Teema: Läbipõlemine

#3993850:

#3775089:

Reeglid mida mina järgin:

nädalas pool päeva ma lihtsalt leban üksi magamistoas, pere ka ei sega

töömeile loen, kui lapsed on magama pandud 23 alates ja siis 00 magama.

iga päev vähemalt 7 tundi und

ei ole ju keeruline või mis. Või loeb sealt edasi lapsepõlv, geneetika, veel miski?

Kui on väiksed lapsed, siis kuidas reaalselt korraldatud see pool päeva segamatult toas lebamine?

Üks su eelistest, mis kaitseb läbipõlemise eest, on su väga väike unevajadus (7h) ja ilmselt ka võime kiiresti uinuda pärast töömeilide lugemist (läbipõlemise ja ärevusega tihti kaasnevad uinumisraskused, mille raisku läheb mitu tundi). Ilmselt ka avar elamine (saab ühes otsas magamistoas puhata samal ajal kui lapsed teises otsas tegutsevad) või siis väga tubli tugivõrgustik, näiteks vanaema, kes võtab lapsed enda juurde igal nädalavahetusel.

Ju tal on see tuba olemas ja lastel isa, kes mõistab tema vajadust omaette olla.

Tugivõrgustik on üsnagi enda teha, mitte ei kuku kusagilt sülle.

Enda vajaduste eest tuleb seista ja seda ka emana. See, mis kellegi puhul töötab, on muidugi erinev.

Olen ka selles olukorras olnud ning soovitan samuti siiski kasvõi jõuga muudatused teha. Jõuga tehtud “reeglitest” saavad kiirelt harjumused ja see aitab palju. Mind on aidanud sellised väikesed asjad nagu enda jaoks kasvõi väikese aja võtmine, enda une esikohale seadmine ja eeskätt õppimine endale armu andma ja ei ütlema.

Läbipõlemine on kindlasti inimeseti erinev. On kergemaid läbipõlemisi, selliseid, mis olemuselt meenutavad depressiooni aga ka selliseid, mis rikuvad tervise. Kahjuks minul juhtus see viimane. Hakkas tegelikult vaikselt peale, ei suutnud enam uinuda õhtuti, siis ei suutnud enam töömõtteid eemal hoida, kogu aeg oli tunne, et midagi on tegemata ja sealt edasi tulid suuremad vaimsed probleemid, mis kandusid üle füüsiliseks. Tulemus oli väga kole, lahkusin töölt peaaegu päevapealt. Paranemine võttis aega üle aasta. Mu aju oli nii lühises, et ei lülitanud enam ennast välja, tekkisid vererõhuprobleemid, südame rütmihäired, peavalud jms. Psühhiaatrilist ravi sain koos medikamentidega kogu selle aasta vältel (osaliselt veel siiani, aastaid hiljem). Nüüdseks on sellest möödas mitu aastat ja siiani on südame probleemid ning meeletu väsimus koos peavaludega, mis arstide hinnangul enam ei taastu.
Tahan öelda kõigile siinsetele, et märgake kui teie keha ja vaim hakkab märku andma, et midagi on valesti ja olge julged ütlema ei ja lahkuma, kui enam ei suuda. Tervis on kõige kallim vara ja seda ei pruugi te kunagi tagasi saada kui te viivitate. Mõelge alati omale plaan B- mis siis kui….  Ja otsige abi professionaalidelt, see pole häbiasi. Mitte ükski tööandja ei ütle aitäh ja jää kurvastama, kui teie tervis rikutud on. Teie olete need, kes peavad tagajärgedega elama.