Teema: lähedase inimese sõnad teevad kõige rohkem haiget

[small]relevant kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest teevad kellegi sõnad haiget ainult siis, kui need on tegelikult õiged, aga kuulaja ei taha mingil põhjusel tõde tunnistada või sellega leppida.

Inimest, kes ise ennast põhjani tunneb, on teadlik ka oma puudustest ja lepib nendega, on pea võimatu sõnadega haavata.[/tsitaat]

Ma ei ole nõus.
Haiget saamine sõnade läbi ei ole sugugi alati jaanalinnumäng. Väga haiget teevad ka sõnad, mis on tõesed ja mille tõesuses ei kahtle keegi, kuid mis on antud situatsioonis lihtsalt mõttetud, mitteedasiviivad, süüdistavad, destruktiivsed. Näiteks süüdistada ema, et tema teismeline poeg sooritas raske kuriteo. Jah, kasvatuses on mööda pandud, ema ikka süüdi, loomulikult, kes siis veel, tõde missugune. Aga ütleja, kes ei ole olnud asja sees, vaid tänitab kaugemalt ja kõrgemalt, ei ole näinud selle ema pisaraid, enesesüüdistusi, unetuid öid, külaskäike psühholoogide juurde, ravimeid, hingevalu. Vaatamata pisaratele on ema ikka süüdi, raudpolt ju.
Aga milline väärtus on osatamisel? Milline reaalne väljund? Point? On see konstruktiivne kriitika? Teeb see ema tugevamaks, suutlikumaks, paremaks või targemaks? Sõltub ema isikuomadustest. Vbl mõne teeb, kuid mõne surub veel enam maadligi ja tolku pole kopka eestki.

Pole kogumust küll kõiketeadjatest õededega, kuid ühe teise lähisugulasega. Olen lapsest saati kuulnud, kui saamatu ma olen. Kuidas mul lihtsalt pole ajusid, et hakkama saada no nt jagrattaga sõiduga (kardangi meeletult jalgratast, vabatahtlikult selga ei istu), kuidas ma lihtsalt ei oska autot juhtida ja ei hakkagi kunagi oskama (seda kuulsin ma selle inimesega koos õppesõitu tehes), kuidas ma teen kogu aeg valesid otsuseid, olen lohakas, laisk, ja kõige tipuks, võtan veel kõike liiga isiklikult.
Tulemus: kardan kohutavalt kriitikat, võtan tõesti kõike südamesse, kohutavalt põen, kui ei saa millegagi hakkama, tunnen end väärtusetuna. Raske on enesekindlust tõsta, kuigi nüüd olen mõistnud oma alandlikkuse, kõigile meeldida püüdmise ja hirmude tagamaid. ma arvan, et sellised inimesed tunnevad end teiste peal välja elades paremini, et nemad KÜLL sellised pole! Nõu anda ei oska, ei tule isegi oma olukorraga toime. Kui pidevalt kuuled vaid kriitikat, siis see saabki osaks sinust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naljakas on see, et mina ei pea heaks tooniks tema pereellu sekkuda, arvustada kasvatusmeetodeid vms. Õel aga sellised piirid millegipärast puuduvad.
[/tsitaat]

Mina olen küll noorem õde, aga minul ka mõnikord nö sõidab katus ära ja ütlen õekesele natuke põrutavamalt. AGA – seda selleks, et koguaeg on üks ving ja viun ühel-samal teemal. Midagi ette ei võeta, sest ei saa-pole võimalik-jne.. No kaua ma noogutan ja teen head nägu ja tunnen kaasa..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks näide – lapse ootamise aja tehti nn triple-test. Selle tulemused näitasid teatud geneetilise puude tõusnud riski. Mind saadeti looteveeuuringule. See selleks. Kui ma triple-testi tulemustest õele rääkisin, siis ütles ta, et see on minu süü :-). Et nüüd tuleb mul puudega laps. Kuna võtsin peavalu vastu paratsetamoli :-). Mhmh. Ja see ei olnud mitte selline läbi lillede udujutt, vaid ikka täiega põrutamine. Kujutage nüüd ette raseduse keskpaika jõudnud naisterahvast, kes on just saanud mitte kõige paremad analüüsitulemused ning seda \”lohutavat\” vestlust… Tagantjärele paneb muigama, aga tol hetkel olin naljast kaugel. Looteveeuuring oli korras ja laps sündis tervena.

Tegemist on intelligentse inimesega, aga olen korduvalt pidanud kahetsema, et teda usaldasin. St minu lojaalsusele ei vastata samaga.
Kusjuures alati tuleb see löök allapoole vööd hetkel, mil ma ei ole seda osanud oodata. S.t olen mõnda aega kestnud probleemideta suhtlusest end uinutada lasknud. Ning maski tagant paljastub jäik, kitsarinnaline ja hukkamõistev koletis :-)…
Naljakas on see, et mina ei pea heaks tooniks tema pereellu sekkuda, arvustada kasvatusmeetodeid vms. Õel aga sellised piirid millegipärast puuduvad.
[/tsitaat]

Selle näite puhul ei ole tegemist intelligentse inimesega. Paratsetamool ei põhjusta geneetilisi häireid. See aga, et raskes seisus rasedatele hakatakse silte kleepima, näitab lihtsalt taktitunde puudumist ja madalat empaatiavõimet. Või seda, et õel on omalaadne lapsesuu.

Minul oma õega on pigem sedalaadi probleeme, et mõnikord kurdab ta oma elu-olu üle, kuid iga soovituse peale läheb vihaseks. Jääb mulje, nagu peaks ta kaasinimesi oma hädades süüdlasteks ja arvaks, et on minu asi, miks ta üht või teist teha ei saa. Või nagu oleksid kõik teised talle kogu aeg midagi võlgu. Olen ka omaette mõelnud, et võibolla kui ta natuke \”suuremaks kasvab\”, õpib ta ka alati mõistma, et oma elu tuleb ise juhtida ja et kõigil teistel on oma probleemid, subjektiivselt igaühe jaoks palju tähtsamad kui tema omad, ja tihti ka objektiivselt palju suuremad mured. Ja et kui mina ise \”suuremaks kasvan\”, õpin ma omalt poolt aru saama, millal on mõtet nõu anda ja millal seda nagunii vastu ei võeta. Lisaks muidugi see, et loomulikult ei olegi mul alati õigus.

Kuid eladeski ei ütleks ma oma õele, et oled süüdi väärarengutes, sest võtsid paratsetamooli. See on lihtsalt jube ausalt öelda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks näide – lapse ootamise aja tehti nn triple-test. Selle tulemused näitasid teatud geneetilise puude tõusnud riski. Mind saadeti looteveeuuringule. See selleks. Kui ma triple-testi tulemustest õele rääkisin, siis ütles ta, et see on minu süü :-). Et nüüd tuleb mul puudega laps. Kuna võtsin peavalu vastu paratsetamoli :-). Mhmh. Ja see ei olnud mitte selline läbi lillede udujutt, vaid ikka täiega põrutamine. Kujutage nüüd ette raseduse keskpaika jõudnud naisterahvast, kes on just saanud mitte kõige paremad analüüsitulemused ning seda \”lohutavat\” vestlust… Tagantjärele paneb muigama, aga tol hetkel olin naljast kaugel. Looteveeuuring oli korras ja laps sündis tervena.

Tegemist on intelligentse inimesega, aga olen korduvalt pidanud kahetsema, et teda usaldasin. St minu lojaalsusele ei vastata samaga.
Kusjuures alati tuleb see löök allapoole vööd hetkel, mil ma ei ole seda osanud oodata. S.t olen mõnda aega kestnud probleemideta suhtlusest end uinutada lasknud. Ning maski tagant paljastub jäik, kitsarinnaline ja hukkamõistev koletis :-)…
Naljakas on see, et mina ei pea heaks tooniks tema pereellu sekkuda, arvustada kasvatusmeetodeid vms. Õel aga sellised piirid millegipärast puuduvad.
[/tsitaat]

Sul tuleb käituda õega nii, nagu sa käituksid mõne suvalise tuttavaga. Tuttaval ei lase ju ennast niimoodi kohelda (või ta ei oleks su tuttav-sõber). Sul tuleb õele väga rahulikult ja konkreetselt öelda: \”Kallis õde, mis paneb sind arvama, et SINU arvamus on õige arvamus?\” Niimoodi arvata on ju tegelikult rumal!
Mu mehe õde on selline. Kusjuures üldse mitte vanim, üks keskmistest lastest. Kätsatab-sekkub-susserdab õdede pereasjades. Venna (ehk minu mehe) asjadesse ta sekkuda ei julge, kuna päris alguses panin piirid paika.
Aga. No näiteid tema tegevusest. Ise sai lapse abielumehega, eelnevalt tegi ka aborti, nüüd lõpuks elab välismaal päris kena elu, aga rohkem lapsi ei ole.
Ja oma õdedele, kel toredad mehed ja hea hakkamsaamine, teeb pidevalt etteheiteid nende pereelu ja valikute osas. No mis see tema asi peaks olema? Aga näed, on! Ja 2 nooremat õde ikka võtavad täitsa südamesse.
Kui noorim õde teist last ootas, sai õe käest sõimata, et on vana lits, \”no milleks sulle teine laps\” jne. Kui ta kolmandat ootama jäi, siis ei rääkinudki õele pikalt. No mis tõde selline kuulutamine ka tähendab?
Oh neid inetuid näiteid on veel. Tädi pole ise õelapsi 2 a näinud, aga leiab, et need on valesti kasvatatud jne.
Reeglina kritiseerivad teisi need, kel on omal mingid puudused või kompleksid.
Sina võta õde ette ja konkreetselt tee talle selgeks, et sinuga ta enam niimoodi ei räägi. Siit on edasi kaks võimalust: kas suhete lõpp või suhtlus uuel tasandil.

arvustamise ja lahmimise vahel on päris suur vahe.

ai no ei, kui sõbranna mulle ütleb, et kuule, su roti saba näeb kahtlane välja, mine arstile, siis kuidas see saab suhted sassi ajada? Päästab mu loomakese…
aga kui ta ütleks, et appi kui nõme rott sul on, siis see pole ju arvustamine enam, see on lahmimine. onjä.