Teema: Lähedane ei mõista depressiooni

#3454466:

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

mismõttes ei ole võimalik, on ikka, töölt võtad haiguslehe ja lapsed söövad müslit ja istuvad nutiseadmes

Kui mina võtan haiguslehe, siis peavad teised sellevõrra rohkem tööd tegema, aga arvestades, et neil on ka kõigil omad mured niigi, siis oleks väga nõme minupoolt selline haiguslehe võtmine. Ja lapsed olen ma ise valmis teinud ja sünnitanud, see oli minu otsus nad saada, seega, ka siin ei ole mul võimalust olesklema jääda. Igal inimesel on elus raskeid hetki ja musti auke, neist tuleb üle saada ja edasi minna. Lähedased ei mõista ilmselt siis, kui inimene on liiga kauaks enesehaletsusse jäänud. Ka mina ei kiida sellele sugugi kaasa. Tean neid oih ja aih inimesi küll, lõpuks lööd neile käega, sest kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

#3454517:

#3454495:

#3454466:

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

mismõttes ei ole võimalik, on ikka, töölt võtad haiguslehe ja lapsed söövad müslit ja istuvad nutiseadmes

Kui mina võtan haiguslehe, siis peavad teised sellevõrra rohkem tööd tegema, aga arvestades, et neil on ka kõigil omad mured niigi, siis oleks väga nõme minupoolt selline haiguslehe võtmine. Ja lapsed olen ma ise valmis teinud ja sünnitanud, see oli minu otsus nad saada, seega, ka siin ei ole mul võimalust olesklema jääda. Igal inimesel on elus raskeid hetki ja musti auke, neist tuleb üle saada ja edasi minna. Lähedased ei mõista ilmselt siis, kui inimene on liiga kauaks enesehaletsusse jäänud. Ka mina ei kiida sellele sugugi kaasa. Tean neid oih ja aih inimesi küll, lõpuks lööd neile käega, sest kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

Iga raske hetk ja must auk ei ole depressioon. Halb tuju ongi kõigile omane, aga kui see juba pikemaks venib, on tegu siiski psühhiaatria valdkonda kuuluva teemaga, ja see ei ole inimese enda valik, mida on võimalik sisse-välja lülitada. Ma ei tea ühtegi inimest, kes tahaks ilusal kevadpäeval kurvastada. Tore, et sina ise teemaga tõsiselt kokku ei ole puutunud, aga ära anna vale nõu inimestele, kes võivad selliste suhtumiste tõttu kannatada.

Kui inimene ei suuda voodist üles tõustagi ja tööl vastu ei pea, siis loomulikult tuleb võtta haigusleht. Kui sul pimesool lõhkeb, siis ei saa ka mõnda aega tööd teha, ja peab kodus puhkama, ning küll teised tööl hakkama saavad. Ma arvan, et ükski inimene ei suuda täielikult ette ennustada, mis tervisehädad tal tulevikus tekkida võivad.

Teemaalgatajale oskan öelda seda, et proovi end ümbritseda inimestega, kes sind toetavad ja sinusse usuvad. Kui lähedane ei mõista, siis las ta olla – tal lihtsalt pole seda kogemust ning ei suuda sellest hetkel aru saada.

Üks kord tuleb päike välja ka, mis siis, et vihmasadu ei tundu lakkavat.

Sa eksid. Mul on kogemused täiesti olemas. 2 nädalat vahtisin sõna otseses mõttes lage. Aga siis võtsin vastu otsuse eluga edasi minna. TA’l om arstil käidud, ravimid peal, nüüd peaks keskenduma oma eluga edasi minekule, mitte sellele, et lähedane ei mõista. Ega need lähedased ei ole ka mingid lõputud kummid mida venitada.

Ei viitsinud seda halakoori lugeda.

Depressioon = de pressioon ehk mitte surumine. Vastand on pressioon. Ehk surumine.

Olles ise saanud kunagi ametlikult depressiooni diagnoosi (siis, kui see ei olnud veel moehaigus), siis võin ütelda, et depressioon on teisisõnu lodevus, laiskus ja eelkõige egotsentrism.

Kasva suureks.

#3455408:

Tundub et just sellise suhtumise pärast lahkus eelmine nädal elust ka tuttav kolme väikese lapse ema ???? SJD, koroona ajal arstile ka ei pääsenud, kodus näägutav mees ja õiendav ämm ja nüüd kolm last ilma emata.

Ei teagi, mis on parem, kas ilma emata või emaga, kes aastaid depressioonis on. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.

#3455408:

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

Tundub et just sellise suhtumise pärast lahkus eelmine nädal elust ka tuttav kolme väikese lapse ema ???? SJD, koroona ajal arstile ka ei pääsenud, kodus näägutav mees ja õiendav ämm ja nüüd kolm last ilma emata.

Väga egoistlik inimene on see sinu tuttav! Kui inimene on saanud omal valikul lapsed, siis tuleb need lapsed ka suureks kasvatada ja nende jaoks olemas olla! See sinu tuttav lükkas nüüd ka oma lapsed psüühiliste probleemide puntrasse. Kas peaks sinu tuttavast kahju olema ja teda taga nutma? Ohh, ei! Rumal inimene oli ja oma lastest ei hoolinud!

#3455722:

#3455408:

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

Tundub et just sellise suhtumise pärast lahkus eelmine nädal elust ka tuttav kolme väikese lapse ema ???? SJD, koroona ajal arstile ka ei pääsenud, kodus näägutav mees ja õiendav ämm ja nüüd kolm last ilma emata.

Väga egoistlik inimene on see sinu tuttav! Kui inimene on saanud omal valikul lapsed, siis tuleb need lapsed ka suureks kasvatada ja nende jaoks olemas olla! See sinu tuttav lükkas nüüd ka oma lapsed psüühiliste probleemide puntrasse. Kas peaks sinu tuttavast kahju olema ja teda taga nutma? Ohh, ei! Rumal inimene oli ja oma lastest ei hoolinud!

Kuigi kõlab karmilt, jagan arvamust. Ma muidugi arvan, et elu andmine on üldse üks egoistlik otsus, sina tahad last saada ja tema peab elama, olenemata, mis tingiumused ja võimalused ta ellu kaasa saab. Aga jah, kuni su lapsed on veel väikesed ja sõltuvad sinust, pead sa neile pühenduma. Eriti kehtib see naiste kohta, naine saab oma lapsed siiski teadlikult.

#3455646:

#3455436:

#3455408:

Tundub et just sellise suhtumise pärast lahkus eelmine nädal elust ka tuttav kolme väikese lapse ema ???? SJD, koroona ajal arstile ka ei pääsenud, kodus näägutav mees ja õiendav ämm ja nüüd kolm last ilma emata.

Ei teagi, mis on parem, kas ilma emata või emaga, kes aastaid depressioonis on. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.

Kui su oma emal oleks depressioon, oleksid samal seisukohal? Ja ütleksid talle selle näkku samamoodi, nagu seda teemat lugevatele depressiivikutele? Sa päriselt ei adu, kui ohtlik sa oma sõnadega oled.

ma pole küll tsiteeritud kägu, aga olen analoogset asja öelnud oma depressiooni ja ärevushäiretega emale, sest ma ei suutnud sellist käitumist enam taluda ja lõpetasin tükiks ajaks temaga suhtlemise üldse ära. sõi erinevaid rohtusid ja ainult käis ja halas, kuidas kõik on halvasti ja talle tehakse liiga jne ja keegi ei hooli jne. see on meeletu stress, mida sellega teistele tekitatakse.
depressioonis ei saa loota ei rohtudele ega kurnata pereliikmeid, sa pead ise otsima lahendusi, rohud võivad olla toetuseks, aga need ei muuda midagi, kui sa ise oma elu ja suhtumist ei muuda. käi ja kurna psühhiaatreid ja psühholooge, kelle jaoks on see töö ja kes on õppinud sellise kurtmisega time tulema, aga jäta pereliikmed rahule

#3455783:

#3455763:

#3455743:

Kui inimesel on jalaluumurd, siis ei ütle talle keegi, et “ah võta end kokku ja jookse edasi, mis vigised.. mõtle kui raske teistel on, kui nad peavad sinu eest kõik ära tegema”

Aga kahjuks jätkuvalt ei suudeta vaimse tervise probleeme näha kui midagi, mida inimene ise kontrollida ei saa, kuigi ei saagi. Üks konks ongi kindlasti see sõna “vaimne tervis”, sest see viitab sellele nagu asi oleks mõtlemises, kuigi sageli on tegu just aju toimimise häirega ehk tegelikult füüsilise probleemiga.

Kui inimesel on jalaluumurd, siis ta ravib enda jalga nii kaua kui on vaja ja teeb seda, mis on võimalik ja nb! Ei tapa ennast selle pärast ära! Loob elus teatud ajaks vajalikud muudatused ja elab edasi. Jah, ma olen päris hästi vaimse tervise teemadega kursis, tean, et on vaja ravimeid tugevas depressioonis inimesele, tean, et nad vajuvad ära mingiks ajaks. Aga tean ka seda, et olukorrast väljumine on siiski inimese enda teha suures osas. Sa kas muudad oma mõtlemist, või lased edasi mäest alla oma depressioonikelgul.

Ps. Vaimse tervise probleeme just nimelt SAAB inimene ise kontrollida. See kehtib samahästi ka nt.skisofreenia kohta. Kui sa ikka ravimeid ei võta ja enda probleeme ei teadvusta, siis oledki teovõimetu. Vaimne tervis on paljugi enda mõtlemise korrigeerimine, niikaua kui halatakse, et “teised ei mõista”, niikaua ei muutu midagi. Need teised peavad suutma aastaid mõista depressioonikut, aga depressioonik ei pea suutma ise enda elu ja mõtlemist elatavaks muuta?

Kas sa tõesti arvad, et keegi omaeenda vabast tahtest kannatab ja on haige? Sest täpselt nii su jutt kõlab.

Ja sa tõesti arvad, et inimesed ei võta end kokku puhtalt jonni pärast?

Ja et kuidagi nende halvustamine, häbistamine ja nendega õiendamine peaks neid aitama?

Vabast tahtest asju on meil siin ilmas üleüldse üsna vähe. Kõik on omavahel seoses, nt ei tahaks hommikuti tööle minna, aga peab, sest raha teenimine on eluks vajalik. Seega ei ole ka tööl käimine enamuse inimeste jaoks päris vaba tahe ( vähemasti mitte iga päev). See oli lihtsalt üks näide. Ei, ma ei arva, et inimesed vabast tahtest haiged on, kuigi see suur kannatamine tundub mõnele lausa uhkuse asi olema. Vaata, kas sa siis ei näe kui raske mul on, kas sa ei näe kuidas ma kannatan! Aga muudaks inimene oma elu? No ei, milleks eksole..
Inimesed ei võta ennast tihti kokku laiskuse pärast ja hirmust, et mis siis saab, kui ma ei teagi täpselt homset päeva ette ( tegelikult ei tea niikuinii).
Inimestega õiendamine töötab tihtipeale paremini kui see lõputu õlale patsutamine olukorras, kus inimene ise enda elu kahjustab.

minul on mulje, et neid depressioone on ka erinevaid – üks on selline, kus inimene kaob teiste jaoks ära, ööd-päevad jõuetuna voodis ja halvimal juhul on omale lõpuks käe külge pannud.Lähedased ei pruugi olla teadlikudki, et olukord oli nii hull.
Ja siis mingi manipulatsiooniga segamini depressioon, kus inimene on õnnetu ja siis ta piltlikult öeldes terroriseerib sellega teisi – ähvardab, nutab, manipuleerib jne. Ise ei võta enda olukorra parandamiseks midagi ette ja teiste pakutavad ideed asjade paremaks korraldamiseks on kõik nõmedad. Ainult siis saab olla õnnelik, kui kõik tehakse õnnetukese soovide järgi, kuid saavutatud õnnetunne kestab vaid ühe õhtu. Järgmisel hommikul algab kõik uuesti.
Mõlemad on ilmselt depressioonid, aga kui su lähedane sipleb selles aastaid, siis sa enam ei jaksa ja ausalt öeldes- ei tahagi midagi ette võtta või aidata. Oma elu vajab ka elamist. See võib ka olla põhjus, miks lähedased ei taha justkui depressiooni mõista – sein on ees. Ükskõik, mida teed, aidata saab inimene end ise ja/või professionaal. Lähedaste toetusel.
Väga õudne on see, kui su laps on depressioonis – siis sul pole loomulikult võimalik oma vaimse tervise huvides distantseeruda, siis teedki kogu selle ralli kaasa.

Olen raskelt kannatanud, ei olnud oma teha. Sinusuguse suhtumisega inimesed kõrvaldasin oma elust. Siis hakkas paremini minema. Loodetavasti sa ise ei pea vaimseid traumasid ja depressiooni kogema.[/quote]

Vot, raskelt kannatanud, ma täiesti usun, et oled! Enamusel inimestest on olnud elus midagi suurt ja valusat, mõnel ka kordi ja kordi. Ka valusad traumad ja depressioon on vägagi tuttavad, muidu ma siin sõna võtta ei julgekski. Aga depressioon ei ole vabandus selleks, et kõik peavad sind mõistma ja poputama, see on enda mõtlemises väga palju kinni.
Kui ise ei saa, siis on olemas psühholoogid, psühhiaatrid, ravimid, aga selle depressiooni sisse olesklema jääda on ikkagi enda valik. Sa kas tõused püsti, või ei tõuse, seda saad ainult sina ise otsustada. Ja enda lapsi kahjustada depressiooni katte all on täiesti lubamatu!

Ma olen ka krooniline depressiivik. Iga päev teen endaga tööd, et toimida. Enda nahas olemine on kohati vastik, aga kuna mul pole kedagi, kes mind väga poputaks, siis kuidagi pean hakkama saama. Depressioonis inimese kallal pole vaja näägutada, samas väga kaasa halada ka mitte.
Tuleb pakkuda sellist elutervet seltsi.

#3456354:

Olen raskelt kannatanud, ei olnud oma teha. Sinusuguse suhtumisega inimesed kõrvaldasin oma elust. Siis hakkas paremini minema. Loodetavasti sa ise ei pea vaimseid traumasid ja depressiooni kogema.

Vot, raskelt kannatanud, ma täiesti usun, et oled! Enamusel inimestest on olnud elus midagi suurt ja valusat, mõnel ka kordi ja kordi. Ka valusad traumad ja depressioon on vägagi tuttavad, muidu ma siin sõna võtta ei julgekski. Aga depressioon ei ole vabandus selleks, et kõik peavad sind mõistma ja poputama, see on enda mõtlemises väga palju kinni.

Kui ise ei saa, siis on olemas psühholoogid, psühhiaatrid, ravimid, aga selle depressiooni sisse olesklema jääda on ikkagi enda valik. Sa kas tõused püsti, või ei tõuse, seda saad ainult sina ise otsustada. Ja enda lapsi kahjustada depressiooni katte all on täiesti lubamatu![/quote]

Ja täiesti omal valikul lõpetasin sinusugustega igasuguse suhtluse. Lubamatu ja kuritegelik on selliseid väljendeid loopida. Hiljem soovisid need “tõuse püsti” inimesed küll minuga suhelda. Mul on uus seltskond ja suhe ning ma ei ole depressioonis juba aastaid. Väga palju mõjutab keskkond ja inimesed sinu ümber.

#3455744:

Eriti kehtib see naiste kohta, naine saab oma lapsed siiski teadlikult.

Oh kui õudselt see kõlab. Järeldub, et mehena võid külvata nagu jaksad, aga kõik keeruline tuleb kanda naisel. Ja ometi võis nainegi vaid süüdi olla selles, et lasi enesekontrollil nõksatuda. Aga vastutab tema. Nii ebaõiglane. Elu ju luuakse kahekesi, vahet pole, kui üks osapooltest pärast ütleb tšurr, mina ei mängi. Kui pulk läheb mulku, on aeg vastutada. Mõlemal. Aga peksa saab mulk, mitte pulk. Miks?

#3456954:

Aga kui külvamisteemas arutleda soovid, siis minu klassivend poos end üles, peale seda kui naine teatas, et saavad kolmanda lapse.

Ja jälle, lapsed ja rase naine jäeti omapead, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, sest mul tuli kass peale! Nõrk.

#3455938:

minul on mulje, et neid depressioone on ka erinevaid – üks on selline, kus inimene kaob teiste jaoks ära, ööd-päevad jõuetuna voodis ja halvimal juhul on omale lõpuks käe külge pannud.Lähedased ei pruugi olla teadlikudki, et olukord oli nii hull.
Ja siis mingi manipulatsiooniga segamini depressioon, kus inimene on õnnetu ja siis ta piltlikult öeldes terroriseerib sellega teisi – ähvardab, nutab, manipuleerib jne. Ise ei võta enda olukorra parandamiseks midagi ette ja teiste pakutavad ideed asjade paremaks korraldamiseks on kõik nõmedad. Ainult siis saab olla õnnelik, kui kõik tehakse õnnetukese soovide järgi, kuid saavutatud õnnetunne kestab vaid ühe õhtu.

Hästi kirjeldatud! Aga lisan, et depressioon kui selline on siiski sama, aga inimeste toimetulekuviisid sellega on erinevad, Kes tunneb, et peab kõigega elus ise hakkama saama ja ei taha teisi asjasse segada. Teine, kes loodabki rohkem teistele ja endast välisele asjaoludele- kelle meelest tema õnn ja õnnetus oleneb teistest (“kui nemad ei teeks või teeks nii ja naa, siis…”), asjaoludest, geenidest, kasvõi saatusest. St tema ise pole vastutav ega ei suuda kontrollida. Inimnesed, kelle kontrollikese on kas endas või endast väljaspool.

Fakt on siiski see, et oma ajukeemiat ei saa paika panna keegi kellegi eest, selleks on rohud, abiks teraapia (mitte ajukeemia, aga iseendaga toimetuleku heaks, ja varem või hiljem peab silma vaatama ka depressiooni tegelikule põhjusele, kuigi on olemas ka endogeenne ehk “lihtsalt ilma mingi põhjuseta tekkis” depressioon). Olen olnud seal augus, nii et poolest aastast oma elus ei mäleta mitte midagi, oi see on kole koht. Sealt on võimalik välja saada. Kui väga kaua kestab, siis muutub depressioon nagu teisedki haigused krooniliseks ja see on kohutav “liiga hea, et surra, aga liiga halb, et elada” elu.