Teema: Lähedane ei mõista depressiooni

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

Sul pole õrna aimu ka, mis on depressioon, kui räägid jõuetuse ja kurvameelsuse hetkedest.
Kujuta ette, et Sa ei jaksa ennast voodist püsti ajada, võrdle kas või pikaajalise kõrge palavikuga, kus lõpuks ei jaksa mitte midagi teha, sest Sul ei ole üldse jõudu!, kui Sa kõnnid mööda tuba hoides kinni seinast või kui Su vaimne valu on nii suur, et hakkad seda füüsilisega vaigistama – ennast vigastama. Sul on füüsiliselt väga halb olla, Sul iiveldab 24 tundi ööpäevas, Sa magad öösel juppide kaupa ja kokku ehk paar tundi ning ärkad nii, et voodi on läbimärg, sest higistad nii hullult, Sa päeval värised nõrkusest ja Sul on külmavärinad kogu aeg.

Aga selles osas olen ma Sinuga nõus, et halamisega ja kõiges depressiooni taha pugemisega ning enda haletsemisega ei jõua mitte kusagile. Veel vähem sellega, et viriseda, et teised ei mõista.
Olen ka selle õudse haiguse läbi elanud ja päris tervenenud pole siiani, kuid eluga peab edasi minema ja nurka pugemisega ei jõua kusagile. Selle asemel, et kurta, et teised ei mõista tema haigust, tuleks püüda ka teisi mõista. Teemaalgataja lähedane on nagu on, teda tulebki sellisena võtta ja enda elu edasi elada.

#3457123:

#3457065:

#3454229:

Täitsa kadedaks teevad kohe inimesed, kellel on võimalik kodus depressioonitada. Jah, mul esineb ka jõuetuse ja kurvameelsuse hetki, aga no pole võimalik koju virisema jääda. Töö vajab tegemist, lapsed vajavad tähelepanu, no kelle selga ma oma koormad peaks lükkama siis? Kas teiste selg ja hing peaks tugevamad olema? Lähedane ei mõista… jah, mina ka ei mõistaks! Sinu elu ja ise pead seda elama. Ok, raskused, nuta oma nutud ja ok, vedele 2 päeva voodis ja siis aja ennast püsti! Igal inimesel on endal ka mured ja raskused, kõigil meil on haavad hinges ja valusad leinad, nende kogemustega peab edasi minema, mitte halama oma kurba elu.

Sul pole õrna aimu ka, mis on depressioon, kui räägid jõuetuse ja kurvameelsuse hetkedest.

Kujuta ette, et Sa ei jaksa ennast voodist püsti ajada, võrdle kas või pikaajalise kõrge palavikuga, kus lõpuks ei jaksa mitte midagi teha, sest Sul ei ole üldse jõudu!, kui Sa kõnnid mööda tuba hoides kinni seinast või kui Su vaimne valu on nii suur, et hakkad seda füüsilisega vaigistama – ennast vigastama. Sul on füüsiliselt väga halb olla, Sul iiveldab 24 tundi ööpäevas, Sa magad öösel juppide kaupa ja kokku ehk paar tundi ning ärkad nii, et voodi on läbimärg, sest higistad nii hullult, Sa päeval värised nõrkusest ja Sul on külmavärinad kogu aeg.

Aga selles osas olen ma Sinuga nõus, et halamisega ja kõiges depressiooni taha pugemisega ning enda haletsemisega ei jõua mitte kusagile. Veel vähem sellega, et viriseda, et teised ei mõista.

Olen ka selle õudse haiguse läbi elanud ja päris tervenenud pole siiani, kuid eluga peab edasi minema ja nurka pugemisega ei jõua kusagile. Selle asemel, et kurta, et teised ei mõista tema haigust, tuleks püüda ka teisi mõista. Teemaalgataja lähedane on nagu on, teda tulebki sellisena võtta ja enda elu edasi elada.

Ma tahaksin sulle öelda lihtsalt seda, et sa ei tea ega tunne mind, seega, sa ei tea, millest mul on aimu ja millest mitte.

Paraku on mul hästi aimu seisundist millest kirjeldasid, ka paanikahood on mulle tuttavad.

Ma lihtsalt võtsin juba tükk aega tagasi vastu otsuse, et enda vaimset seisundit kontrollin ma ise! Niipalju kui vähegi võimalik. Just seepärast, et mu ümber on inimesed, keda ma armastan ja minu valu ei pea mitte neid kahjustama.

Aga kõige muuga olen sinu postituses vägagi nõus. Mul on hea meel, et sul on parem!

Ps. Ma olen ca viimase 15 aasta jooksul kasutanud seda, et kui elusündmus on väga hull ja sealt paistab täielik kokkuvarisemine, siis hakkan fanaatiliselt õppima. Ma olen omandanud selle aja jooksul 3 kutset ja 2 võõrkeelt, käinud hambad ristis tööl edasi, sest see ei lase siiski päris kokku vajuda. Ühesõnaga, täiesti teadlikult olen depressioonile vastu töötanud. Eks kõigil on omad valemid, mõni hakkab nt tugevasti sporti tegema, mõni loeb lakkamatult raamatuid, et mõistust ohjes hoida jne. Sul peab olema lihtsalt tahe sellest välja tulla.

Kuna kirjutasid kurvameelsuse ja jõuetuse hetkedest, siis oli minu vastus selline nagu oli. See lause jättis mulle mulje, et oled seda tüüpi inimene, kes paha tuju korral räägib – mul on deprekas. Seda, et asjaga kursis oled, ma tõesti aru ei saanud.

Jah, tahe peab olema.
Mina omakorda ei suuda jälle üldse õppida, sest mitte midagi ei jää meelde. Raamatuid olen eluaeg “neelanud”, kuid viimased 10 aastat pole ühtegi läbi lugenud või õigemini mõned ikka olen, aga paari päeva pärast raamatut vaadates ei mäleta sellest mitte midagi ja võiks vabalt kohe uuesti lugeda.
Filme vaatan osade kaupa mitu päeva, sest lihtsalt väsin ära ja tähelepanu hajub.
Minul aitab värskes õhus liikumine ja millegi nokitsemine ehk käeline tegevus ja kui asi valmis, siis suudan ka rõõmu tunda oma saavutusest.
Eks igaüks peab leidma endale sobiva asja, aga teiste süüdistamine mõistmatuses ja enesehaletsus ei ole kindlasti kuidagi abiks.

#3456794:

Tundub et just sellise suhtumise pärast lahkus eelmine nädal elust ka tuttav kolme väikese lapse ema ???? SJD, koroona ajal arstile ka ei pääsenud, kodus näägutav mees ja õiendav ämm ja nüüd kolm last ilma emata.

See on kuldne viis määrata need kolm väikest last eluaegsetesse probleemidesse, südamevalusse ja kompleksidesse! Nad ei saa iialgi, terve oma eluaeg sellest tõeliselt üle, sest ema enesetapust pole võimalik “üle saada”. Kui ma enne ei olnud valmis ütlema, et depressioon on eelkõige isekus, siis jah, nende käitumine on eelkõige isekas, sest neil pole ressurssi ega vaimujõudu kellegi teise peale veel mõelda, peale iseenda. Jah, ka oma laste peale pole jõudu mõelda, või paremal juhul näeb depressioonis ema seda nii, et lastel ongi parem ilma temata. Hullemal juhul tapab lapsed koos endaga, sest mis neilgi siin hädaorus oodata on.

SDJ tähendabki ju konkreetselt seda et ajukeemia on hormoonide mõjul täiesti sassis! Ajukahjustusega inimesele ei saa öelda ju ka et saa nüüd terveks. Hiljem tuli välja et ta olevat isegi psühhiaatriakliinikusse läinud ja abi otsinud, aga kuna oli kriis siis saadeti tagasi ilma et arstile oleks saanud. Kuna tal varasemalt mingit depressiooni kunagi ei olnud ja alati rõõmus, siis kodus ka üldse ei mõistetud et mis siis nüüd ja miks enam rõõmus ei ole.