ei tähenda).
Mis tööelusse puutub, siis vaimselt rahuldustpakkuvat tööd võib vabalt teha aastaid samas asutuses samal ametikohal Eesti keskmise palga eest ja sealjuures ennast mitte mingist otsast läbikukkununa tunda. Kui aga töö rahuldust ei paku, peaks äkki minema Töötukassasse konsultatsioonile, sealsed ametnikud on koolitatud aitama inimesi leida oma oskuste, võimete, võimaluste ja soodumuste jaoks õigeid ameteid.

#3054906:

Mina tunnen end läbikukkununa.

Olan 51-aastane, töötan juba aastaid samas asutuses samal ametikohal (olen kandideerinud mujale, aga valituks ei osutu), brutopalk 1400 eurot, elamine on sama ja suht remontimata juba 20 aastat (mees ei pea remonti vajalikuks ja endal mul suuremaks remondiks raha ja oskusi ei jätku), reisimas ei käi (meest ei huvita, aga üksinda (ok, lastega, meil on 4 last, nendest 2 veel kodus) ma minna ei taha ja kedagi kaasa kutsuda ka ei ole). Autot ei ole, kasutan ühistransporti (load siiski on, aga pole 30 aastat enam sõitnud). Sõpru ka enam eriti ei ole – kes kolis välisriiki ja suhted katkesid, paar head tuttavat on surnud, mõne varasema tuttavaga oleme lihtsalt lahku kasvanud ja uusi sõprussuhteid ma sõlmida ei oska. Käsitööd ka teha ei oska, ühtki hobi ei ole, millegi huvitavaga ei tegele ja üheski asjas väga hea ei ole. Olengi selline mõttetu inimene, kes oma päevad töö ja kodu vahet pendeldades mööda saadab ja kõik päevad, kuud ja aastad ühesugused tunduvad.

Misasja, sul on 4 last ja kaks oled suutnud juba edukalt suureks kasvatada. Sa oled suutnud säilitada abielu läbi raskuste! Sul on kodu olemas, saad rohkem palka, kui 50% eestlastest.
Remont, mehega reisimine ning sõpade välisriiki kolimine küll sinu läbikukkumise astet ei mõjuta minu arvates:)
Nt inimene, kes on puruvaene, ilma lasteta, meheta, aga kellel on hea süda, kes aitab kõiki oma ümber, on palju rohkem väärt kui inimene, kellel on kõik olemas ja ta elab ainult endale.

#3061216:

Ambitsioonitu mees, kellel puudub eesmärk iga hinna eest kuhugi pürgida, on ka inimesena kui ühiskonna liikmena läbikukkunud?

Kui keegi “iga hinna eest” püüab kusagile pürgida, on see minu jaoks pigem põhjus temast eemale hoida.

Aga teise nurga alt: kas inimesena ja ühiskonnaliikmena läbikukkunud on ka ambitsioonitu naine, kellel puudub eesmärk iga hinna eest kuhugi pürgida?

#3054906:

Mina tunnen end läbikukkununa.

Olan 51-aastane, töötan juba aastaid samas asutuses samal ametikohal (olen kandideerinud mujale, aga valituks ei osutu), brutopalk 1400 eurot, elamine on sama ja suht remontimata juba 20 aastat (mees ei pea remonti vajalikuks ja endal mul suuremaks remondiks raha ja oskusi ei jätku), reisimas ei käi (meest ei huvita, aga üksinda (ok, lastega, meil on 4 last, nendest 2 veel kodus) ma minna ei taha ja kedagi kaasa kutsuda ka ei ole). Autot ei ole, kasutan ühistransporti (load siiski on, aga pole 30 aastat enam sõitnud). Sõpru ka enam eriti ei ole – kes kolis välisriiki ja suhted katkesid, paar head tuttavat on surnud, mõne varasema tuttavaga oleme lihtsalt lahku kasvanud ja uusi sõprussuhteid ma sõlmida ei oska. Käsitööd ka teha ei oska, ühtki hobi ei ole, millegi huvitavaga ei tegele ja üheski asjas väga hea ei ole. Olengi selline mõttetu inimene, kes oma päevad töö ja kodu vahet pendeldades mööda saadab ja kõik päevad, kuud ja aastad ühesugused tunduvad.

Logisin spetsiaalselt sisse, et sulle vastata. Sa EI OLE läbikukkunud, sest sul on pere ja 4 last ja sa pole neid hüljanud, hoolitsed jne. Sa töötad, sul ON töökoht. Ma olen ka ise 51-aastane ning patsutan virtuaalselt ôlale sulle. Ei PEA olema palju erinevaid töökohti, kirkaid hobisid ja uhkeid autosid. Ole sama tore edasi. Kusjuures – 4 lapse emal tuleb tulevikus märkimisväärselt palju (ilmselt) lapselapsi, nii et..(mitte et nüüd see vanaemaks olemine jälle mingi ainuvôimalik kriteerium mitte läbikukkumiseks oleks, igal inimesel on omaenda elurada). Aga ei ole läbikukkunud, ei ole, ei ole:)