Ma olen kolme lapsega kodus ja siin on liiga palju asju, mänguasju. Lapsed kõik tahavad midagi, küsivad, segavad, kisavad. Omi mõtteid ka ei kuule. Ma ei suuda midagi teha, energiat ei ole et koristada. Lapsed saadan külmkapi juurde, et nad endale süüa otsiksid, ma ei suuda neile süüa teha ja koristada ja ei suuda. Olen täiesti apaatne. Kõigest on niiiii kõrini. Mees on tööl. Lähen teki alla nüüd.
laisk pask
Aga mis pühapäeval tegite? Tundub, et sul oleks lihtsalt mõneks päevaks lapsehoidjat vaja. Nt mingit spaa-puhkust või reisi või kui rahakott ei kannata, siis nt mõne sõbranna külastamist või keskkonnavahetust või seda, et mees võtaks lapsed kaenlasse ja teeks neile mingi ürituse või läheksid nt vanaema juurde või midagi ja sa oleks kodus omaette. Ja kui sellest ei piisaks, siis võib-olla antidepressante.
Tean seda jõuetuse tunnet. Aga aitab ainult see, kui saad kuidagi sellest surnud ringist välja. Kõigepealt vajad hetkeks puhkust. Leia keegi, kelle juurde saad lapsed viia ja kõige parem kui paariks päevaks. Ka mehega kahekesi puhkama minek on väga hea lahendus.
Söögta ära lapsi päris jäta, kuid vahel ajutise ja hetkelise lahendusena saavad lapsed ka nt krõbuskatest, leivast-saiast, kohupiimast kõhu täis. ühesõnaga sellest, mis kohe valmis ja mida vaaritama ei pea hakkama.
Kui tunned, et kodus on liiga palju asju, siis tuleb see energia leida, et viskad kõik mittevajaliku lihtsalt minema ja oi kui hea avar ja puhas tunne siis kodus on. Mänguasjadega (mida oli ka vahepeal kogunenud tohutus koguses ja mis ikka kusagil jala all vedelesid) tegime meie nii, et võtsime mehega ükskord ja sorteerisime kõik mänguaasjad ära – kui natukenegi kusagilt katki, siis prügikasti, erinevad asjad erinevatesse kastidesse, et oleks kerge koristada ehk siis kasti loopida. Ja üle poolte mänguasjadest panime prügikottidesse ja viisime garaa¸i. Pool aastat olid need mänguasjad garaa¸is ja siis tõime koju. Oh seda avastamisrõõmu 🙂 Nüüd olemegi nii teinud, et vahetevahel sorteerime ise asjad läbi, katkised asjad jälle prügikasti ning osad garaa¸i ja vanad jälle koju. Peale seda on kadunud praktiliselt uute asjade ostmise vajadus …. sest lastele ongi need nagu uued, kui pikka aega ei ole saanud nendega mängida.
Püüa ennast kokku võtta ja sellest ringist välja murda, see ei ole kerge, aga on täiesti teostatav. Ja mõtle sellele, et lapsed on vasrti suured ja siis seda kaost ja pidevat tähelepanuvajadust läheb üha vähemaks.
Ja kui pead hetkel lastega kodus olema, siis leidke mingi ühine tegevus – meil nt mõjub see, et otsustame kusagile minna (kinno, ujulasse). Tingimuseks see, et väga kiiresti peavad olema kõik asjad kokku korjatud ja riides – mõjub, suudavad väga ruttu kõik kokku korjata (mida muidu pead nädal või rohkem ootama) ja tunnevad rõõmu, et saavad kusagile, kus on põnev. Ja kui lapsed on elevil ja huvitatud, siis on ka sinul rahulikum 🙂
Jõudu igatahes ja pea vastu!!!!!!!!
ma ei saa aru sellest, miks inimesed vorbivad omale nii palju lapsi korraga, 3 last väikese vahega.
No tule taevas appi, see ju viib viimsegi närviraasu igal normaalsel inimesel.
No mingi osa päevast võiks ju lastele pühendada. Kui mul palju toimetamist, siis käin nendega (2) ainult enne lõunaund väljas. Lähme kuhugi mänguväljakule, kus ma paar tundi ainult nendega tegelen.
Pärast lõunaund siis mängivad toas, või verandal.
Ilusate ilmadega proovin õhtuti ka nendega väljas käia, või saadan kellegi teisega (õde, ema).
Kui nad pole päeval õues käinud, on nad kohe teistsugused – ei viitsi üldse omaette olla, ka muudkui tüütavad.
võta hoidja lastele. kasvõi mõneks tunniks iga päev. kindlasti saada osa lastest lasteaeda – mõni peaks ikka lasteaiaealine olema. koristaja võid ka 1 kord kuus palgata – ei tohiks üle jõu käia selline teenus 3 lapse kasvatamise kõrval.
Olen sarnases olukorras olnud ja võin soovitada, et struktuuri ja korda on sinu päeva vaja. Nagu juba soovitatud, pane alustuseks suurem osa mänguasju lihtsalt kottides või korvides kõrvale, lihtsam korda hoida. Mõtle välja kindel päevaplaan. Käi kindlasti lastega väljas, liikumine on teile kõigile hea ja maandab stressi.
Hästi oluline: selle asemel et teki all stressata, tee lastega koos midagi toredat. Meisterdage midagi, tehke nukuteatrit, joonistage. Igatahes püüa leida midagi sellist, mida sul endal oleks ka huvitav teha. Siis on päeva lõpuks teil kõigil parem tuju ja rõõmsamate lastega on kergem hakkama saada ka.
soovitan vaadata Supernanny saateid, ega teisiti sa ei õpigi neid ohjama. Seal näed ära kuidas asjad päriselt käivad, pead ennast maksma panema, tugevaks jääma ja KÕIK :
http://www.youtube.com/watch?v=ZhIUNu2HmQ8
kogu valik on siin:
http://www.youtube.com/results?search_query=Supernanny&oq=Supernanny&gs_l=youtube.3..0l10.188.3040.0.3283.20.17.0.1.1.1.592.2891.9j5j4-1j2.17.0…0.0…1ac.tlvNJ5_iduY
Ise tahtsid ju lapsi. Keegi ei sundinud? Voi oled sa kuskil usulahkmes?
Minu suve kõige ilusamad päevad olid siis, kui mees oli lastega maal. Ma sain üksi kodus olla, ärgata ja magama minna siis kui ise tahtsin, lugeda raamatut, teha iluprotseduure, vedeleda diivanil ja süüa jäätist, teha käsitööd ja käia rannas.
Uskumatu mida kõike jõuad kui oled üksinda kodus:).
Ja siis tuli ka igatsus oma pere järele, ilma nendeta ei ole elul mõtet ega sisu.
Igal superemal käib \”kett\” korra maha, aga ega lapsevanemaks sünnita vaid kasvatakse ja seda koos lastega. Tuleb olla vaid järjekindel ja kannatlik.
Lapsekasvatamine annab sellise kogemuse, mida tahaks saada juba noorelt. Ma isiklikult tunnen kuidas see kogemus on aidanud mul oma ettevõtet juhtida, inimestega suhelda ja oma tahtmist maksma panna.
ma ka tean seda tunnet.
kõige ebameeldivam veel, kui ämm tuleb ja hakkab õpetama, et kuidas tsauh-tsauh kõike korda saada, tee nii ja tee nii, siis on sul lihtsam. ja tuttavad räägivad tagaselja, et näe, kui kena maja neil aga nii segi.
mina võtsin nõuks, et koristangi niipalju kui jõuan ja viitsin, aga ikka häiris mind see teiste tohutu energiline õpetamine.
ps kolme last pole ka niisama lihtne kellegi juurde hoiule anda. kõik on korraga väikesed. meil lapsed sündisid kuue aasta jooksul. nii et kes võtaks nad hoiule tuttavatest või sugulastest, neile oleks see ka tohutu koormus.
nüüd on nad juba peaaegu asjalikud. käivad kordamööda laagrites. aga huvitav kogemus oli mul seoses laste laagrisse saatmisega. me juba enne \”kahtlustasime\” et kõige hullema segaduse põhjustab keskmine laps. no tegelikult teadsime. nii see on koguaeg olnud, kuigi ta ajab järjekindlalt tagasi. kui ta nüüd laagris oli nädal aega, oligi meil elamine korras.
nii et kuidas kasvatada 3 last, kellest üks korrlab kaost ja jubedalt vihastab kui peab koristama. meil on pidevalt tülid. nõme ka tülitseda koguaeg, kogu lapsepõlve. mis mälestus talle sellest jääb. tema tõlgendab et ema on korrahull. teistele lastele aga nii ei tundu. teistele on mingigi korraharjumus sisse harjunud ja nad peavad elementaarseks juba et enda nõud panevad ära ja enda riided ja üldse koristavad enda järelt. keskmine laps võtab seda aga kui minupoolset võimuvõitlust. temale pole miski elementaarne külge hakanud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ise tahtsid ju lapsi. Keegi ei sundinud? Voi oled sa kuskil usulahkmes?
[/tsitaat]UsuLAHUS. Mitte -lahkmes.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
