Nädalavahetusel olen ideaalne kaaslane, nädala sees näeb elukaaslane ära kohe, kuidas tuju jõuab nulli ja olen mõtetega nii eemal töö peal. Vanus selline, et proovime last saada, seega ehk see võtab aja maha ja kui uuesti tööaeg kätte jõuab, olen juba taastunud ja vaatan uut kohta.
Võta arvesse, et suure stressiga töö puhul ei pruugi sa rasedaks saada ja kui saadki, ei pruugi jääda.
Nädalavahetusel olen ideaalne kaaslane, nädala sees näeb elukaaslane ära kohe, kuidas tuju jõuab nulli ja olen mõtetega nii eemal töö peal. Vanus selline, et proovime last saada, seega ehk see võtab aja maha ja kui uuesti tööaeg kätte jõuab, olen juba taastunud ja vaatan uut kohta.
Võta arvesse, et suure stressiga töö puhul ei pruugi sa rasedaks saada ja kui saadki, ei pruugi jääda.
Just, seda kardan isegi ja seetõttu arstile läksingi. Viimane kägu olin mina – ehk siis praegu haiguslehel, järgmisest nädalast puhkusel ja siis juba jõulud ja pühad, kus saan akusid veidi laadida.
Olen olnud saranses seisus. Igal hommikul tööle minnes nutsin autos – ma ei taha sinna minna!
Paanikahood, ärevushäire, AD-d. Õhtul koju tulles kukkusin voodisse pikali ja midagi teha ei suutunud.
Lõpuks jäingi koduperenaiseks, elasime poest suhu abikaasa palga eest. Olin aasta kodus olnud, kui rasestusin (olime muidu juba paar aastat proovinud ja kaks rasedust oli katkenud), siis olin lapsega kodus, emapalka tol ajal veel polnud, aga saime kuidagi hakkama ja siis läksin uuesti tööle toredasse töökohta.
Kui see uus valdkond alguses täitsa meeldis ja sobis, kuid äkki läks nõmedaks kätte ära, siis ehk on asi hoopis mittetoimivas töökorralduses ja vales sisekliimas? Just see asjaolugi, et töökaaslastega väga ei klapi jne. Ma ei tea, mis tööd sa teed, et kui palju töökaaslaste olemasolust lihtsustab sinu tööd, aga mina vahetaks kohta. Ehk ei vahetaks ala, vaid asutust. Alati ei pruugi asi olla töös, vaid just kliimas.
Olin ise pikalt stressist just vale sisekliima tõttu ja firma suhtumisest töötajaisse. Amet on mul aus ja spetsiifiline, armastan väga oma tööd, kuid ei suutnud taluda lõputut kokkuhoidu kaadri arvelt: üks inimene tehku nelja töö, nii on normaalne ju, väsite ära ja ei jõua? Ei ole võimalik! Näete üks meie asutus töötab juba viiendat aastat ühe töötajaga, keegi ei vingu jne. Lisaks minimaalset, aastaid mittetõusvat palka ja tunnet, kuidas mind ei väärtustata ning ma ei taha rohkem olla siin, sest olen hea töötaja ja väärt palju paremat.
Mäletan neid tööhommikud, päris nuttes küll ei läinud, sest inimestega töötades ei saa pungsilmne olla, kuid lõputut iiveldust ja ärevushoogusid küll. Tihti juba eelmisel õhtul läks enesetunne halvaks, sest jälle sinna, kus kõik on minu kukil, ma ei taha ja ei jaksa. Lõpuks läks ärevus tööpäevast nii suureks, et lihtsalt tuli midagi ette võtta. See firma ei ole ju minu lapsuke ja ihuvili, mida mina pean püsti hoidma, liiati oma tervise hinnaga. Ja AD’sid töö pärast ma kohe kindlasti sööma ei hakka, see ei kaota stressi põhjust. Seega võtsin end kokku ja tegin tööturul avalikuks, sain mitu pakkumist ning nüüdseks olen ülirahul. Mul on koht, kus mind hinnatakse ja hoitakse, kus ma pole alamakstud ning ülekoormatud + boonusena on mul ülivahvad kolleegid, kellega koos on töövankrit palju lihtsam vedada, kui oli see üksinda. Ei mingit ärevust ega iiveldust enam, hea meelega lähen tööle.
Ehk mina ütleks, vaheta kohta. Kui palju hullemaks saab minna? Hea palga eest AD’sid mugida ja igal hommikul surra tahta, see ei ole seda väärt. Tee oma CV avalikuks, räägi tuttavatele, kuula maad siit ja sealt, ole nähtav võimalikele tööandjatele, sest iial ei tea, kust hea pakkumine tulla võib. Peamine on tegutseda, siis on lootust ka millegi muutumiseks 🙂
Mul oli sarnane lugu. Töötasin erialasel tööl, palk väike, igav, töö selge.
Leidsin huvitava ja arendava töö, mis aga kahe aastaga viis igaõhtuse nutuni, ebamugava tööõhkkonna ja isegi rahustiteni. Ka lihtsalt nutuhoogude ja peaaegu minestamiseni WCs. Samas oli ülihästi makstud ja lisaks palju soodustusi.
Abikaasa ja vanemate laste nõudel andsin lahkumisavalduse ja sain kohe ka tööpakkumise – töö täiesti vastav minu oskustele, tööõhkkond üsna meeldiv. Asukoht parem, ülemus inimlik, kõik parem peale palga ja soodustuste. No ja ei mingit juurdeõppimist – turvaline ja tuttav tegevus päevast päeva. Poolteist aastat pidasin vastu ja sain aru, et ma ei taha vähe raha ja ma tahan tööd, kus ma õpin midagi pidevalt juurde. Õppisin oma eelmisest negatiivsest kogemusest, käisin psühholoogi juures, mõtlesin prioriteedid selgeks. Seedisin oma suhtumisi ja käitumist. Kirjutasin oma endisele ülemusele seal “vastikus” töökohas, kas ta võtaks mu tagasi.
Võttis. On endiselt raske ja arendav, aga koju lähen ma nüüd mitte nuttes nagu eelmisel korral, vaid naeratades, sest ma olen väärtustatult makstud ja selle raha eest saan ma puhata siis kui tahan ja seal, kus tahan ja kuidas tahan. Ei pea sente lugema, nagu vahepeal. Nutnud pole enam kordagi, ueesti seal tööl natuke üle aasta.
Vahepealne pilguheit alla keskmise palgaga ja “oskan seda kõike”, väljakutseteta töösse pani mind hindama arengut, pingutamist ja oma pere materiaalsesse heaolusse panustamist nii, et saan aidata kõiki, kes seda meie suguvõsas vajavad ja keda ma tahan aidata. Kui ma vahepeal tedsin 10 sendi täpsusega, palju mul raha on, ei tea ma üüd jälle seda isegi mitte tuhande euro täpsusega peast. Põnev on iga päev! Rahustitest on muidugi ka asi kaugel, ehkki töömõtetes öid ette tuleb.
Lõpuks olen ma ka juba kohe sel aastal 60 saamas, millal siis veel areneda ja teenida, kui mitte nüüd viimased aastad enne pensioni.
Tere!
Olen ise korra läbipõlemise äärel olnud. Minul oli küll see ajutistest olukordadest tingitud. Sul tundub pigem olevat pikaajaline teema. Kui ikka töö sisu ei meeldi ja ei sobi ning tekitab ärevushäireid, siis palga pärast sinna tööle jääda on oma tervise mõtetu tapmine!
Ole kena, tee endale teene ja hakka uut kohta otsima.
Niikaua kuni sa pole veel päris läbipõlemiseni jõudnud, on asja lihtsam parandada. Kui oled juba üle kalju serva läinud, siis on kahjuks ravi ja taastumine pikaaegne ning jätab jälje kogu eluks.
Mina õnneks pääsesin olukorrast minut enne alla kukkumist! Ja nüüd olen targem! Jälgin ennast ja oma vajadusi pidevalt…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
