Teema: Lahku kolimine kuid suhte jätkamine

#3790694:

Tere.

Oleme koos elanud nii 6 kuud ja naine tahab lahku tagasi kolida kuid mitte suhet lõpetada. Mõlemal meil ka lapsed eelmisest suhtest 9 ja 6 aastased. Põhjuseks ütleb, et ei tunne ennast kodus mugavalt ja hästi. Ja tahab, et kõik oleks meil jälle nii nagu ennem kokku kolimist. Mina sellega nõus pole kuid tema juba pakib asju. Mida sellest arvata?

Ma olen sellest paarist ka varem kirjutanud. Minu leibkonnas elab mees, kelle abikaasa elab mujal. Nad on väga kaua juba abielus. Keskmiselt kohtuvad korra nädalas ning lisaks käivad 1, teinekord ka kahel reisil aastas koos. Või ühel reisil ja paaril korral paar ööd spaas. Igal õhtul räägivad umbes pool tundi – tunni telefonis või arvutis. Kui midagi juhtub, aga juhtub ju üliharva, tormab teine kohale.

Neil on meeletu armastus ja nad hoiavad seda põlemas. Seda on näha nii naise kui ka mehe pealt. Kuidas seal sätitakse enne ja koristatakse ja kokatakse ja tehakse plaane, kui kohtumispäev on. Iga kokkusaamine on neil nagu püha. Isegi kingituste vahetamine on tavaline, lilledest ei räägigi. Selleks valmistutakse, arutatakse, kuhu minnakse, mida vaadatakse, kuhu sõidetakse ja kus süüakse – see on omaette suursündmus igal nädalal kindlal päeval. Ja tavaliselt, mitte küll alati jääb üks abikaasa siis ka teise juurde ööseks. Kui nad üle nädala jälle kokku saavad, siis nad sõna tõsises mõttes hakkavad teineteise suunas jooksma nagu üle võlli armastusfilmis.

Kunagi nad elasid koos ka, kas aasta vist. Aga igatahes järgmised kümned aastad, mida mina olen näinud, on nagu unistuste armastus. Laps on ka, see juba täiskasvanu ja kuidas tema kasvatamine käis, ei ole antud lõime teema.

Ju nad on egoistid, aga argipäeva nende abielus ei ole. Ei ole hommikul kalasilmadega meest ega pahas tujus naist. Ei vaidlusi söögi pärast ega vimma laste kasvatamise meetodite suhtes. Ainult pidupäev.

Siin on ka muidugi nii mõnigi väga oluline asjaolu. Nad mõlemad on truud. Nad kumbki pole haiglaselt armukadedad ja seda küsimustki pole, et kas teinepool võib ja tahab näiteks kursuse kokkutulekule minna või vana sõbraga kohvikusse. Usaldus, täielik usaldus, mida kumbki pool pole ka rikkunud. Nad kumbki ei pea abikaasat enda omandiks vaid pigem nagu haruldaseks kingituseks, mida tuleb hoida, hoolida ja armastusega kohelda.

#3811394:

#3811235:

….neil on meeletu armastus ja nad hoiavad seda põlemas.

….siis nad sõna tõsises mõttes hakkavad teineteise suunas jooksma nagu üle võlli armastusfilmis.

….on nagu unistuste armastus.

….aga argipäeva nende abielus ei ole. Ainult pidupäev.

Olen ka varem seda lugenud siit ja ikka tundub, et see on SINU unistus, mida kirjeldad.

Paljude jaoks ei ole see unistus. Usu mind, aga abikaasat võib põnevusega oodata koju ka peale tööpäeva.

Ja kui armas võib paista unine sassis juustega abikaasa hommikul. Kui meeldiv on koos voodis puhkepäevaks plaane teha ja siis koos hommikust sööma minna.

Lisaks veel see, kui on keegi, kes sind kodus lohutab ja kallistab ja on alati sinu poolt, kui on halvasti läinud. Ja toob rohu voodisse, kui palavik on kõrge ja masseerib kaela, kui pea valutab.

Et just jagadki elu, selles on nii head kui halba, kuid see jagamine võib ka olla väga hea.

Teemaalgataja sooviks tõenäoliselt just seda, koos elu jagamist.

Ei, see ei ole minu unistus. Mina olen täiesti rahul oma abikaasaga kooseluga, mille jooksul me veedame minimaalselt aega lahus – juba elukoha, hobide ja töökohtade pärast oleme praktiliselt 24/7 suhtlemises ja seda ka muidugi enne koroonat. Kui ta on päevaks ära (nagu täna), ma räägin temaga ikka – pole harjunud üksi olema ja ei tule meelde, et teda pole teises toas.

Ma tean suurepäraselt, et suurem osa inimesi sooviks elada koos. Ning et selline lahusööbimisega elu pole paljude jaoks unistus. Milleks sellist elementaarset asja üldse rõhutada?

Sellest pereliikmest loo kirjutasin TA-le näiteks tema esimesele postitusele, et ka lahuselu võib olla väga romantiline, truu, kindel, armastav ja rahuldust pakkuv. Ja see lahuselav paar jagab teineteisega oma elusid kindlasti rohkem kui mõni paar, kes päeva jooksul mehega sisuliselt midagi ei räägi, ei aruta, ei tee plaane omavahel. Nemad räägivad aga iga päev kahekesi oma jutte pigem tund. Iga päev. Soovidest, plaanidest, sündmustest.

Pärast 5. abieluaastat paarid sageli isegi eriti ei naeratata teineteisele kuigi tihti. Ei märka naine mehe pingutusi ega kiida mees oma naist. Vaata perekooligi, kui palju on teemasid, et mehega ei saa minna kuskile, mees ei vestle, mees ei pinguta, mees unustab naise naisena, mees petab, mees valetab, naine kiunub ja kumbki EI OLE õnnelik, aga vat lahku ka ei lähe. Nemad aga on õnnelikud.

Ja vaata siis korraks oma pereelu. Kui hea naine oled sina? Mina võin kindlalt väita, mitte arvamuse vaid teadmise baasil, et olen oma mehega sagedamini pretensioonikas, turtsakas, vastik, hinnangut andev, kritiseeriv, sundiv, pahandav, kui selle eraldielava paari naispool. Nendel on ikka nagu püha, meil on hea ja turvaline argipäev. Mõlemal paaril on armastus.

Ja jutu mõte kokkuvõtvalt TA-le on, et kui su armastatu tõesti tahab eraldi elada ja sinuga aegajalt kokku saada, siis jumala pärast, kui armastad, ära sunni teda kokku elama. Usalda ja armasta ning saab asja küll – muidugi kui sina ka usaldad ja võtad siis sellest abieluvormist parima.

Teema pealkirigi on ju “Lahku kolimine, aga suhte jätkamine”. Täpselt sellel teemal rääkisin ühe näitliku loo lähedasest ja küllaltki jälgitavast päriselust.