Esileht Lapse ootamine Lähedus paarisuhtes ja partneri kaasatus rasedusega seonduvasse

Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )

Teema: Lähedus paarisuhtes ja partneri kaasatus rasedusega seonduvasse

Postitas:

Loen siin väga erinevaid teemasid lõpurasedana ning muutun kohati üha nukramaks, sest vägagi tihti näeb siin postitusi ja kommentaare, kus väljendatakse hoiakuid, et rasedus ongi justkui rohkem naiste asi. Aga mees? Või noh, räägime teisest lapsevanemast, kes juhtumisi on enamasti meessoost, sest mitte kõik paarid, kes last ootavad, ei ole erinevast soost partneritega, on ka samasoolisi paare. Aga see selleks.

Väljendatakse, et meest sünnitusele ei taheta, sest segab. On arusaadav, et sünnitajatel on erinevaid seisukohti, tundmusi, vajadusi ning ka kehad reageerivad erinevalt. Aga siiski – teise vanema õigused?
Või on vaatepilt justkui selline, mis mehele võiks eemaletõukav olla. Mida eemaletõukavat võiks olla naise juures, keda tema partner tõeliselt armastab, austab, ihaldab, kalliks peab? Või et mees peab olema vaid sünnitaja pea juures, sest “sinna alla küll teda lasta ei tohiks”. Või on korduvalt väljendatud seisukohti, et raseduse ajal seksile mõtlevad ning iha tundvad paarid peavad last justkui teisejärguliseks. Ma ei hakka siin kinky-seksist rääkimagi. Seda harrastavad paarid on võrdsustatud justkui loomadega. (Mis iseenesest pole probleem, sest me kõik olemegi inimLOOMAD ja loomaga võrdlus ei ole solvang). Või kommentaar, kus kommenteerija väljendab seisukohta, et oleks ikka väga piinlik, kui mees oma naist raseerib. Või veel üks, teine, kolmas, neljas kommentaar samas suunas…

Mõtisklen, milline on paarisuhe selliste tundmuste, arvamuste ja hoiakutega inimeste elus. Milline on lähedus inimeste vahel? On seda üldse? Kui intiimsed üksteisega ollakse? Kui õnnelikud on inimesed sellistes suhetes? Miks tuntakse piinlikkust oma Partneri ees? Kas ei julgeta olla haavatavad?

Kõige enam aga mõtisklen selle üle, miks endiselt peetakse teist lapsevanemat, isa, justkui satelliidiks, mitte täieõiguslikuks kaaslaseks ning rasedusse kaasatud Partneriks. 21. sajandil. Jah, kõige vahetumalt kogeb rasedust see, kelle sees laps kasvab, aga omad tunded, mõtted, hirmud, rõõmud on teiselgi vanemal ning edaspidi TÄPSELT sama suur õigus, kohustus, vastutus.
Kogen seda ebavõrdset kohtlemist just vaimses mõttes kohati ka meditsiinisüsteemis, kui ämmakas näiteks juhatab mu kõrvaltuppa, et lapse südamelööke kuulata, aga mu partnerit sinna kaasa ei kutsu. Kui mees tuleb ise, ollakse justkui hämmingus. Aga meie laps on ju täpselt samavõrra tema laps, kui minu. Noh, tegelikult on laps iseenda oma, aga meie oleme ta loonud ja meiega koos ta kasvab.

Vot. Ja nii lihtsalt mõtisklengi. Ja mõtlen, mitu põlvkonda peab suureks kasvama, et need kivinenud hoiakud muutuks.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sinuga täiesti nõus. Aga pean ütlema, et mida aasta edasi, seda suuremad muutused ühiskonnas toimuvad. Aina enam on isad kaasatumad. Meil hetkel on kollektiivis 5 naist (35st) kelle abikaasad on lapsehoolduspuhkusel. Mina kaasa arvatud. Noorte perekondade puhul on aina vähem “meeste ja naiste töid” ning seeläbi on lastel mõlemad täieõiguslikud ja pühendunud vanemad. 🙂

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Intiimsus on inimeste puhul väga erinev… , mis ühele on enesestmõistetetav on teisele täiesti vastuvõetamatu. Inimesed on erinevad, samuti nende privaatsus ja intiimsustsoon, nii see on alati olnud ja jääb ka 21. sajandil.

Ma olen väga õnnelik oma partneri ja suhte üle, samas on mul siiski mingi piir, kuhu ma teist inimest ei luba. Ja see ei ole minu arvates mingisugune läheduse mittenäitaja. Minu jaoks näiteks on vastuvõetamatu, et mees mind raseerib (jah, isegi nüüd, kus mu kõht on juba nii suur, et alla eriti enam ei näe:))) ega ma taha ka teda suures plaanis sünnituse juures lähiplaanis jalgevahele vahtima. Minu jaoks oleks ka üksi sünnitamine täiesti ok, kui partner ütleks, et talle on osalemine täiesti vastuvõetamiatu (ei talu nt verd). Eelmise sünnituse juures pigem segas tema kohalolu, samas hea, kui pärast keisrit laps isa sülle anti kui ma nanarkoosis olin.

Ja kogu see intiimustesse pühendamine pole kuidagi võrdeline sellega, milline mees ta oma naisele ja isa oma lastele on.

Kindlasti hakkan ma nüüd miinuseid saama, kuid mina ei leia, et mees peaks olema pühendatud kõikidesse naisega seotud tervise-toimingutesse. Midagi võiks ikka jääda naise enda teada-vaadata:) Südamelöökide kuulamine, UH jms on hoopis teine teema. Ma isegi ei tahaks hästi uskuda, et täna veel selliseid ämmakaid on nagu eelpool kirjeldati…vbl ainult Ida-Virumaa vana kooli ämmakad:))))

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Intiimsus on inimeste puhul väga erinev… , mis ühele on enesestmõistetetav on teisele täiesti vastuvõetamatu. Inimesed on erinevad, samuti nende privaatsus ja intiimsustsoon, nii see on alati olnud ja jääb ka 21. sajandil.

Ma olen väga õnnelik oma partneri ja suhte üle, samas on mul siiski mingi piir, kuhu ma teist inimest ei luba. Ja see ei ole minu arvates mingisugune läheduse mittenäitaja. Minu jaoks näiteks on vastuvõetamatu, et mees mind raseerib (jah, isegi nüüd, kus mu kõht on juba nii suur, et alla eriti enam ei näe:))) ega ma taha ka teda suures plaanis sünnituse juures lähiplaanis jalgevahele vahtima. Minu jaoks oleks ka üksi sünnitamine täiesti ok, kui partner ütleks, et talle on osalemine täiesti vastuvõetamiatu (ei talu nt verd). Eelmise sünnituse juures pigem segas tema kohalolu, samas hea, kui pärast keisrit laps isa sülle anti kui ma nanarkoosis olin.

Ja kogu see intiimustesse pühendamine pole kuidagi võrdeline sellega, milline mees ta oma naisele ja isa oma lastele on.

Kindlasti hakkan ma nüüd miinuseid saama, kuid mina ei leia, et mees peaks olema pühendatud kõikidesse naisega seotud tervise-toimingutesse. Midagi võiks ikka jääda naise enda teada-vaadata:) Südamelöökide kuulamine, UH jms on hoopis teine teema. Ma isegi ei tahaks hästi uskuda, et täna veel selliseid ämmakaid on nagu eelpool kirjeldati…vbl ainult Ida-Virumaa vana kooli ämmakad:))))

Olen nõus. Vägisi kaasa tulema ei sunniks. Oma mehele ütlesin ise sünnituse ajal, et sinna alla ei vahi!

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Raseerimine on okei, mulle meeldib. Aastate pikku on seda ikka palju teha saanud. Mees ise pakub välja ja mina olen igati käsi – mugav ju 🙂
Aga sünnitamisel alates pressidest, kui su igast august väljub kontrollimatult ekskremente – no ei. Seda ma ei taha, et ta näeks. On asju, mida ainult mina ise tean ja kogen ja need asjad jäävad ainult minuga.
See ei ole vähendanud kuidagi me omavahelist lähedust, et ta sünnituse rõvedamaid hetki pealt ei vaadanud, pigem vastupidi.
Ja ta on väga armastav isa. Liigagi 🙂

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )


Esileht Lapse ootamine Lähedus paarisuhtes ja partneri kaasatus rasedusega seonduvasse