Loen siin väga erinevaid teemasid lõpurasedana ning muutun kohati üha nukramaks, sest vägagi tihti näeb siin postitusi ja kommentaare, kus väljendatakse hoiakuid, et rasedus ongi justkui rohkem naiste asi. Aga mees? Või noh, räägime teisest lapsevanemast, kes juhtumisi on enamasti meessoost, sest mitte kõik paarid, kes last ootavad, ei ole erinevast soost partneritega, on ka samasoolisi paare. Aga see selleks.
Väljendatakse, et meest sünnitusele ei taheta, sest segab. On arusaadav, et sünnitajatel on erinevaid seisukohti, tundmusi, vajadusi ning ka kehad reageerivad erinevalt. Aga siiski – teise vanema õigused?
Või on vaatepilt justkui selline, mis mehele võiks eemaletõukav olla. Mida eemaletõukavat võiks olla naise juures, keda tema partner tõeliselt armastab, austab, ihaldab, kalliks peab? Või et mees peab olema vaid sünnitaja pea juures, sest “sinna alla küll teda lasta ei tohiks”. Või on korduvalt väljendatud seisukohti, et raseduse ajal seksile mõtlevad ning iha tundvad paarid peavad last justkui teisejärguliseks. Ma ei hakka siin kinky-seksist rääkimagi. Seda harrastavad paarid on võrdsustatud justkui loomadega. (Mis iseenesest pole probleem, sest me kõik olemegi inimLOOMAD ja loomaga võrdlus ei ole solvang). Või kommentaar, kus kommenteerija väljendab seisukohta, et oleks ikka väga piinlik, kui mees oma naist raseerib. Või veel üks, teine, kolmas, neljas kommentaar samas suunas…
Mõtisklen, milline on paarisuhe selliste tundmuste, arvamuste ja hoiakutega inimeste elus. Milline on lähedus inimeste vahel? On seda üldse? Kui intiimsed üksteisega ollakse? Kui õnnelikud on inimesed sellistes suhetes? Miks tuntakse piinlikkust oma Partneri ees? Kas ei julgeta olla haavatavad?
Kõige enam aga mõtisklen selle üle, miks endiselt peetakse teist lapsevanemat, isa, justkui satelliidiks, mitte täieõiguslikuks kaaslaseks ning rasedusse kaasatud Partneriks. 21. sajandil. Jah, kõige vahetumalt kogeb rasedust see, kelle sees laps kasvab, aga omad tunded, mõtted, hirmud, rõõmud on teiselgi vanemal ning edaspidi TÄPSELT sama suur õigus, kohustus, vastutus.
Kogen seda ebavõrdset kohtlemist just vaimses mõttes kohati ka meditsiinisüsteemis, kui ämmakas näiteks juhatab mu kõrvaltuppa, et lapse südamelööke kuulata, aga mu partnerit sinna kaasa ei kutsu. Kui mees tuleb ise, ollakse justkui hämmingus. Aga meie laps on ju täpselt samavõrra tema laps, kui minu. Noh, tegelikult on laps iseenda oma, aga meie oleme ta loonud ja meiega koos ta kasvab.
Vot. Ja nii lihtsalt mõtisklengi. Ja mõtlen, mitu põlvkonda peab suureks kasvama, et need kivinenud hoiakud muutuks.