Teema: Lähedus püsisuhtes – isolatsioon

Kahjuks sa pole üksi. Inimestega rääkides kuuleb sama. Kett on maas paljudel. Kopp on ees ja väljapääsu nagu ka ei ole niipea näha.

Aga pole lootusetuid olukordi. Tuleb leppida või tagant sundida – muid variante vist pole.

Ütle oma mehele/naisele, et igatsed temaga lähedust ja näita välja, et sina teda endiselt tahad. Niisama faktist – “pole 2 kuud juba intiimsust”, võib tulla hoopis süütunne või rünnak, sest on etteheide. Suhtes ollakse kahekesi, vastutavad läheduse hoidmise ja kadumise eest mõlemad. Normaalne inimene saab sellest aru. Pikas perspektiivis on lihtsam ise initsiatiivi näidata kui jääda ootama seda teiselt.

Meil oli sarnane olukord eelmisel kevadel. Tegime omad järeldused enne uut lainet ja teadlikult võtame aja. Vähem seda on kui tahaks kuid me ei süüdista teineteist. Kel janu, sel jalad ja suu on peas ehk jutu kokkuvõtteks – räägi oma armsa inimesega ja näita, et hoolid.

Kolm last? Peale nii pikka aega ja nii paljusid lapsi vaevalt kellelgi mingit esmaarmunu kirge on.

Eilne päev meenutas taas küüditamist.
Piinlik oleks kurta praeguse aja üle selles võtmes et pean olema koos ja kodus

Minule muidu kodusolemine, ka terve perega kodus olemine, sh töötamine ja laste koduõpe, sobib. Aga samuti tunnen, et omaette aega on liiga vähe. Seega oleme mehega sellise kokkuleppe teinud, et vähemalt korra nädalas pakib tema lapsed ja koera autosse ja sõidavad kuhugi loodusesse müttama mitmeks tunniks ja vähemalt korra nädalas teen sama mina. Praegu on juba õhtud nii valged ja terviseradadel, mere ääres, rabades on tõesti väga-väga ilus. Teine vanem saab siis seni kodus akusid laadida, mis on ka mõnus. Win:win.

Lisaks käime päeva jooksul (lõunapauside ajal) ka pikki, u tunniseid tiire jalutamas. Koer on küll juba natuke sellist mitte-innukat nägu, kui järjekordne inimolend talle jalutusrihmaga läheneb, vahel teeskleb üldse diivaninurgas, et on diivanipadi – aga no ikka püsib veel ülejäänute tempos. Kui vähegi jalutamisinimesed olete, siis soovitan, meil see tõesti aitab. Lapsed on üks juba teismeline, üks “normaalne” (9-aastane) ja üks mudilane – ja kõigist on lausa ülitragid ja vinguvabad käijad saanud selle omamoodi kevadega.

Lisaks kupatame väiksemad juba 9 magama ja suurem hajub ka enamasti sellel ajal oma tuppa, mis võimaldab vanematel allkorrusel lastevaba õhku hingata ja teineteisele sel moel silma vaadata, et vahel isegi areneb see kuhugi edasi.

#3724685:

Tere!

Nädalaid kestev üksteisele otsa vaatamine, mis kuhugi ei vii.

On nagu sama inimene, ent ei ole kah. Kuidas leida üles see, mis kokku viis ning koos hoidis?

Reaalsus on 3 last koduõppel, 2 täiskasvanut kodukontoris. Funktsioneerib, kuid lähedus on täiesti kadunud.

Harv kallistus, paar musi päevas, seksi pole 2 kuud näinud. Algab päev ja lõppeb päev. Kurb 🙁

Saan õigesti aru, et see on seks, mida sa igatsed? Kui musi ja kallistusi veel jätkub, siis päris võõrad ju veel pole. Seksi jaoks aga ehk on öö hea aeg… Kas lapsed magavad korralikult öösiti? Muretsege igaks juhuks magamistoa uksele riiv või lukk, kui seda veel pole ja koos voodis saab ju aega veeta küll. Tuleb lihtsalt kätte võtta ja ära teha :). Miks sa vaatad nädalaid ainutl otsa – mine ligi ja pista käsi püksi :)! Mul ka pikaajalises suhtes vahel justkui “ununeb”, aga kui siis jälle seksida saab, siis on alati selline tunne, et miks me seda küll tihedamini ei tee.  Nii hea ja enesehinnangut tõstev tegevus.

Aga kui lihtsalt vaja omaette kahekesi aega leida, siis lõunapausi jalutuskäigud on ju suurepärane mõte. Kui lapsed koduõppel, siis tähendab see ju vast seda, et on koolilapsed ja saavad omaette tunnikese ju ikka kodus olla, kuni teie kahekesi õues liigute.

Mina tunnen ka, et  jalutamine aitab lähedust hoida. Jalutame mehega kahekesi, mõnikord käest kinni, mõnikord käevangus. Aga see on üks paremaid aegu, kus rääkida.

#3725052:

Minu kehva suhe muutus kevadise isolatsiooni ajal suisa väljakannatamatuks ja ma võtsingi vastu otsuse lahku minna. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ilma selle isolatsiooni stressita oleksime suhtes vo vanaduseni edasi vindunud. Ma arvan, et juhtme ajas kokku mitu asja. Esiteks, mees on depressiivne, ja masenduses inimesega 24/7 koos olla oli raske. Teiseks oli eriti teravalt näha, kui vähe mees tegelikult panustab kodus, ja see ajas mind närvi. Teda hakkas lambist häirima kuidas ma mõnda asja teen. Minu kogemus toetab seda teooriat, et isolatsioon muudab hea suhte veelgi tugevamaks ja ajab kehva lõplikult lõhki.

Aga tead, et depressiivne inimene ei suudagi kodus panustada midagi? Ma ei jaksanud lõpuks kõige elementaarsemaid asju teha. Õnneks mu meest ei ajanud see närvi, vaid ta sai aru, et mul on abi vaja, suunas, kuhu vaja. Nüüd olen ennast ravinud juba mõnda aega ja olen tänaseks meie pere kõige energilisem ja kõige rohkem jaksav inimene. Ravi on veel pikk ja pooleli, aga mul on nii palju parem olla kui kõigest mõned kuud tagasi.
Hukka mõista on alati lihtsam kui mõista.

Huvitav, meie pere on selle isolatsiooni ajal hoopis lähedasemaks muutunud. Aga me tõmbume sageli igaüks ise tuppa, või kõrvaklappide varju või õue ja anname üksteisele piisavalt ruumi. Tead, alusta ise seda, et ka nüüd, isolatsiooni ajal lähed ja lihtsalt kallistad meest, enda initsiatiivist. Üldine õhkkond paraneb märgatavalt kui teadlikult selle parendamisse panustada.

#3725330:

Aga tead, et depressiivne inimene ei suudagi kodus panustada midagi? Ma ei jaksanud lõpuks kõige elementaarsemaid asju teha. Õnneks mu meest ei ajanud see närvi, vaid ta sai aru, et mul on abi vaja, suunas, kuhu vaja. Nüüd olen ennast ravinud juba mõnda aega ja olen tänaseks meie pere kõige energilisem ja kõige rohkem jaksav inimene. Ravi on veel pikk ja pooleli, aga mul on nii palju parem olla kui kõigest mõned kuud tagasi.

Hukka mõista on alati lihtsam kui mõista.

Just, aga siin foorumis on nii palju kirjeldatud neid lugusid, kus mees on olnud depressioonis ja naine ta maha jätnud ning kirub siin foorumis siis veel takkajärgi, kui vastik mees oli ja kui vastik koos elada sellise depressiivikuga. Ja kui keegi on siin kurtnud sarnast muret, siis ka soovitatakse maha jätta, sest depressioonis inimene on üks õudne inimene ja selline tulebki maha jätta, et endal lihtsam oleks.

Jah, aga kui mees jätab maha depressioonis naise, siis ei jõuta teda ära hurjutada, et kuhu jäi “tervises ja haiguses, õnnes ja õnnetuses”.

#3725086:

Võtke auto ja sõitke kohugi metsa vahele.

Oeh, 40-50 aasta vanuses tundub autos seksimine üsna vaevaline ja valus.