Esileht Ajaviite- ja muud jutud Läbipõlemine

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )

Teema: Läbipõlemine

Postitas:
Kägu

See 8-8-8 süsteem. Tundub hästi mõistlik, aga kuidas oma mõtteid korraldad? Mul tegevusega nagu polegi probleemi, aga mõte kipub küll ka kodus ümber töö keerlema.

See on mõtteseisundi harjutus. Proovi paar päeva nii, et sa EI mõtle enam tööasjadele, vaid hoopis planeerid samal ajal omale meeldivat tegevust – täna pean pärast tööd ühe mõnusa libahunditunni, joon teed, loen raamatut, vaatan telksu, lähen jalutama, vaatan taevast, guugeldan lahedaid pilte, uurin maaliraamatut, tantsin ennast tühjaks vms (mis iganes su jaoks töötab).

Niipea, kui mõte tööle uitama läheb, teed hoopis kümme kükki – tulemuseks on ilusam tuhar ja puhanum pea. 😉

 

 

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina põlesin läbi vabatahtlikuna. Tegutsesin aastaid vabatahtlikuna, tegin seda rõõmu ja kirega omast ajast, vähimagi tasuta. Mulle meeldis ja piisas vaid teadmisest, et sellest on kellelegi kasu.   Et see muudab selles maailmas midagi paremaks. Siis vahetus ühes katuseorganisatsioonis juht ja tema hakkas seda ära kasutama. Veelgi enam, oma tegemata ja viimasele hetkele jäetud asju teiste kaela veeretama. Alusetuks süüdistusi ja täielikku klatši rääkima. Ühtäkki ma tundsin, et enam ei taha. Vabatahtlikku tööd peab teha olema tore (nagu seni oli olnud). Mulle veeretati kaela kohustusi, tähtaegu… Kõik selleks, et ühel katuseorganisatsioonis juhil oleks lisaks palgale “pirukad”. Tundsin ka, et see ei ole enam sama õigete eesmärkide nimel tegutsemine. Astusin järsult sellelt rongilt maha. Täpselt hetkel ei teagi, kas 2 või enam aastat tagasi, nii välja olen selle enda elust püüdnud lülitada. Ikka veel tunnen, et ei taha. Jäin aga toona isegi haigeks, lisaks tekkis unetus, ärevushäired…

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on olnud selles mõttes teistsugune kogemus, et põlesin läbi ettevõtjana ja arusaadavalt omaenda ettevõttest nii lihtsalt välja astuda ja eemalduda ei saa. See tunne, et ma ei suuda enam meilidele ja kõnedele vastata, ühegi töötaja ega kliendiga suhelda ehk siis uputan ise enda suure vaevaga loodut, lisas omakorda süümepiinu ja olukord näis juba lootusetuna. Aastate pikkune 24/7 töörabamine võttis ikka täiesti läbi. Lõpuks sain eelmisel sügisel selle murega perearsti juurde mindud ja ka saatekirja psühholoogile. Hetkel olen küll paranemise teel, aga päris korras veel mitte. Tegelen mediteerimise, toitumise ja liikumise paika saamisega. Rohtudest on hetkel peal ainult vererõhurohud, kuna seni madal vererõhk oli korraga üsna kõrgeks tõusnud. Koormust olen suutnud vähendada, leida endale abilisi. Aga ikka on iga päev see abitu ja lootusetuse tunne. Parim asi, mis ma seni olen avastanud on ikkagi liikumine, kas looduses või niisama. Aga see toimib muidugi seni kuni kestab ja natuke ka pärast, varsti vajuvad kõik mõtted “oma kohale” jälle tagasi 🙂

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on olnud selles mõttes teistsugune kogemus, et põlesin läbi ettevõtjana ja arusaadavalt omaenda ettevõttest nii lihtsalt välja astuda ja eemalduda ei saa. See tunne, et ma ei suuda enam meilidele ja kõnedele vastata, ühegi töötaja ega kliendiga suhelda ehk siis uputan ise enda suure vaevaga loodut, lisas omakorda süümepiinu ja olukord näis juba lootusetuna. Aastate pikkune 24/7 töörabamine võttis ikka täiesti läbi. Lõpuks sain eelmisel sügisel selle murega perearsti juurde mindud ja ka saatekirja psühholoogile. Hetkel olen küll paranemise teel, aga päris korras veel mitte. Tegelen mediteerimise, toitumise ja liikumise paika saamisega. Rohtudest on hetkel peal ainult vererõhurohud, kuna seni madal vererõhk oli korraga üsna kõrgeks tõusnud. Koormust olen suutnud vähendada, leida endale abilisi. Aga ikka on iga päev see abitu ja lootusetuse tunne. Parim asi, mis ma seni olen avastanud on ikkagi liikumine, kas looduses või niisama. Aga see toimib muidugi seni kuni kestab ja natuke ka pärast, varsti vajuvad kõik mõtted “oma kohale” jälle tagasi 🙂

Sul on keeruline just seetõttu, et pole asjast võimalik eemale saada. Samas mina usun üsna kindlalt, et ükski häda pole elus igavene. Mingi aja möödudes läheb ikka paremaks. Meie olukorrad pole sarnased, aga enda kohta tean, et tegelikult ma vajasin restarti. Kerge ei ole see läbipõlemine olnud, aga ilma põhjas käimata ma poleks edasi liikunud ka. Küll hakkab sulle ka päike paistma!

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga millest see eeldus, et pärast viit saadetud meilidele ka samal õhtul vastust oodatakse? Mina meilin ka lapse õpetajatele pärast oma tööpäeva lõppu, sest päeval ma ju ise töötan, aga see ei tähenda küll kuidagi, et ma eeldaksin, et mulle samal õhtul vastatakse. Ja vahel saadan ka töömeile õhtuti (meil on vaba graafikuga töö, nii et vahel käin päeval pikalt trennis või niisama jalutamas), aga pole küll kordagi selle peale tulnud, et keegi neid enne järgmist hommikut lugema peaks hakkama. Slackis kirjutan neile inimestele, kelle kohta tean, et neil kombeks õhtuti töötada (meil mitu inimest, kel on abikaasaga kodust töötades ära jagatud, millal keegi lapsega ja millal tööga tegeleb, nii et mitmed töötavad praegu ebatraditsioonilistel aegadel, et ei peak lapsi lasteaeda viima – Slackis õnneks näha, kes roheline on). Mul endal küll ei tee telefon piuksugi, kui töövälisel ajal töömeilile tuleb midagi, selle jaoks ongi ju telefonil eraldi work mode, väljaspool seda on Slack jms kõik hääletu peal.

Ehk siis see, et keegi teile öösel kell kaks töömeili saadab, ei pruugi üldse tähendada, et ta mingi metsik tööloom on, see võib ka tähendada, et ta käis päeval lapsega loomaaias ning tegi õhtul hiljem neid tunde tasa.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kasutan antidepressante, läbi põlenud olen testide järgi. Käis psühholoogil ja psühhiaatril, aga miski ei aita. Kui ma paluksin väga arstil veel süveneda ja vaadata, kas on haigusleht võimalik, siis ma ju ei saa töölt ära tulla? Ma saan haiguslehel olla siis ainult, kui ma olen kuskil nö töötajana nimekirjas? Keegi mu tööd ära ei tee, kui mind ei ole. Ei taha seda häbi, et kolleegid veel mõnitavad mind, et töö tegemata. Aga ei jaksa tõesti enam rabeleda. Samas ei ole niipalju säästetud, et üle 3-4 kuu ilma püsisissetulekuta vastu peaksin.

Ka riigitöö.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina pärast läbipõlemist ( jäin suurest stressist haigeks ja ei saanud kaks aastat tervist korda), vaevasin end kogu selle aja samal tööl edasi vedada. Kuni lõpuks taipasin, et mu tervisehäda on põhjustatud töisest stressist. Pool aastat tagasi alutasin samme töökoha vahetamise suunas ja praegu tundub, et sügisel vahetangi tööd. Olen juba ette õnnelik ja tervis ka paranenud. Ükski töö pole nii väärt, et sellest niimoodi kinni hoida, kui vaim ja keha vastu ei pea.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ootan vastust pigem inimestelt, kellel see kogemus enda või lähedasega olemas on. Kaua võttis aega, et sellest välja tulla? Ja kuidas on tervist mõjutanud samale töökohale naasmine?

Kui mul oleks elus ainult tööstressi mured, oleksin väga õnnelik. Ma ei ütle seda halvustamisena. Seda kõike annab muuta. Tulla ära, leida uus töö, mõelda teisiti. Aga näiteks kui on mured enda füüsilise tervisega (ma eeldan, et psüühika on kahjustunud töö tõttu), lapse tervisega, siis pole üldse võimalik töötada. See ei ole kellegi murede pisendamine, kui keegi nüüd nii arvab.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kasutan antidepressante, läbi põlenud olen testide järgi. Käis psühholoogil ja psühhiaatril, aga miski ei aita. Kui ma paluksin väga arstil veel süveneda ja vaadata, kas on haigusleht võimalik, siis ma ju ei saa töölt ära tulla? Ma saan haiguslehel olla siis ainult, kui ma olen kuskil nö töötajana nimekirjas? Keegi mu tööd ära ei tee, kui mind ei ole. Ei taha seda häbi, et kolleegid veel mõnitavad mind, et töö tegemata. Aga ei jaksa tõesti enam rabeleda. Samas ei ole niipalju säästetud, et üle 3-4 kuu ilma püsisissetulekuta vastu peaksin.

Ka riigitöö.

Depressiooniga saab haiguslehel olla vist kuni 6 kuud. Ise olin kunagi 3 kuud. Ülemus oli hästi toetav ja ütles, et ma töö pärast ei muretseks, minu asi on oma tervis korda saada. Mõni töökaaslane olevat küll kommenteerinud, et nägi mind linnas, et ma pidin ju haige olema (nagu haigus on ainult selline, kus jalad on alt ära või peab teki all olema). Aga ma otsustasin seda ignoreerida ja tegelesin iseendaga.

 

Seega, sinu asi ongi enda tervise eest hoolt kanda ja kui see tähe2, et peab haiguslehel olema, siis oled. Küll töö juures hakkama saadakse.

 

Ning jah, haiguslehel saad olla vaid, siis kui oled kusagil tööl. Töötu ei saa haiguslehel olla.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina põlesin peaaegu 2a tagasi läbi..lõi välja hingamisraskustena ja sealt veel edasi erinevad hädad. Aasta pärast sümptomite väljalöömist tulin ka töölt ära. (Eelmise aasta suvel). Hetkel veel terve ei ole ja uude kohta tööle läinud ei ole.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk siis see, et keegi teile öösel kell kaks töömeili saadab, ei pruugi üldse tähendada, et ta mingi metsik tööloom on, see võib ka tähendada, et ta käis päeval lapsega loomaaias ning tegi õhtul hiljem neid tunde tasa.

Teen ka vahel hiljem tööd, kuid kunagi ei saada ma kellelegi e-maili kell 2 öösel või misiganes töövälisel ajal. Valmistan kirja ette ning vajutan send-nuppu järgmise tööpäeva hommikul.

0
-1
Please wait...

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Läbipõlemine