Olen 44aastane naine, väliselt võiks tunduda, et saan hästi hakkama – hästi makstud töö, teismelised lapsed, kena kodu, tore mees – ei ela küll koos, aga ikkagi. Teen sporti, reisin. Tegelikult aga on mul juba pikemalt tunne, et veel kübeke, ja kogu see krempel vajub kokku ja lömastab mu. Hullud kroonilised haigused aina sajavad kaela – kohaned ühega, tuleb järgmine. Lapsel on vaimne tervis habras ja tema koolis järje peal hoidmine on kohutavalt keeruline. Tahaksin olla hea partner oma mehele – aga kõik mu elu on nii paganama pingeline, et aega võtta koos olemisele on keeruline ja tuleb teiste asjade arvelt. Tööl oodatakse mult järjest paremat tulemust – ma ei jaksa… Nii õudne. Mõtlen, et kas mul õnnestub oma koormat vähehaaval ja märkamatult vähemaks kärpida või ikka peab kummuli käima… Kas te jaksate vabalt? Olen nõrk?
Esileht › Pereelu ja suhted › Läbipõlenud?
Teema: Läbipõlenud?
Sinisele lehele.
Täitsa tavaline tänapäeva täiskasavnu elu… Mida muuta annaks? Oleksin nõus vähemstressirikka töö (ja sellega kaasas käiva väiksema palga) vastu vahetama oma praeguse ameti? Kust annaks õgvendada, mida ei pea üldse jõudma, mida ei pea täna kohe jõudma, mis on oma aja ära elanud kasutu kohustus jnejne.
Eks see ikka nii, et jaksamisega pole probleemi, kuni tervis korras. Kui see logisema hakkab, siis viib tasapisi kõik allamäge. Haigusleht ehk tõesti vajalik? Või kui mured tõsised, siis tuleks leida vähem stressi põhjustav töö, ilmselt küll siis ka väiksem palk. Aga nagu öeldakse: kõike head korraga ei saa, eks pea prioriteedid paika sättima.
Jah, need on küll läbipõlemise sümptomid. Otsi kiiresti abi. Järgmine samm on, et kaotad mälu, lamab halvatuna voodis jne… Mõnel on vaja muidugi seda pauku, et kohale jõuaks, et elu tuleb elada jõukohaselt, aga mida reageerid, seda kergem on taastuda.
Mina vindusin sedasi paar aastat. Meeleolud kõikusid, st et vahel olid mingid päevad tunne, et kõik on hästi ja saan hakkama. Nagu ikka. Ja nii ma edasi rühkisin.
Tervis oli hea. Unehäired küll. Haige ma polnud, kuid tundsin alalõpmata justkui oleks nohu ja palavik, kaal langes söögiisu puudumise tõttu.
Sügisel läksin uuesti ka kooli. Elu olnuks justkui ilus, kuniks ühel hetkel langesin nii sügavasse masendusse, mis kestis paar nädalat. Jäin haiguslehele. Mitte vaid masenduse tõttu, vaid ma lihtsalt ei suutnud enam funktsioneerida. Perearst arvas, et läbipõlemine, sest peamine probleem oligi mu töökoht. Sain antidepressandid ja saatelehe kliinilise psühholoogi juurde.
Nädalakese kodus olles tahtsin tööle tagasi. Ei tahtnud päriselt, kuid palgast ei tahtnud kaotada. See hea palk oligi pikka aega ainsaks põhjuseks, mis mind seal kinni hoidis. Siis jäin haigeks, Covid. Paar päeva palavik ja ülivastik olla nagu sellistel puhkudel ikka. Sel hetkel tabas mind selgus, et ma ei lähegi tööle tagasi. Mõistsin, et enam ma ei suuda samamoodi jätkata.
Ma maadlen vaimselt siiani tagajärgedega. Sest oleksin pidanud varem probleemi lahendama, mis minu puhul oli mu töö. Ma ei teinud seda õigel ajal ja see viis sellise äkilise lõpuni.
Ehk siis, leia see koht oma elus, mis sind kõige enam surub ja muuda seda, enne kui pinge all piltlikult kokku kukud.
Ma mõtlen, et ei pea tglt töölt ära tulema. Annaks ju olla sitt töötaja vahelduseks. On ju idee?
Ma mõtlen, et ei pea tglt töölt ära tulema. Annaks ju olla sitt töötaja vahelduseks. On ju idee?
Vot ei annaks. Kes on hea ja kohusetundlik, see ei oska sitt olla. Natukeseks võimalik, et võtad vabamalt, aga siis teed ikka nii edasi nagu harjunud oled st. hästi.
Ei ole mõtet kühveldada pappi kokku selleks, et tulevikus oma tervist selle eest ravida.
Ma mõtlen, et ei pea tglt töölt ära tulema. Annaks ju olla sitt töötaja vahelduseks. On ju idee?
Perfektsionismi ja kehva töö vahel on veel kümneid varjundeid. Hoopis tähtsam on küsimus, kas sa ise piitsutad ennast või on sul ülemus, kes sinust maksimumi välja pigistada üritab. Ennast saab muuta teadlikult, ülemusega kaklemine ei vääri vaeva.
Rootslase saates oli üks läbipõlenu lugu. Minu arusaamist mööda olid tal sümptomiteks:
Ei suutnud tööle minna ja nii pool a jutti… Või oli see aasta) – tal reaalselt hakkas halb, kui töö tegemisest mõtles. Ta polnud pool a tööd teinud ikka ei suutnud
Oli kodus kaaslasega apaatne, vastas kahesõnaliste lausetega, oli kaugenenud, endasse kapseldunud (seksinud polnud ka vist pikalt)
hobid (motikasõit), mis varem meeldis, ei huvitanud enam ja seda ei tahtnud ta samuti pikka aega teha, emõte sellest ei tekitanud positiivset emotsiooni ega tahet
Kriitika (jätsid tule vannitoas põlema), oli võimendanud, võttis pisiasja tohutu kriitika a ja rünnakuna
Oli närviline, tõrjuv, kui keegi midagi tahtis vms.
Vbl jäi midagi märkamata. Vaata see saade üle
Mul arvamus, et sul on lihtsalt palju kohustusi ja ka ootusi endale… Pead kõik jube eeskujulikult ära tegema. Kontrollima…
Nii tavaline.
Vbl annab natuke rihma järele lasta (näiteks võtta nädalavahetuseks raamat vms.) ja otsustada, et teki alt välja ei tule. Mees tehku süüa ja toogu voodisse… Vahelduseks…
.Või muul moel hästi puhata, juhe on vaja puhkeajal seinast saada…mitte, et valmistud kogu vaba aja uueks töönädalaks… rammid aina kohustusi ja pakud teenindust
Tnx. Tavaline= v hea. Tglt käin ringi ja tahaks peatäis nutta, aga ei saa. Tuli meelde, et meil on ju tööpsühholoog täitsa tasuta. Lähen kiusan teda, saan koorma ehk maha laetud natukeseks.
Tnx. Tavaline= v hea. Tglt käin ringi ja tahaks peatäis nutta, aga ei saa. Tuli meelde, et meil on ju tööpsühholoog täitsa tasuta. Lähen kiusan teda, saan koorma ehk maha laetud natukeseks.
Mis töö ja mis mõttes oodatakse paremaid tulemusi?
Ei, sa ei ole nõrk, aga palun võta aeg maha – räägi ülemusega, et koormust vähendada või sokuta mõned ülesanded kuskile mujale. Mina põlesin eelmisel aastal täiesti läbi – olin tööl ääretult kehv delegeerija (mõeldes, et ise teen ju kõige paremini kõike), tööülesanded kuhjusid ja kuhjusid, kolleegid kõrvalt lahkusid ja mina sain nende tööülesanded endale, nii et mõned korrad istusin reaalselt nuttes kella 20ni kontoris (selle eest loomulikult mingit ületunnitasu saamata). Tulin lõpuks töölt ära, aga ilmselgelt tegin seda liiga hilja, sest pärast töölt äratulekut varises vaimne tervis täiesti kokku, tekkisid paanikahood jms. Tulin töölt ära eelmise aasta mais ja nüüd veebruar oli esimene kuu, kus tundsin, et olen lõpuks mentaalselt paremas kohas, valmis uuesti tööle minema ja seekord enda eest selgelt seisma, kui tunnen, et taldrik liiga täis saab. Õpi teiste vigadest!
Tulin töölt ära eelmise aasta mais ja nüüd veebruar oli esimene kuu, kus tundsin, et olen lõpuks mentaalselt paremas kohas, valmis uuesti tööle minema ja seekord enda eest selgelt seisma, kui tunnen, et taldrik liiga täis saab. Õpi teiste vigadest!
Kui on, kes nii kaua ülal peab, võib muidugi aasta aega kodus istuda. Muul juhul tekib rahapuudusest veel suurem stress ja depressioon.
Olen olnud läbipõlenud. Iial enam ei taha. Vahetasin töökohta ja peale seda sain kiirelt tagasi reele. Oma kogemuse põhjal ma ei usu, et mingi rihma lõdvemaks laskmine aitab. Kes seda ikka kuulda tahab, kui juba niigi augus olla, aga see on selline seisund, mis minu meelest eeldab elus täielikku restarti. Ja olgem ausad, milline töökoht see on, mis üldse võimaldab aastakese lihtsalt lõdvemalt võtta? Maailm ei kohane iial meie häiretega, me ise peame kohanema.
Minul sündis päevapealt otsus tööd vahetada. Kusjuures mul oli väga tore töö ja toredad kolleegid, ma lihstalt ei suutnud selle tempoga enam hakkama saada. Leppisin uue koha kokku, andsin vanas kohas poolteist kuud ette teada ja läksin. Nüüd on nii, et ise ka ei usu — kella 5-6 vahel panen arvutil kaane kinni ja enne järgmist hommikut lahti ei tee. Ööuned on täis magatud, saan õppida rahulikult lapsega, süüa teha, varsti on kodu koristamisel ka ring peal, kaal langeb. Kui nüüd trenniharjumuse ka suudaks taastada, siis oleks elu lill. Väga mõnus. Soovitan!
Ei ole mõtet kühveldada pappi kokku selleks, et tulevikus oma tervist selle eest ravida.
Ei tea, mispärast oletatakse, et kõik end ribadeks töötajad kühveldavad kõvasti pappi kokku? Veel kurvem variant on, nagu mul – töötan kõvasti ja elan enda meelest väga kokkuhoidlikult, kuid säästa ei õnnestu midagi. Palk on alla keskmise. Kahjuks sedasi elab päris palju eestimaalasi, pole mina ainuke. Jah, olen mitu korda ülemuse jutul käinud palvega palka tõsta, keeldub. Olen proovinud uut tööd otsida, kuid ka need katsed ei ole seni õnnestunud.
Muidu tunnen ennast samamoodi kui teemaalgataja. Olen käinud juba mitme aasta vältel spetsialistidelt ja ametnikelt üsna tungivalt abi küsimas – paraku ei ole neilt üldsegi abi saanud. Saingi lõpuks aru, et ega mingid kolmandad aidata ei saa, ikka ise tuleb end kokku võtta, analüüsida olukorda ja üritada teha oma elus parandused. Mingit imenippi siin pole.
Paar aastat tagasi olin päris kindel, et teen suitsiidi. Kellelegi ei rääkinud, kuid käisin ringi ja muudkui planeerisin vaikselt. See teatud mõttes isegi lohutas – jättis mulje, et mul siiski on mingigi otsustusõigus enda ellu puutuvas.
Huvitaval kombel kadusid suitsiidimõtted endal ära siis, kui laps raskelt haigestus. Ta on nüüd puudega ja sellega toimetulek vajab päris palju vahendeid, nii rahalisi kui ajalisi. Ja minul ei ole enam aega enda peale mõelda ega siin midagi planeerida, vaid tuleb suunata kõik jõud lapse ellujäämisele. Ei ole enam aega haududa oma suitsiidimõtteid ega mõelda, kui raske mul on. Sest nüüd ongi päriselt raske. Ja ma ei mõtle sellele enam eriti, tegelikult. Olen õppinud elama päev korraga, püüan normaalselt süüa, öösiti normaalselt magada kui võimalik on, vahel võtan mõne hetke enda jaoks – ja tundub, et enda enesetunne on muutunud tänu sellisele teadlikule enesehäälestamisele isegi paremaks.
Mina olin 42, kui tulin töölt ära. Lihtsalt lõpetasingi selle jama. Totaalselt väsinud ja läbipõlenud olin.
Varasema karjääriga elu majanduslikult kindlustatud mitu põlve, ei kavatsegi enam tôôle minna. Oma tervis on tähtsam.
Kui sul on võimalik, lõpeta töösuhe. Kui ei ole, siis vast esialgu haigusleht õige variant.
Mina olin 42, kui tulin töölt ära. Lihtsalt lõpetasingi selle jama. Totaalselt väsinud ja läbipõlenud olin.
Varasema karjääriga elu majanduslikult kindlustatud mitu põlve, ei kavatsegi enam tôôle minna. Oma tervis on tähtsam.
Kui sul on võimalik, lõpeta töösuhe. Kui ei ole, siis vast esialgu haigusleht õige variant.
Ma kardan, et siin teemas räägivad läbipõlemisest ikka need tööl käivad inimesed, kes käivad tööl sellepärast, et muudmoodi ära ei ela. Sinu soovitus kõlab siinkohal nagu haavale soola raputamine.
Puhata, tõmmata “juhe seinast välja” iga päev kasvõi 10 minutiks (kõik mediteerimised, lähed paned klappidest hea muusika ja jooksed või jalutad tiiru), sport, trenn ikka nii, et kõik muud mõtted korraks peast välja saab, PUHATA. Kuidagi peab selle peas ketrava plaadi korrakski seisma saama. Pikemalt puhkus, kuskile sõita (lihtsalt keskkonnavahetus või ujumaminek, ei pea olema kauge ja kallis), rutiinist välja, kohutsustest korraks vabaks saada. Mida nädalavahetustel teed jne, aktiivne puhkus! Mõni hobi uuesti üles leida või avastada, mida tahaks teha.
Pead endale hõlpu andma, muidu jõuga edasi punnides “küll ma hakkama saan, ma jõuan küll!” oled ühel hetkel voodis ja ei jaksa kättki tõsta või saad mõne kroonilise haiguse, kui kehal ikka väga villand saab sellest jõuga punnimisest. Elust peab natuke rõõmu ka tundma.
Tööl tedalikult piire seada ja anda teada, et nt seda kohustust ma ei saa enda peale võtta, ma ei jõua praegu seda teha. Kohusetundlikule tööloomale hirmus piin, aga vajalik. JA ei tee sinust see si**a töötajat, oma ülesanded teed hästi ära.
Ja oma keha eest tuleb hoolitseda, siis jaksab see sind pikemalt ja kaugemale vedada- vaadata, et sööks värsket ja vitamiinirikast ja tervislikult, natuke liikuda, normaalselt magada. See aitab tegelikult palju, isegi nt B-vitamiinide puudusest võib olla depressioon ja üleväsimus.
Sul on töö, lapsed, kodu ja armuke! Kôik nôuavad oma aja.
Oled liiga palju endale “ette tõstnud” (ingli keelet liiga palju oma taldrikul, st kohustusi üleliia), vaata, kust ja mida annab vähemaks tõsta. Äkki saavad lapsed aidata kodus rohkem, või mees? Äkki on midagi, mis võtab aega ja vaeva, aga millest sa ammu enam rõõmu ei tunne, mida annab ära kaotada- kohustus, üritus vms. On inimesi, kes halvasti mõjuvad, vähendada nendega kokkupuudet.
Ma arvan, et sedamoodi- veel funktsioneerides, aga mitte rõõmuga elades- elavad paljud, väga paljud naised ja emad ja mehed ka. Hoolitsedes enne teiste ja viimasena enda eest ja kõike muud, mida kirjeldad.
Oled liiga palju endale “ette tõstnud” (ingli keelet liiga palju oma taldrikul, st kohustusi üleliia), vaata, kust ja mida annab vähemaks tõsta. Äkki saavad lapsed aidata kodus rohkem, või mees? Äkki on midagi, mis võtab aega ja vaeva, aga millest sa ammu enam rõõmu ei tunne, mida annab ära kaotada- kohustus, üritus vms. On inimesi, kes halvasti mõjuvad, vähendada nendega kokkupuudet.
Tal ei ole ju kodus elavat meest, miks armuke peaks tema koduses majapidamises abiks olema? Teismelised lapsed vajavad ikka vähemalt ühte vanemat?
Tööl oodatakse mult järjest paremat tulemust – ma ei jaksa…
Seda võib küll igaüks öelda. Minult ka oodatakse. Aga seepärast et ma pole oma töös kuigi hea. Ja mul läheb oma tööülesannete peale aega rohkem kui teistel. Kas kehvad töötajad võivad ka läbi põleda? Muidu arvatakse et see on vaid tublide töötajate häda.
Mina olin 42, kui tulin töölt ära. Lihtsalt lõpetasingi selle jama. Totaalselt väsinud ja läbipõlenud olin. Varasema karjääriga elu majanduslikult kindlustatud mitu põlve, ei kavatsegi enam tôôle minna. Oma tervis on tähtsam. Kui sul on võimalik, lõpeta töösuhe. Kui ei ole, siis vast esialgu haigusleht õige variant.
Nüüd hommikust õhtuni perekool, saadad inimesi tööle?
Esileht › Pereelu ja suhted › Läbipõlenud?
