Olen nüüd peaaegu aasta töötanud uues kohas. Täiesti uus valdkond. Jube palju õppida, töö iseenesest alguses täitsa meeldis, kuid kogu aeg nii keeruline, pingeline (ikka närviline), et ma ei pea sellele vastu. No ei ole lihtsalt minu ala. Töökaaslased pole ka nagu minu inimesed, kuigi muidu olen jube hea seltskonda sulanduja.
Alguses hakkasid ärevushäired, nüüd juba südames valud jne. “Õnneks” olen nüüd väga tihti haige (muid olen aastaid terve kui purikas olnud), siis taastun natuke ära. Nüüd olin paar päeva tööl ja lihtsalt nii keeruline. Juht vaatab töötulemusi, siis tabelites kõik täitsa ok, kuid arenguvestlused on, et ikka liige vähe, ei saa hakkama jne, no kuulad seda juttu ja siis mõtled, et miks ta siis mind lahti ei lase. Töökaaslased on ka oma tegemistega, mistõttu minu abi küsimine tekitab uusi pingeid. Muidu arvaks, et mina nõrk, kuid näen, et kuidas ka teised suht viimase piiri peal. No vaikselt olen korjanud üles, et väga paljud on näiteks ADde peal. Ise olen stressist viis kilo paksemaks söönud, et tahagi näiteks tööle hoolitsetuna kohale minna.
Aga positiivne on see, et makstakse suht hästi, kuid ma tunnen, et pikalt ma sedasi välja ei vea. Ei saa ennast töölt lahti ka võtta, sest lapsed vaja üles kasvatada (üksikema), kuid paremat kohta ei ole ka. Kindlasti saaks mingile lihtsamale tööle, kuid seal jälle palgad nii kehvad ja siis oleks uued probleemid kaelas.
Mida ma edasi peaks tegema? Kuidas olukord lahendada? Kuidas teie olete edasi sipelnud? Ma olen muidu selline väga jõuline isiksus, kuid nüüd on ikka juba minapildi kallale läinud kogu see stress. Ei suuda enam adekvaatne olla, tööl lihtsalt nii paha olla, et läheks kas WCsse nutma. Kui paar päeva töölt eemal, siis elu nii ilus.
Teema: Läbipõlemine tööl
Milles töö seisneb? Pead midagi müüma?
Ma saan ainult enda kogemusest rääkida, aga ärevushäire pole naljaasi. Hea, kui ise selle ära tunned.
Mina tulin ühest töökohast katseajal just sellepärast ära, et sain aru, et taoline pinge ei ole mulle vastuvõetav, pikas perspektiivis lõhuksin vaid iseennast.
Misasi nimelt närviliseks ja pingeliseks selle töö teeb? Aega vähe ja ülesandeid palju, ei saa kõigest aru? Mõtle see läbi, mis sind kõige rohkem häirib ja kas saad seda ise muuta või ei sõltu see üldse sinust.
Mul on sama teema. Võtsin vastu enda tasemest palju madalama koha, et hoiduda stressist. Aga reaalsus osutus selliseks, et teen oma ülemuse tööd madala palgaga. Ülemus tegeleb oma asjadega ja suunab kõik mulle. Õudukas, eks pean teist tööd hakkama otsima.
Töötan Soomes ja siin tehakse arenguvestlusi selle eesmärgiga et töötajat kiita, tunnustada, uurida mida arendada tahaks ja milliseod muutuseid inimene soovib. Ühtegi negatiivset lauset ei kuulnud. Uuriti milliseid koolitusi ma tahaks.
Ka muudel koosolekutel kiidetakse alati. Probleemsed asjad arutatakse läbi ja kedagi ei süüdistata.
Eestis töötades on tõesti nii et püüa ikka rohkem ja pinguta veel.
Kuna töökohti on vähe ja palgad on madalad siis siit ongi põhjus, miks paljud AD tarbivad. Me kõik teame, et pinge on lubamatu(lõhub tervist vaim-/füüs-st) aga midagi muuta ei saa ja jääbki vaid ravimetega vastu pidada kuni jäksuni.
Ilma AD inimene muutub haigeks ja kurjaks koeraks. 😉
Hea öelda, aga püüa asja iizimalt võtta. Irisemine ongi mõndade ülemuste stiil. Tegelikult nad on rahul, kuid neil on tunne, et lihtsalt peavad midagi ka negatiivset ütlema. Tee lihtsalt külma kõhuga oma tööd nagu oskad.
Kui tööd ei anna muuta, siis tuleb muuta suhtumist töösse. Tee rahulikult nii nagu oskad. Hullem, mis võib juhtuda on ilmselt parim, mis võib juhtuda – sind lastakse lahti. Siis oled mõne aja töötu, võtad mõne koolituse ja elu läheb edasi. Praegu oled end ise plindrisse mõelnud. Mõtle end nüüd sealt plindrist välja.
aga kujuta ette, et sind lastaksegi lahti. mis siis saab? kas su elu on siis läbi? laps jääb nälga? mida sa siis teeksid?
olukord, mida sa kirjeldad, pole jätkusuutlik. midagi peab muutuma. kas muudad sina või muudab elu sinu eest – jääd nii haigeks, et töötamine ei tule enam kõne alla, või tulemused lähevad nii kehvaks, et jääd tööst ilma.
läbipõlemissümptomitega võitle kõigepealt perearstilt haigusleht – vähemalt nädalaks, parem paariks. võta mōneks päevaks lihtsalt aeg maha – jaluta, tegele lapsega, käi trennis, vaata telekat (aga mitte päev läbi).
siis mõtle rahulikult, millised võimalused sul on. kindel on see, et elu läheks edasi, kui praegust tööd poleks? mida sa saad teha, et leida sobivam töö? milliseid kulutusi saad kokku tõmmata, et ka madalama palgaga hästi elada- meelerahuga? tee plaan juhuks, kui tarvis uus töö leida – sinu valikul või sinust sõltumatutel põhjustel.
järgmisena mõtle, kas praeguses töökohas saaks midagi paremaks muuta. eeldusel, et ülemus pole täielik jõhkard, lepiksingi vestluse kokku ja räägiksin ausalt ja siiralt, et oled stressis ja see mõjub tervisele. ära süüdista kedagi. räägi lihtsalt, mida sina tunned. inimesed on erinevad- mõned on kõrgema stressitaluvusega. ka erinevatel eluperioodidel võib vaimne seisund kõikuda. sinul on praegu nii. kas saab mingeif ümberkorraldusi teha, et saaksid olla ikka tööandjale väärtuslik sellega, milles sina oled tugev, ja samas poleks ülesanded nii keerulised?
sa ütled, et pole sulandunud. mida vanemaks saad, seda raskem on saada kõigiga sõbraks, keda kohtad. aga äkki on kollektiivis mõni inimene, keda sa polegi märganud? kes ehk tunneb ennast samamoodi nagu sina? piisab, kui leiad endale 1-2 head tuttavat, kellega lõunal käia, vahel muresid või huumorit jagada.
kui oled selle kõige üle mõelnud ja leiad, et praeguses töökohas lahendusi pole, siis on mõistlik hakata uut tööd otsima enne, kui keegi teine sinu eest otsuse teeb.
aga kõige enne võta kindlasti haigusleht ja anna endale aega taastumiseks. mis sellest, et oled juba palju haige olnud. sa ei saa olla hea ema ega hea töötaja kui sa järjest rohkem katki lähed.
usu, kõik läheb paremaks! elus on raskeid aegu – need on selleks, et hiljem häid aegu nautida oskaksid.
mis töö see huvitav on?pakun, et müügitöö?
kui tulemuspalk siis ei saa ka öelda, et võta easymalt-siis ei saa ka raha
Tervis on kõige tähtsam siin maamuna peal. Kui ikka tunned südames, et ei sobi, siis tuleb mujale minna. Edu sulle igatahes. Hoian pöialt!
Tere
Väga asjalikke näpunäiteid jagatakse siin! 🙂
Alusta tõesti haiguslehega ca nädalaks- kaheks. Kusjuures sa ei pea oma ülemusele ega kolleegidele selgitama, mis haigus jne!
Selle aja jooksul puhkad ja mõtled rahulikult. nagu keegi ka soovitas, siis kirjuta endale üles, mis on praeguse töö juures kõige rohkem stressi tekitavad asjad. Mõtle, kas ja kuidas saaks olukorda parandada.
Selle mõttetöö baasilt oled ehk ka valmis oma ülemusega olukorda arutama?
Kui sa veel ei ole seda teinud, siis valmista ennast rahaliselt ette võimalikuks töökohavahetuse perioodiks. Kui saad, siis vähenda kulud miinimumini ja püüa tekitada mingi rahaline puhver. Võibolla on sul kodus üleliigseid asju mida maha müüa lisaraha saamiseks?
Mõnes firmas on kombeks alati teha ületunde, viriseda ja kunagi mitte rahul olla tulemustega. Ära mine selle mentaliteediga kaasa. Tee tööd oma parimal viisil, kuid ära lase endal töö alla mattuda. Ületunnid ei ole kohustuslikud, välja arvatud, kui su juht spetsiaalselt teeb sinuga kokkuleppe teatud keerulise perioodi üle elamiseks. Sel juhul peaksite kohe kokku leppima ka selle, kuidas saavad ületunnid tasustatud või millal saad need vaba ajana välja võtta. Ära tegele töö asjadega kodus, ega vabal ajal.
Kui sulle tundub, et selles ametis midagi paremaks minna ei saa, siis hakka aktiivselt uut tööd otsima.
Edu soovides!
Seda kutsutakse ikka palgata puhkyseks, mitte maksumaksja kulul kuude viisi haiguslehel lebotamiseks.
Kuulge saage normaalseks. Mis soovitused a la võta haigusleht, ta ei ole ju haige. Lihtsalt väheke madalam meeleolu.
Kuulge saage normaalseks. Mis soovitused a la võta haigusleht, ta ei ole ju haige. Lihtsalt väheke madalam meeleolu.
Mida värki!
Sa ei tea, mis tunne on ärgata hommikul, ja seda 100 hommikut järjest, meeleoluga “ma ei taha sinna minna”!!!
See pole lihtsalt kehv meeleolu v paha tuju!!!
See on midagi nii õudset nagu sõda v laava jalge all.
Krt, aga sa oled sunnitud sinna minema, mis sest et see pole su isiksusele sobiv. Oled sunnitud selleks, et elatada peret, kelle sa lõid siis, kui olid teistsugused ajad.
Olen olnud samas seisus- töölt koju sõites autos karjunud ja nutnud. Sporti polnud aega teha, kuna pingutasin tööl ja kukkusin voodisse, kui koju sain. Tekkisid tervisehäired, paanikahood jne. Lõpuks olingi suht pikalt haiguslehel kodus. Asi lahenes raseduse, kodus olemise ja uue töökohaga.
Sa oled tubli, kui sporti teed. Usun, et sellest on palju abi. Tagantjärele vaadates võtsin oma tööd liiga tõsiselt ja tahtsin kogu aeg veatu ja parim olla. Tegelikult oleks võinud hoopis lihtsamalt (aga mitte luuserdades) kõike teha, rohkem nõu ja abi küsida.
Soovin sulle rahulikku meelt ja et olukord laheneks. Ära üle mõtle (nagu mina tegin:))
Kuulge saage normaalseks. Mis soovitused a la võta haigusleht, ta ei ole ju haige. Lihtsalt väheke madalam meeleolu.
Mida värki!
Sa ei tea, mis tunne on ärgata hommikul, ja seda 100 hommikut järjest, meeleoluga “ma ei taha sinna minna”!!!
See pole lihtsalt kehv meeleolu v paha tuju!!!
See on midagi nii õudset nagu sõda v laava jalge all.
Krt, aga sa oled sunnitud sinna minema, mis sest et see pole su isiksusele sobiv. Oled sunnitud selleks, et elatada peret, kelle sa lõid siis, kui olid teistsugused ajad.
Olen teemaalgataja. Tänan! Eriti jubedad on just õhtud. Hommikul ärkan puhanuna üles ja siis lähen tööle, rinnus pistab ja ärevushood, kuid loodad, et täna ikka nii jube ei ole. Ja siis lõpetan tööpäeva ja saan aru, et ma olen terve see päev pinges olnud, pingutanud täiega, et ma täiesti värised õudusest, sest see on jälle üks jube ebameeldiv päev olnud. Ja siis ma lähen koju, kus ootab minu suurepärane pere, kuid mina olen emotsionaalselt ja füüsiliselt nii läbi, et autoga koju sõites lihtsalt halan, nutan ja karjun või vaatan tühja pilguga. Katsun kodus igati normaalne olla, kuid kogu raskus on seljas. Õudne. Ma ikka olen oma töö asjus põhjas. Kui ma natuke sporti ei teeks, siis oleks vist täitsa sassis juba omadega.
Jah, ma alustasin uue koha otsimist.
Otsi uus töö. Usu mind on olemas ka toredaid töökohti, kus saab normaalset palka. Olen ise ka üksikema. Eelmine ülemus oli tõsine pervert ja stress oli juba üle mõistuse. Ilmselt ta arvaski, et kuhu ma ikka lähen aga vot läksin. Kuigi töö otsimine võttis omajagu aega, sest lisaks toredale tööõhkonnale tuleb pere ikka ülal pidada ja ainult töörõõmust ma tööl käia ei saa. Seega, kui esimese korraga kohe ei näkka, siis ära pead norgu lase. Usu, see õige koht jõuab sinuni. Tee vaid esimene samm ja hakka otsima.
Minu meelest Eestis ongi üldjuhul tööandja selline ülbik ja ajudeta demagoog, kellel on kogu aeg sitt elu. KAsum on sitt, töötajad on lollid laisad ja keeravad sitta kokku, riik on värdjas. Nõuab makse ja muudkui tõstab neid. Selliste tüüpide juurest tuleks siiski võimalusel ise minema tatsata. Parem siis madalam tasu ja rahulikum töö, kui mingi hulluga koos maid jagada ja ennast kogu aeg õigustada ja lasta solvata ja alandada. Kui seda paljud(mida muidugi paljud ei tee) teeksid oleks neid hullumeelseid “ettevõtjaid ” oluliselt vähem, sest ükskord saab ka nendel raha otsa, et ikka uuesti ja uuesti uue ettevõtmisega alustada ja taaskord kõrbeda.
Minul umbes sarnane tunne töö osas, ainult et paanikahoogudeni ei ole veel jõudnud. Põhjus, miks töö ei meeldi, seisneb selles, et tööd on palju pluss surve seda teha võimalikult efektiivselt. Jälgitakse projektitunde pingsalt, pidevalt surutakse peale uusi tööülesandeid ja projekte, pidev tagasisidestamine ja surve olla alati parem kui varem. Mitmeid aastaid töötanud siin juba ja mingi hetk tuleb sein ette – ei taha enam ametiredelil tõusta, rahul sellega, mis praegu on, aga seda ei lasta siin tekkida. Ikka ja jälle üks suur survestamine teha aina paremini, jõuda aina kõrgemale.
Pinget lisab veel see, et tahan ise olla alati ideaalne. St pingutan palju, et olla väga hea selles, mida teen, ja stressan, kui midagi nt ei ole jõudnud teha ja mõtlen, et oleks pidanud siis rohkem ületunde tegema..
Kunagi haiguslehel ei ole olnud ja nüüd ootan jõuluaega, et saaks veidigi akusid täita. Uut tööd olen vaadanud aeg-ajalt, aga kuna nii madalseis töö osas, siis ei tunne ka motivatsiooni hakata ennast uuele töökohale nö müüma.
Nädalavahetusel olen ideaalne kaaslane, nädala sees näeb elukaaslane ära kohe, kuidas tuju jõuab nulli ja olen mõtetega nii eemal töö peal. Vanus selline, et proovime last saada, seega ehk see võtab aja maha ja kui uuesti tööaeg kätte jõuab, olen juba taastunud ja vaatan uut kohta.
Minu meelest Eestis ongi üldjuhul tööandja selline ülbik ja ajudeta demagoog, kellel on kogu aeg sitt elu. KAsum on sitt, töötajad on lollid laisad ja keeravad sitta kokku, riik on värdjas. Nõuab makse ja muudkui tõstab neid. Selliste tüüpide juurest tuleks siiski võimalusel ise minema tatsata. Parem siis madalam tasu ja rahulikum töö, kui mingi hulluga koos maid jagada ja ennast kogu aeg õigustada ja lasta solvata ja alandada. Kui seda paljud(mida muidugi paljud ei tee) teeksid oleks neid hullumeelseid “ettevõtjaid ” oluliselt vähem, sest ükskord saab ka nendel raha otsa, et ikka uuesti ja uuesti uue ettevõtmisega alustada ja taaskord kõrbeda.
Täiesti õige jutt.
Seda kutsutakse ikka palgata puhkyseks, mitte maksumaksja kulul kuude viisi haiguslehel lebotamiseks.
Kuidas ta maksumaksja kulul haiguslehel on? Sa ikka tead, kust sotsiaalmaks riigieelarvesse tekib?
Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.
Sotsmaks tekib raharinglusest. Ja sotsmaks ei lähe riigieelarvesse. 20% läheb.13% läheb ravikindlustuse eelarvesse ehk haigekassa eelarvesse, mis ei ole riigieelarve.
Targutame veel?
Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.
Sotsmaks tekib raharinglusest. Ja sotsmaks ei lähe riigieelarvesse. 20% läheb.13% läheb ravikindlustuse eelarvesse ehk haigekassa eelarvesse, mis ei ole riigieelarve.
Targutame veel?
Aga kajastatakse ikka riigieelarves.
Ei kajastata. Kasum-kahjum kajastatakse. Sest see on sotsmaksuseadusega sihtotstarbeline maks, mida ei saa riigieelarve koostamisel arvestada. Käib hoopis haigekassa nõykogu pädevuse alla.
Seda kutsutakse ikka palgata puhkyseks, mitte maksumaksja kulul kuude viisi haiguslehel lebotamiseks.
Teemaalgataja on ka maksumaksja ja tal on täielik õigus kasutada teenust, mille eest ta on makse maksnud. See, et ta haiguslehel olles makse ei maksa, ei tähenda seda, et ta poleks haiguslehel olemise võimalikkusesse panustanud ja teeks seda vaid teiste kulul.
Kui lihtne üldse selliste sümptomitega haiguslehte saada on?
Kui lihtne üldse selliste sümptomitega haiguslehte saada on?
Stressiga saab küll.
Minul tekkisid lisaks juurde peavalud – just tööpäevadel. Nädalavahetusel kõik korras. Ükspäev peavalud nii suured, et läksingi poole päeva pealt koju ja magama. Sel hetkel mõtlesingi, et milleks kõik see. Helistasin perearstile ja sain haiguslehe 2 nädalaks. Sel ajal muidugi tööd tegin ka – päris välja ei saanud lülitada, kuna oli planeeritud ja kokku lepitud asju, mida ei saanud kellelegi teisele anda, kuid haigusleht andis võimaluse lõdvemalt võtta küll. Haiguslehel olengi veel selle nädala lõpuni ja järgmisest nädalast olen puhkusel. Kogun uueks aastaks ennast ja eks näis, kaua olen seal.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
