Teema: Läbipõlemine

Ei ole kiiret ravi, paarinädalane puhkus võib isegi hullemaks teha, selle aja jooksul alles hakkad aru saama kui pekkis omadega oled.

Kui on läbipõlemine on vaja järjestikust puhkust kuu kuni mitu kuud. Selle aja jooksul pead õppima niisama olema.
Kui rohkem puhkust lubada endale ei saa, siis tee eesmärgiks iga öö magada tund kuni mitu rohkem kui sa arvad et vajad. Maga maksimaalselt nii palju kui torust tuleb.

Kui läbipõlemise on phjustanud töö, siis samal tööl sama koormuse ja muredega jätkamine pole pikaajaline lahendus.

#3770719:

Kohustusi sai kunagi rumala peaga kahmatud, juba kodulaenu on veel üle 20a maksta koos kindlustuste ja muuga ligi 2 tuhat kuus

Ega nii ongi, et kui tahad harjunud elustandardit säilitada, surud hambad kokku ja vehid tööl käia edasi või müüd selle ulmekalli elamise maha ja ostad jõukohase, siis saad rihma lõdvemaks lasta. Muid variante pole.

Minu töö pea aasta on olnud inimvõimete piiril rapsimine. Ettevõtte sees toimunud muudatused on tekitanud olukorra kus oodatakse et suudad teha kõike. Juhtkond ei soovi mõista. Kuna corona tõttu on elu ka nii ebastabiilne olnud ei ole ka mujale vaadanud. Viimane kuu tundsin et nüüd on piir täis ma ei jaksa Kui enne käisin tööl rõõmuga siis nüüd iga pühap mõtlesin hirmuga uuele nädalale. Kuid püüdsin ikka edasi. Kuni tervis ootamatult  ütles üles. Nüüd olen pea kuu pikali. Ja ei tee mittemidagi.

Kui tahad seda vältida pead kohe pidurit tõmbama.

Läbipõlemine on väga tõsine asi, ise vahetasin töökohta ja alandasin koormust, sest tervis on kõige tähtsam. Keegi ei ütle sulle aitäh kui ennast poolsurnuks rabeled.

_

Mulle tundub, et sinu kõige suurem hirm ja kõigi pingete alus on siiski suur laenukohustus. Töö sulle meeldib, aga sa teed seda ärevusega ja see halvab töörõõmu. Kui sa ütled, et laenukohustust mitte kuidagi vähendada ei saa, siis tuleb tõesti muuta mõtlemist. Võtta päev korraga, sest hetkel on ju kõik hästi. Mitte muretseda võimaliku töökaotuse ja sellele järgneva pärast. Ja küll kuidagi siis ka saab, kui sa töö kaotaksid. Maailm pöörleb ikka edasi ja kolimine  väiksemale elamispinnale pole tegelikult midagi katastroofilist.

Läbipõlemisest räägitakse ju kogu aeg. Igalpool ja nii spetsialistid kui lihtsama töö tegijad.

Miks te ei enneta seda?

On ju täitsa selge see, et liiga suur tükk ajab suu lõhki, ehk et inimene ei saa teha näiteks kõiki asju korraga hästi. Mõtlemises peab tulema muudatus, selliselt, et suudate teha tööd ja ühildada pereelu, kasvatada lapsi ja maksta pangalaenu, midaiganes.

Reeglid mida mina järgin:

peale 18.00 ei tee ma ühtegi töökõnet telefonis

võõrad numbrid mulle ei helista (jah vahel mõtled, et ehk oli lastega midagi vms kuid üldiselt toimib)

nädalas pool päeva ma lihtsalt leban üksi magamistoas, pere ka ei sega

telekat ei vaata, sotsiaalmeediat minimaalselt

iga kuu üks raamat läbi lugeda

sõbrannadega saunas käik 1 x kuus

mehega regulaarsed ainult kahekesi kuhugi (suhtes 18 aastat)

3 x nädalas jooksen vähemalt 40 minutit, ndl vahetusel 2 tunnine jooks

suhtlen palju telefonis perega, sugulastega- kuidagi nii hea tunde tekitab alati

19.00 alates laste sõbrad saadan kodust ära, sest pereaeg on oluline.

töömeile loen, kui lapsed on magama pandud 23 alates ja siis 00 magama.

iga päev vähemalt 7 tundi und

ei ole ju keeruline või mis. Või loeb sealt edasi lapsepõlv, geneetika, veel miski?

No mis mina tegin. Läksin psühhiaatri juurde, sain AD-d. Samal ajal hakkasin kiiresti tööd otsima ja mõne kuuga ka leidsin teise töö. Palgas kaotasin, aga sellest jamast sain tasapisi välja. Ma saan aru, et sa ei tahaks oma elus nii palju muuta. Mina ka ei tahtnud, mu uus töö oli lausa teises linnas. Aga muud ei jäänud üle ja see oli parim otsus, mis ma senises elus teinud olen.

#3776014:

Selle kohta öeldi, et oleks ma tagantjärele nii tark kui mu ämm on pärast…

Ei ole olemas sellist ütlust! Sellel pole ju üldse mõtetki.

#3776270:

#3776063:

Samal ajal hakkasin kiiresti tööd otsima ja mõne kuuga ka leidsin teise töö. Palgas kaotasin, aga sellest jamast sain tasapisi välja

Kuidas see uus töö aitab? Kas nende uute töödega pole mitte samamoodi nagu uute autode, majade, abikaasade, riiete jne – kaugelt vaadates paistavad alati paremad, aga 99% juhul õige pea saad aru et “different color, same shit” (vabandus keele pärast).

Võib küll aidata. Tuleb teha teistsugune valik: väiksema vastutusega, vähem suhtlemist, lastega/täiskasvanutega, teine asukoht jne. Võib muidugi tulla lausa kohutav shit, aga võib ka aidata. Ma ise ei ole kunagi elanud ja töötanud kohustuste teenindamise pärast (kohustused 2000 iga kuu ajavad mul juba sellele mõeldes iiveldama), aga läbi olen põlenud ikkagi, just töö iseloomu pärast. Tegin täieliku karjäärimuudatuse ja ei kahetse. Palgas ma ei kaotanud, aga “glamuuris” küll. Tööga ma enam uhkustada ei saa, aga tervis läks korda – magan öösiti, süda lööb normaalselt, suudan oma elule keskenduda.

#3775089:

töömeile loen, kui lapsed on magama pandud 23 alates ja siis 00 magama.

Miks ometi?

#3770934:

saad end aidata ise tehes järjekindlalt eelpool nimetatut

Tehes mida täpsemalt, “muutusi”? Kas soovitus on, et lähen töölt ära ja tõmban üle 20a tehtud karjäärile vee peale, müün oma maja mis on lastele armsaks saanud ja kus on neil oma tuba ja ruumi väljas, võibolla ka lahutan abielu ja seejärel avastan, et tegelikult oli juurpõhjus depressioon mis mõne nädala õigete tablettidega on ravitav ?

Aga just nimelt. Läbipõlemine on väga ränk ja tõsine seisund. Seda ravib just nimelt oluline elumuutus – töökoha vahetus, elukohavahetus, lahkuminek.

Aasta aega vana teema. Huvitav oleks teada, mis teemaalgatajast on saanud.

#3775089:

Läbipõlemisest räägitakse ju kogu aeg. Igalpool ja nii spetsialistid kui lihtsama töö tegijad.

Miks te ei enneta seda?

On ju täitsa selge see, et liiga suur tükk ajab suu lõhki, ehk et inimene ei saa teha näiteks kõiki asju korraga hästi. Mõtlemises peab tulema muudatus, selliselt, et suudate teha tööd ja ühildada pereelu, kasvatada lapsi ja maksta pangalaenu, midaiganes.

Reeglid mida mina järgin:

peale 18.00 ei tee ma ühtegi töökõnet telefonis

võõrad numbrid mulle ei helista (jah vahel mõtled, et ehk oli lastega midagi vms kuid üldiselt toimib)

nädalas pool päeva ma lihtsalt leban üksi magamistoas, pere ka ei sega

telekat ei vaata, sotsiaalmeediat minimaalselt

iga kuu üks raamat läbi lugeda

sõbrannadega saunas käik 1 x kuus

mehega regulaarsed ainult kahekesi kuhugi (suhtes 18 aastat)

3 x nädalas jooksen vähemalt 40 minutit, ndl vahetusel 2 tunnine jooks

suhtlen palju telefonis perega, sugulastega- kuidagi nii hea tunde tekitab alati

19.00 alates laste sõbrad saadan kodust ära, sest pereaeg on oluline.

töömeile loen, kui lapsed on magama pandud 23 alates ja siis 00 magama.

iga päev vähemalt 7 tundi und

ei ole ju keeruline või mis. Või loeb sealt edasi lapsepõlv, geneetika, veel miski?

Appi, mis kohustuste list!

Juba ainuüksi see viiks deprekasse:)

Ja valus komandanditund on sul ka kodus, miks peaks laste sõbrad 19.00 ära minema, kui nendest pole mingit stressi, ainult rõõm? Suur maja, suur õueala, aiamaja, grillinurk olemas.

Ja raamat kuus, nagu kohustus lisaks?

Ühesonaga, igayhele oma ilmselgelt, sinu reeglid oleks mulle topeltstress.