Mida teha kui olen täiesti läbipõlenud?
Sümptomid on umbes sellised – pidevad töömõtted, hirm erinevate tööül ees, kuumahood, öine higistamine, raskustunne rinnus, poomistunne kõris, nutuhood, elurõõmu puudumine, kalduvus äärmustesse (söögi ja spordiga), unetus, närvilisus jne.
Ilmselt on praegune elukorraldus seda seisundit veel enam võimendanud, sest iga päev tunnen et nüüd on viimane piir. Aga ikka venitan kummi ja ei julge teha ühtegi elumuutvat otsust, rääkimata konkreetsetest sammudest. Mõte töötab erinevate variantidega
1. Rääkida kõigepealt otsese juhiga, et olen jõudnud peaaegu töövõimetuse piirile. Aga mis võiks olla selle vestluse tulemus? Samuti tundub see praeguses kriisiolukorras ehk eriti tobeda hädaldamisena…mõnel pole enam üldse tööd ja mina nüüd siis selline nännipunn, et ei suuda tööd teha vms. Kas siin on mõni juht, kellel kogemust sellise töötajaga?
2. Pöörduda arstile ja võtta haigusleht ja seejärel pöörduda juhi poole. Samas tunneksin ennast ikka väga s…ti et jätan tööandja hätta ja lihtsalt viskan jalad seinale, sest mind on tabanud mingi moehaigus
3. Olla vait ja edasi teenida
4. Äkki see on laiskus?
On muidugi veel variant et panna lihtsalt avaldus lauale või paluda koondamist.
Kuna ma olen selline inimene , kes mõtleb palju sellele mida teised temast arvavad ja muretsen nii pere kui tööandja heaolu pärast ja kes siis tööd teeb kui ma peaks ühte või teist otsustama jne, siis tunnen ennast nagu puurilind.
Kes olnud sellises olukorras kas töötaja või juhina, palun jagage mõtteid.
Teema: Läbipõlemine
kui vana sa oled? kõlab kangesti menopausi moodi.
Kui eelmisel käol ei ole õigus ja ei ole menopausi eas ning su töö ja töökaaslased sulle põhimõtteliselt ikkagi meeldivad siis mina pöörduksin psühhiaatri poole. Kui alguses jaole saada võib asja tublisti paremaks muuta ja lahendada. Vastavalt vajadusele kas võtta ravimeid või tegeleda mingil muul moel teema lahendamisega.
Kui on menopausi teema siis perearst, ka menopausi ei pea täie rauaga läbitegema ja kõiki selle ebameeldivusi kannatama.
Võta haigusleht. Saad puhata ja rahulikult asjad selgeks mõelda.
Uues töökohas võivad olla ka inimesed, kes sulle ei meeldi. Või veel hullemad kui vanas kohas. Endal kogemus olemas.
Ma ise samasugune totu kui sina. Oluline, mis teised arvavad jne.
Tegelikult ei meeldi mulle mu töökaaslased ega ka töökeskkond, aga selles osas annan endale aru, et ega ei peagi meeldima ehk et töökoha vahetus ei ole lahendus.
See on ikkagi väga halb seis. Oleks, et 1 kahest siiski meeldib – kas töö või kolleegid, niimoodi pole mõtet oma elu raisata.
Palk on kindlasti hea, see peab olema ainus põhjus?
Kas tunned, et oled, nagu paljud inimesed, nö palga ja ühtlasi töö lõksus, et laenud-liisingud-elatustase vajab säilitamist?
See on õudne, ma tean. Su jutt on täpselt see, mida ka mina kipun kogema. See ei ole laiskus ega menopaus, hoopis vastupidi, see on tohutu töövõime ja kohusetundlikkus. Töö ja töötegemine ei ole see, mis läbi põletab. Ilmselt Sulle Su töö isegi meeldib väga. Suhted, keskkond ja tundetaust on see, mis tuule purjedest maha võtab. Läbi põletab see, kui ei saa teha oma tööd voolavuses, kui pead tegema asju, mis pole su sisemise eetikaga vastavuses, kui koged vastupanu, intriige, toetuse puudumist. Umbes nii, et tahaks tööd teha, aga ei lasta. Kõige jubedam ongi see, et töö tavaliselt nõuab palju ümberlülitumist, kuid vabast ajast end endale ja enda jaoks ümber lülitada enam ei oska.
võiks lasta ka kilpnääret kontrollida. need sümptomid on omased ületalitluse korral.
Teemaalgataja kirjeldab selge sõnaga stressi. Pole vaja talle külge pookida ja teda uskuma panna, et ta on haige – küll menopaus, küll kilpnäärmehädad, küll närviline ja muidu hädine. Ei ta ole! Ka tema pakutud 3. ja 4. punkti välistaks.
Teemaalgataja, Sa vajad muutust ja toetust. Kaks nädalat puhkust Sind ei aita niipalju, kui vajad (selle ajaga lihtsalt ei viska kõike mittevajalikku peast välja). Sa oled väga tubli, selge mõtlemise ja olemisega naine ja Sa ei tohi end kaotada! Ma ei oska käitumise osas mingit nõu anda kahjuks, kuid Su keha annab Sulle hirmuga teada, et vastutad teiste eest rohkem, kui enda eest. Ja pea meeles, äraaetud hobust ei piitsutata liigse töö, tugeva spordi, haipivate ravimite ega pingsa ajutegevusega.
võiks lasta ka kilpnääret kontrollida. need sümptomid on omased ületalitluse korral.
ära aja jama.
Kui olukorda ennast muuta on raske – sõltud oma heast palgast, korterilaen ja autoliising kaelas, töö olemus jääks ka uues kohas sama suurt vastutust nõudvaks jne jne, siis on vaid üks variant: MUUDA OMA SUHTUMIST sellesse olukorda, milles sa tööalaselt ja muidu elus oled. Mis sind tegelikult kõige rohkem töö juures häirib? Kas sul on hirm, et teised peavad sind ebakompetentseks või et nooremad kolleegid on kiirema õppimisvõimega ja taibukamad ja sa võid paista rumalamana kui ülejäänud? Hakka harjutama, et sa ei vaata ennast enam kriitilise kõrvalseisja silmade läbi, vaid lähtud igas oma pisikeses valikus alati iseenda heaolust. Ole heas mõttes egoist. Luba endale olla ebatäiuslik, mitte keegi meist pole reaalselt selline imeloom, nagu võiks oletada tema instagrammi konto põhjal.
Kui 39selt on kuumahood ja arst ei ole diagnoosinud enneaegset kliimaksit, siis – kuna mainid äärmusi seoses toidu ja spordiga – minul näiteks tekivad ajutised kuumahood ja unetus siis, kui ma vahepeal toitun väga tervislikult ja siis ühel hetkel näiteks söön suurema portsjoni tumedat shokolaadi või midagi muud väga magusat. Kui rahuldan magusavajadust puuviljadega ega söö ülimagusat kooki või jäätist, ei tule ka kuumahoogusid.
Sümptomid on umbes sellised – pidevad töömõtted, hirm erinevate tööül ees, kuumahood, öine higistamine, raskustunne rinnus, poomistunne kõris, nutuhood, elurõõmu puudumine, kalduvus äärmustesse (söögi ja spordiga), unetus, närvilisus jne.
miks jama? on sul see olnud? mul on ja väga tuttav tuli ette TA sümptomite loetelust – kuumahood, öine higistamine, poomistunne kõris, nutuhood, elurõõmu puudumine, kalduvus äärmustesse (söögi ja spordiga), unetus, närvilisus jne.
Mare Teichmann http://www.valkiainen.ee/blogi/mare-teichmann-halvad-suhted-tookohal-on-koige-suuremaks-toostressi-allikaks
1. Rääkida kõigepealt otsese juhiga, et olen jõudnud peaaegu töövõimetuse piirile.
Mis see ülemus selle peale tegema/ütlema peaks? Sellise jutuga lähed ometi arsti jutule, mtite ülemuse.
Ülemusega räägi, kui oled otsustanud töölt ära minna. See peab olema sinu otsus, mitte sokutada seda teiste (ülemuse) kaela.
tundub, et sul on tööalasest stressist – liiga vähe positiivset tagasisidet ja liiga palju negatiivsete reaktsioonide allasurumist (asju, mis lihtsalt tuleb ära taluda) – tekkinud depressioon. Soovitaks pöörduda perearstile, et ta välistaks orgaanilised haigused (nt mingi hormonaalne põhjus vms) ja seejärel, kui sa olukorda muuta ei saa (ja sellises seisundis olles pole ka suuteline töökohta vahetama, mis on täiendav stress), siis kirjutaks ravimid, mis muudaks su aju keemilisi reaktsioone olukorrale (AD). Ja kui sa nende abil saavutad tasakaalu, siis mõtleks rahulikult järele ning koguks jõudu, et olukorda muuta (kehtestada ennast ebameeldivate inimeste suhtes või siiski vahetada töökohta). Igasugune plaan aitab ka – nt teadmine, et 1 a veel ja siis asi muutub, juba see teadmine annab jõudu juurde. Kui aga tundub, et mina ei kontrolli olukorda, vaid olukord kontrollib mind, siis löövadki lained üle pea.
Tööalane stress, olen samasuguse läbi teinud.
Kuna see töö sulle niikuinii ei meeldi, soovitan seada endale eesmärk nt aastaga tekitada piisav rahaline tagavara, et saad lahkuda, aja maha võtta. Selle varu ning töötukassa abiga tiksud rahulikult oma 10-12 kuud, jõuad uut tööd otsida, ise midagi teha, õppima minna.
Juba teadmine, et selline lahkumisvõimalus ON, aitab tegelikult stressi maandada!
Tegelikult ei meeldi mulle mu töökaaslased ega ka töökeskkond, aga selles osas annan endale aru, et ega ei peagi meeldima ehk et töökoha vahetus ei ole lahendus.
Mina igatahes olen täiesti vastupidisel seisukohal. Kuna tööl veedame suure osa oma ajast, siis peavad töökeskkond ja töökaaslased meeldima. Mitte sõbrad olema, aga inimesed, kellega suhtlemine on meeldiv ja ei tekita pingeid. Mina kohe kindlasti vahetaks neil põhjustel töökohta.
Tead, mul on ka. Juba tükk aega ja ka ei tea, kas võtta midagi ette ja mida üldse. Mul on neid töökohti/otsi veel mitu ka, ei taha ühestki loobuda, ei suuda valikuid teha, venitan kõiki ühte moodi edasi. Õhtuti ei taha magama minna, sest ei taha hommikul jälle kõigi nende asjadega pihta hakata. Magamatus jälle võimendab kõike negatiivselt. Aga samas jah, et nüüd kriisi aeg ka veel, ei hakka kõva häälega hädaldama, et tööd on palju 🙂
See spordi ja söömisega ülepingutamine? Kuidas see sul täpsemlt välja näeb. Ma tunnen, et see on üks osa minu “tsükklist”. Lohutan ennast söögiga, sest ma olen selle ära teeninud, siis teen trenniga tasa(vähemalt üritan) ja see valab sellele stressi tulele korralikult õli juurde. Kaal on seoses piirangutega ka vaikselt tõusma hakanud.
Ma oskaks väga hästi teoreetilist nõu anda. Et kuidas peaks käituma ja mida tegema. Aga praktikas enda peal ei rakenda neid asju seega täiesti kasutud. Ilmselt nagu sulgi, ei ole see mingi füüsiline tervisehäda, aga lõpuks see võib selleks kujuneda.
Varem (nooremana) ma oleksingi nii teinud, aga nüüd on elu natuke õpetust jaganud ja mõtlen, et ma ei tea ju kunagi, millised inimesed mind ootavad ees uues töökohas. Olen õppinud, et kõik inimesed on erinevad ja kõigil on omad kiiksud jne. Ilmselt on puhas rõõm ja suur vedamine, kui trehvavad toredad kolleegid.
Mina olen sust 10 aastat vanem. Ja mind on elu õpetanud, et muuta tuleb neid asju, mida saad muuta ja et keegi ei täna sind ära kannatamise eest ning asendamatuid inimesi pole olemas.
Mina olen sust 10 aastat vanem. Ja mind on elu õpetanud, et muuta tuleb neid asju, mida saad muuta ja et keegi ei täna sind ära kannatamise eest ning asendamatuid inimesi pole olemas.
Just nimelt – sa ei saa muuta teisi inimesi, saad ainult leppida nende omapäraga. Ja loota, et leiad töökoha, kus 100% kõik on sellised inimesed, kes sulle meeldivad, on utoopia. Kohanemisvõime on intelligentsuse tunnus.
Just nimelt – sa ei saa muuta teisi inimesi, saad ainult leppida nende omapäraga. Ja loota, et leiad töökoha, kus 100% kõik on sellised inimesed, kes sulle meeldivad, on utoopia. Kohanemisvõime on intelligentsuse tunnus.
Lähtudes sellest, et meist enamikul on siiski valdavalt meeldivad kolleegid, on tobe aastaid kannatada, mitte midagi muuta, aina sügavamale stressi vajuda.
Lõpuks kahetsetakse ju seda, mis tegemata jäänud, mitte tegusid.
Mind aitas meditatsioon ja jooga. Perearst ja teised inimesed mind aidata ei suutnud, sest tundsin, et kedagi päriselt minu probleemid ei huvita, keegi ei süvene ja ei saa aru. Ainult ise saadki end aidata, aga see ei ole lihtne tee. Mul kulus vist aasta. Probleemsed situatsioonid, ebameeldivad inimesed jne ei kao maailmast kunagi, kuid kui oled sisemiselt tasakaalus, siis näed asju teise nurga alt. See jama justkui ei puutu enam sinusse.
Teemaalgataja, kuidas sul on vahepeal läinud?
Ma tundsin ka talvel läbipõlemist, aga kriis on mulle positiivselt mõjunud. Saan rohkem magada ja vähem kontakti stressi tekitavate inimestega.
Kui mure on endine, siis tervisemurega alusta perearstist.
Mina vahetasin elukohariiki. Kahe nädalaga pakkisin elu eestis ning lõpetasin töösuhted kahes töökohas. See läbipõlemine oli jube, ei liikunud ükski lihas ka enam näos, minust oli saanud inimvare.
