Teema: Läbipõlenud?

Ma juba põhikooli ajal ei mõistnud, kuidas mõni naine jõuab palju. Minu ajal leidus õpetajaid, kes elasid maal ja pidasid kooli kõrvalt ka lehmi-loomi või mingit põldu. Lisaks sellele juhatasid õhtul a la koorilaulu või mingit ringi ja peres kasvas vähemalt kolm last. Tol ajal mingist karjääri tegemise vajadusest ei räägitud. Puhtast sisemisest suurest energiast jõudis mõni igale poole.

#4152208:

Jah, kuidas mõni jõuab? Just see, et jõuab erinevaid asju. Mina jõuan hästi teha vaid üht asja. Ma võiks heal meelel teha vaid tööd. Kasvõi tohutult ületundidega. Mu töö tegelikult meeldib mulle. Või tegeleks koduga ja aiaga. See meeldib mulle ka. Või lapsed. Nendega tegeleks, käiks meisterdaks ja räägiks. Aga kõike seda teha nii, et need tegevused peab ära jaotama, see ei meeldi üldse ja ma tunnen end nii tülpinud ja jõuetu, et ei tahagi midagi teha.

Kôigile lisaks vôta peika ka veel, kes oma aega nôuav, siis on imestus suur, et läbipôlenud.

#4152208:

Jah, kuidas mõni jõuab? Just see, et jõuab erinevaid asju. Mina jõuan hästi teha vaid üht asja. Ma võiks heal meelel teha vaid tööd. Kasvõi tohutult ületundidega. Mu töö tegelikult meeldib mulle. Või tegeleks koduga ja aiaga. See meeldib mulle ka. Või lapsed. Nendega tegeleks, käiks meisterdaks ja räägiks. Aga kõike seda teha nii, et need tegevused peab ära jaotama, see ei meeldi üldse ja ma tunnen end nii tülpinud ja jõuetu, et ei tahagi midagi teha.

Kuid ainult ühte asja tehes muutub elu jälle kole ühekülgseks… mingit vaheldust ei ole. Kas sulle nii ei sobi, et erinevad asjad eri päevadel? Näiteks tööpäevadel teed tööd, puhkepäevadel tegeled kodu, aia, perega?

Mulle sobis (ja sobib) “erinevad asjad eri päevadel” imehästi. Kui ei olnud veel pereinimene, siis töönädala sees tegin põhiliselt tööd.  Nädalavahetusel aga tegelesin muude asjadega. Ja puhkuse ajal tegelesin palju koduga ja aiaga. Seetõttu võisin tööpäevadel pikemaid päevi teha, aga – käed eemale minu nädalavahetustest ja puhkustest. Vahepeal oli ka nii, et töö oli kodust kaugel, seega olin kodus vaid nädalavahetused ja tööpäevade vahel ööbisin ajutises ööbimiskohas, kuhu siis ei olnud tööpäevaõhtuti kiire (kuna seal ei olnud suurt midagi teha niikuinii). Reede õhtul startisin koju ja nädalavahetsuel elasin täie rinnaga kodust elu.

Nüüd, kui on olemas nii töö kui pere, püüan tegevused perega planeerida ka valdavalt vabadele päevadele/puhkuse ajale. Muidugi, lastest ju tööpäevadel loobuda ei saa. Aga ma püüan hoida tööpäeva õhtud võimalikult lihtsad. Lapsed tulevad lasteaiast ja mängivad kodus, mina teen vaid vältimatult vajaliku (näit. lastele süüa andmine). Midagi erilist me tööpäeva õhtutele ei planeeri.

Et mul oleks selline elukorraldus, et näit. hommikupoole teen tööd ja vahepeal lähen lastega kuhugi ja siis teen jälle tööd – üldse ei sobiks. Vahepeal pere-ja lasteasjade tegemine viiks töömõtted peast ära ja raske oleks pärast jälle tööle keskenduda. Samuti ei meeldiks mulle selline “olen lastega loomaaias, aga vahepeal vastan ka töökirjadele” elukorraldus. Või et lähen tööajal reisile ja siis läbisegi püüan pakkuda perele reisi-elamusi ja teha kaugtööd – brrr! Absoluutselt ei naudiks sellist asja! Kui mina olen lastega loomaaias – siis ma olen 100% lastega loomaaias. Ja sama päeva õhtul ma olen kodus ja nö. seedin päevaseid elamusi.

Jah, kindlasti ei jõua ma sama palju tehtud kui mõni, kes planeerib oma päevad segiläbi erinevaid asju täis.

Aga kas on üldse vaja tingimata võimalikult palju jõuda? Kas elu eesmärk on võimalikult palju jõuda? Mõttekoht. Võibolla on olulisem, et psüühika oleks korras (ei peaks võtma mingeid ad-sid) ja et jõuaks ka nö. vaimselt läbi seedida seda, mida sa teed?

Jah, loomulikult ongi selliseid, kellel on sünnipäraselt kaasa antud eriti suur energia.  Nendega ei juhtu midagi. Aga häda algabki sealt, kus inimene, kes selline ei ole, hakkab selliseid inimesi järgi aimama – “mina pean ka nii elama”. Tunne iseennast!