Teema: Läbipõlemine

See võib võtta ka mitu aastat. Iga lugu on individuaalne, kuid kahe nädalase puhkusega sellest välja ei tule.

öeldakse, et 2 x kauem kui “põlemisprotsess”. isiklikust kogemusest võib vist nõustuda, sest endal kriitiline aeg oli üle poole aasta, mis kulmineerus psühhiaatri ja pika haiguslehega. nüüd sellest üle aasta juba möödas ning vaikselt hakkab tervis taastuma ning mõtlen uuele tööle. samas annab toimunu siiani teravalt tunda, aga eluisu hakkab tagasi tulema

Umbes 4 aastat läks, paranemine toimus lainetena. Nüûd hiljem, kui tekib taas võimalus uuesti läbipõlemiseks, siis kohe esimeste märkide ilmnemisel tuleb kohe jãrsult palju muuta.

kuidas läbipõlemist vältida? Olen kolmel erineval töökohal töötanud ja neis kõigis on seda tunnet olnud. Töökaaslased ka sellised, et tööd teevad 24/7, olen kirju saanud ka peale kahte öösel. Miks on selline mentaliteet, et peab ennast rihmaks töötama? Ja pole mingid sos asutused, kus peaks tõesti 24/7 valves olema.

#3751279:

Kuidas selle probleemiga abi saite, kuhu pöördusite, mida rääkisite?

Mul on täiesti eluisu otsas, ametialaselt tunnen end järjest rohkem saamatu ja oskamatuna. Töömõtted 24/7 peas, näen sellest und ka. Firmas kus töötan toimus ühinemine teise ettevõttega ja mind liigutatakse teise tiimi ja funktsiooni ümber. Ma ei jaksa enam

Alusta nt perearstist, mina alustasin, täitsin testi, rääkisin ära oma uneprobleemid, pidevad ärkamised, et kella vaadata, ärevushood – südamekloppimise, motivatsiooni kadumise, alaväärsustunde jne. Ehk täiesti ausalt. Sain HL-i, AD-d, esialgu ka rahustid ja unerohu; kuna kahe kuuga oluliselt paremaks ei läinud, pigem hullemaks, sest hakkasin paaniliselt kartma HL lõppemist ja “mind hulluks ajanud keskkonda” tagasi minemist, siis suunas perearst mind edasi psühhiaatri juurde.
Ja kuigi arst ei tohi nii kunagi öelda, ütles psühhiaater “ma keelan teil sinna töökohta tagasi minna, te ei tohi” – mul tekkisid episoodiliselt enesevigastamise mõtted ning suutsingi žiletiga kätte paar lõiget teha (mingid antipsühhootikumid vbla ajasid katuse sõitma). Lahkumisavalduse andmisest ja õigete ravimite leidmisest läks ca poolteist aastat, enne kui täitsa korras olin ja taas erialase töö peale mõtlesin.
Ravikindlustuse ja mingisugusegi sissetuleku pärast läksin kauplusesse saalitöötajaks peale seda kui kokku pea 5 kuud kodus olin olnud. Kolleegidega sisuliselt ei suheldnud, olin väga omaette, et mitte kokku puutuda intriigide või sisekliima puudujääkidega.

Ära lase asja käest, teemaalgataja, iseenesest läbipõlemine ei taandu. Proovi võimalikult kiiresti arsti juurde saada.

#3751709:

Mis ameti peal olete, kus nii rihmaks peab tõmbama? Mingid start up ettevõtted?

Mina nt põlesin läbi juhina kaubanduses.
Meeletu kaadripuudus ja -voolavus, personal on läbilõige ühiskonnast ning 80+ inimest kollektiivides saab see teemaks omaette. Igapäevaseks. On joobes tööle ilmumisi, on vargusi, on esinenud nii vaimupuudega töötaja ohtlikuks muutumist kolleegidele kui “paberita” kolleegide otseses mõttes kakluse lahutamist – mis viimaste õigustus on, ei tea siiani.
60+ töönädalad, pidevalt kedagi asendades (tihti 3-4 inimest korraga). Taskus 4 erinevat telefoni – pooletel juhtudel ei oska adekvaatselt vastata, sest ei ole võimalik kõikides lõikudes pidevalt “põhjani” olla.
Alati kedagi koolitades ja õpetades. Üritades samal ajal kustutada tulekahju, mis õpetatava töölõiguga kuidagi ei kattu, mõlemal paha olla. Mul ka jube piinlik.
Ebarealistlikud eesmärgid müügi, kaubakadude, personalivoolavuse vähendamise osas.
Tohutu hulk aruandlust, tabaleid.
Kõned 24/7, öösel nt juhul kui kaupluse turvaalarm või tuletõrjealarm käivitub.

Otsuseid teha saab samas piiratult, tuleb jääda ette antud raamidesse, sh palgafond, millest tegelikult algab suurem osa probleeme kui neid ausalt juurteni analüüsida.

#3751709:

Mis ameti peal olete, kus nii rihmaks peab tõmbama? Mingid start up ettevõtted?

Õpetaja põhikooliastmes. See töö imes mind kuivaks ajast ja energiast, nii et enda ja oma laste ja lähedaste jaoks ei jäänud midagi üle. Tundide andmine on jäämäe tipp ja kõige lihtsam osa. Mõttetud tabelid, vohav arvutitöö, samas koolis puuduvad arvutitöö tegemise ruumid, nii et töö tuleb paratamatult koju kaasa. HEV ja käitumisprobleemidega lapsed, kiusamine, kõikvõimaliku reeglite rikkumine laste poolt, millega õpetaja on jäetud täiesti üksi. 1a olen eemal olnud ja veel tagasi ei taha, kui siis kunagi teises asutuses. Kultuur algab juhtkonnas. Ma usun, see kehtib nii koolide kui kaubandusettevõtete kui start-upide kohta. Et kuidas oma töötajaid toetatakse ja kas töötaja eraeluga arvestatakse.

Läksin sügisel kooli õpetajaks. Siiamaani olen koolitanud täiskasvanuid, nüüd võtsin väljakutse. Põhikooli vanemad klassid ja keskkool. Kuidagiviisi vean selle õppeaasta lõpuni ja ei kunagi enam. Maani kummardus kõigi õpetajate ees, kes seda tööd aastakümneid suudavad teha. Tunnen ennast nagu tühjakspigistatud sidrun, suvevaheajast terveks saamiseks ei piisa.

• #3751709:

  Mis ameti peal olete, kus nii rihmaks peab tõmbama? Mingid start up ettevõtted?

  Minul on need kõik töökohad riigiasutustes olnud. Ja samas osa inimesi arvab, et riigiasutustes niisama kohvitamine ja jalakõlgutamine…

Ma loen teie jutte ja külmavärinad tulevad peale. Mul endal on ka üsna hull, aga mitte nii hull ja et palk on hea ja raha on vaja, siis pingutan edasi. Samas, me kõik vist saame aru, et see ei ole normaalne, et selle ühe ja ainsa elu me töötame hambad ristis maha. Et ainus, mida elus ootame, on vabad päevad ja puhkus. Ma ei tea, kuidas inimkond sinnamaani jõudis, et inimesed elavad, et töötada ning rahast sõltumine kasvab iga põlvkonnaga üha tugevamaks. Lahendust ka ei tea. Huvitav, kas nõukaajal ka oli nii palju tööstressi?

#3752084:

Ma loen teie jutte ja külmavärinad tulevad peale. Mul endal on ka üsna hull, aga mitte nii hull ja et palk on hea ja raha on vaja, siis pingutan edasi. Samas, me kõik vist saame aru, et see ei ole normaalne, et selle ühe ja ainsa elu me töötame hambad ristis maha. Et ainus, mida elus ootame, on vabad päevad ja puhkus. Ma ei tea, kuidas inimkond sinnamaani jõudis, et inimesed elavad, et töötada ning rahast sõltumine kasvab iga põlvkonnaga üha tugevamaks. Lahendust ka ei tea. Huvitav, kas nõukaajal ka oli nii palju tööstressi?

Samad mõtted. Siiani kuidagi neelasin alla ja hambad ristis olin oma päevad ära, aga nüüd 40ndates ei saa mõtet peast – miks? Mille nimel? Kui kunagi viimased eluhetked, kas siis tõesti mõtlen, et vat kus olin alles tubli rabaja ja tegin ka siis, kui ei meeldinud. Vaevalt küll. Üsna tõenäoline, et kahetsen. Vähemalt nii palju olen suutnud, et kui kell kukub, siis mina kodus enam edasi ei tee. Lihtsalt ei loe töömeile ega vasta nendele. Sama püüan teha suvel puhkuse ajal, aga siis on raskem, sest meil on kollektiivis neid, kellele töö on hobi ja kes ootavad ka teistelt sarnast panust. Siis olen ikka paar päev võtnud ja enda osa ära teinud, et nad saaks minu tulemustega edasi minna.

Mind hoiab tagasi hirm muutuse ees. See ebakindlus, et kui enam palk ei laeku regulaarselt ja midagi juhtub… Väga raske on seda sammu teha, et praegusest kohast ära tulla, paus teha ja siis alles edasi mõelda, mis ja mida. Kuidagi häbi ka… praegu paljudel pole üldse tööd, peaks nagu õnnelik olema, et mul on.

Kusjuures, mina arvan, et kui seadustataks 4-päevane töönädal, siis ma tunneks ennast paremini. Praegu see nädalavahetus on nii lühike, alles saan hakata mõnu tundma enda hobidest ja juba jälle esmaspäeva hommik.

]

Huvitav, kas nõukaajal ka oli nii palju tööstressi?

See on hea küsimus.

Füüsiliselt oli töö kohati raske, elan sama kohas, endises näidissovhoosis, juba 40 aastat ning paljud omaaegsed kõvad töörügajaid on end põldudel, lautades, kasvuhoonetes ja tehases vigaseks töötanud. Ei olnud see nõuka-agne lööktöö ühti vaid lillepidu ja viinaviskamine, Pensionäridel ja pensionieelikutel on hulgi terviseprobleeme liigeste, seljaga jms, mis paistab ka välja. 2 endist traktoristi ei kuule hästi.
Sovhoosid-kolhoosid ju ka nö võistlesid omavahel nagu ka töötajad. Autahvlid, auhinnad, mainimine ajalehtedes jne. Kindlasti oli seal stressi.

Pedagoogist tädi aga arvab, et tema ajal (ta läks pensionile 90-ndate alguses) oli õpetaja töö palju stressivabam kui praegu, õpetajat kuulati, ta oli lugupeetud inimene. Üsna range ja autoritaarne, aga kahtlemata hea õpetaja, kelle käe alt mitmedki oma ala tuntud inimesed on sirgunud.
Praegust õpetajate nokkimist, pildistamist, filmimist, sots meedias pilamist ta välja ei kannataks. Ega ka allumatust.

Veits OT, aga…
… mina satuksin stressi kui oleks taas kollektiivne vaim ja moraal ning suurte asutuste koosolekutel arutataks “torumees Sidorovi personaalküsimust” – Anton Sidorov pettis oma naist ja sai J. Ivanovaga vallaslapse. Natukene meie netiajastu ja sots meedia moodi, aga füüsilises vormis. Uhh!

8 aastat tagasi valisin ootamatult pakutud tabletiravi asemel siiski avatud kõhuõõnega operatsiooni (müoomide eemaldamiseks), sest paljas mõte, et peaksin järgmisel hommikul tööle minema, võttis ära igasuguse eluisu. Peale operatsiooni olin haiguslehel maksimumi, mis selliste operatsioonidega tavaliselt antakse, kaks kuud vist. Töökoht siis riigiasutuses.

Lähedane oli läbipõlemise diagnoosi ja 180 vererõhuga perearsti käest saadud haiguslehel 3 kuud. Peale seda esitas tööandjale lahkumisavalduse. Arsti arvamus oli, et kui ta samma kohta tööle tagasi läheb, on hiljemalt ühe kuu pärast olukord jälle endine. Tegemist oli edetabelite põhjal Eesti ühe hinnatuma tööandjaga muide. Kuid igapäevane juhtimine on stiilis, et eesmärgid ja tähtajad peavadki olema sellised, mida täita pole võimalik. Samal ajal igal reedesel pärastlõunal, enne töönädala lõppu on koosolek teemal, et küll sa oled ikka saamatu ja miks ei ole plaanid tähtaegselt täidetud. Mis te ise arvate, kas nädalavahetusele mindi kerge südamega?  Kui siis selleks, et iganädalast peapesu vältida, meeletutes kogustes ületunde tehti, oli tööandja vastus, et kes sul neid teha palus. Ja nii edasi.

Peale töölt ära tulemist tegeles ca pool aastat vahelduseks hoopis teistlaadsete, füüsilist tööd nõudvate tööotstega, lõi ka ühe ettevõtte. Umbes 9 kuud hiljem läks tööle endise tööandjaga samas valdkonnas tegutsevasse teise ettevõttesse. Eks näis, mis edasi saab.

#3752154:

#3752130:

#3752119:

Tööasjadega tegelengi ainult töö juures (rakendasin selle 8+8+8 süsteemi enda jaoks ja töötab hästi).

Kas sa ei tahaks veidi detailselt lahti kirjutada seda süsteemi?

Jagad päeva kolmeks võrdseks osaks – kaheksa tundi tööle, kaheksa tundi endale ja perele ning kaheksa tundi öö ja puhkamise jaoks.

Kõige keerulisem on seda tööle mõeldud kaheksat tundi järgida, aga olin endaga jõhkralt aus. Lõpetasingi asjad ära täpselt 16.00 ja kõik. Töömeilid, töökõned, tööasjad – kui sellel päeval valmis ei saanud, siis jäi järgmisesse päeva. KÕIK. (tööaja algus võib varieeruda, siis varieerub ka tööpäeva lõpp, aga kindel reegel, et kaheksa tundi, ei rohkem)

Kolleegid vahel kirjutasid õhtul, et kuule, see ja see asi – ma olin kaks nädalat kategooriline ja juurutasin kombe ära. Enam keegi ei tülita pärast tööd.

Tööasjad saavad tehtud õigeaegselt, midagi kuskile rippuma ei jää.

Reedel on tööpäev lühem ja siis ongi nii, et tööarvuti kinni ja kuni esmaspäevani mitte üks piuks.

Igasugused pakilised olme ja koduga seotud asjad teen ära selle aja sees, mis on pärast tööd kuni magamiseni ette nähtud. See aeg on isegi natukene pikem, sest magan vähem kui kaheksa tundi.

NV-l tegelen hobidega, korrastan kodu, teeme midagi pereliikmetega vahvat jms.

Rutiin pakub rahuldust, suuri kannapöördeid on elus olnud viimase 18 aasta jooksul palju:omandasin kõrgaharidusi, põetasin-matsin vanemaid, kasvatasin lapsi, muutsin karjääri ja elustiili.

See 8+8+8 süsteem vajab enesedistsipliini, aga tasub proovida – katseta umbes nädal aega ja vaata, kas töötab su jaoks. Kui tundub meeldivat,siis jätka,kui ei, siis katkesta.

Minule sobis nende pikkade aastate järel, kui eelmine töö käis vahetustega, lapsed olid tillukesed, sotsiaalseid probleeme oli pidevalt – siis käis üks lõputu rassimene 24/7.

See on siis võimalik, kui juhtkond võimaldab. Olen õpetaja ja meil näiteks eeldatakse, et õpilased ja lapsevanemad saavad kiirelt vastuseid.  Klassijuhatajatel on pühapäeva õhtuteks nädala kokkuvõtted, ja nädala jooksul klassi parimad määrata jne. Pühapäeval seepärast, et teised õpetajad parandavad nädalavahetustel töid (sest koolipäevadel kõike ei jõua!) ja kokkuvõtteid ei olegi varem nädalast võimalik teha.

Samas on tõesti tunne, et kogu aeg on töö ja mitte mingit vahet enam polegi. See ei takista veel õpetajate peal juhil end välja elada.

#3752265:

#3752154:

#3752130:

#3752119:

Tööasjadega tegelengi ainult töö juures (rakendasin selle 8+8+8 süsteemi enda jaoks ja töötab hästi).

Kas sa ei tahaks veidi detailselt lahti kirjutada seda süsteemi?

Jagad päeva kolmeks võrdseks osaks – kaheksa tundi tööle, kaheksa tundi endale ja perele ning kaheksa tundi öö ja puhkamise jaoks.

Kõige keerulisem on seda tööle mõeldud kaheksat tundi järgida, aga olin endaga jõhkralt aus. Lõpetasingi asjad ära täpselt 16.00 ja kõik. Töömeilid, töökõned, tööasjad – kui sellel päeval valmis ei saanud, siis jäi järgmisesse päeva. KÕIK. (tööaja algus võib varieeruda, siis varieerub ka tööpäeva lõpp, aga kindel reegel, et kaheksa tundi, ei rohkem)

Kolleegid vahel kirjutasid õhtul, et kuule, see ja see asi – ma olin kaks nädalat kategooriline ja juurutasin kombe ära. Enam keegi ei tülita pärast tööd.

Tööasjad saavad tehtud õigeaegselt, midagi kuskile rippuma ei jää.

Reedel on tööpäev lühem ja siis ongi nii, et tööarvuti kinni ja kuni esmaspäevani mitte üks piuks.

Igasugused pakilised olme ja koduga seotud asjad teen ära selle aja sees, mis on pärast tööd kuni magamiseni ette nähtud. See aeg on isegi natukene pikem, sest magan vähem kui kaheksa tundi.

NV-l tegelen hobidega, korrastan kodu, teeme midagi pereliikmetega vahvat jms.

Rutiin pakub rahuldust, suuri kannapöördeid on elus olnud viimase 18 aasta jooksul palju:omandasin kõrgaharidusi, põetasin-matsin vanemaid, kasvatasin lapsi, muutsin karjääri ja elustiili.

See 8+8+8 süsteem vajab enesedistsipliini, aga tasub proovida – katseta umbes nädal aega ja vaata, kas töötab su jaoks. Kui tundub meeldivat,siis jätka,kui ei, siis katkesta.

Minule sobis nende pikkade aastate järel, kui eelmine töö käis vahetustega, lapsed olid tillukesed, sotsiaalseid probleeme oli pidevalt – siis käis üks lõputu rassimene 24/7.

See on siis võimalik, kui juhtkond võimaldab. Olen õpetaja ja meil näiteks eeldatakse, et õpilased ja lapsevanemad saavad kiirelt vastuseid. Klassijuhatajatel on pühapäeva õhtuteks nädala kokkuvõtted, ja nädala jooksul klassi parimad määrata jne. Pühapäeval seepärast, et teised õpetajad parandavad nädalavahetustel töid (sest koolipäevadel kõike ei jõua!) ja kokkuvõtteid ei olegi varem nädalast võimalik teha.

Samas on tõesti tunne, et kogu aeg on töö ja mitte mingit vahet enam polegi. See ei takista veel õpetajate peal juhil end välja elada.

Tööajal vastad meilidele ja õpilastele/lapsevanematele. See ongi osa su tööst (lisaks tundide andmine jms). Juhtkonnale annad selgelt teada, et see ei ole sinu töölepingusse sisse kirjutatud, sest su töötunnid on sellised ja sellised.

Selgroogu tuleb selles asjas omada.

Olen samuti õpetaja ning juhtkonnal on üsna selgelt teada, mida asjast arvan. Ma teen tööd, hoian tähtaegadest kinni, tööd on parandatud ja tunnid ettevalmistatud; lisaks muud kohustused, aga 16.00 lõpetan tööära.Olen ka klassijuhataja ning lapsevanemad treeninitud teatama enne 16.00 oma muredest.

Tõsiküll – on ka selline kokkulepe, et kui väga vaja rääkida, saadavad sõnumi ja arutame asja pärast tööaega, kuid aastatepikku on seda ikka väga väheks jäänud.

Muidugi on üks võtmesõna ajaplaneerimisoskus – õppisin seda mitu aastat.

Varasemalt oli samuti nii, et ärkasin kell pool kuus pühapäeval ja asusin tööasju tegema, kuni ühel hetkel leidsin, et ei, nii need asjad ei käi.

Kui teengi NV mingeid tööasju, siis seetõttu, et ma TAHAN seda teha, mitte seetõttu, et PEAN seda tegema.