Oleme mehega koos olnud 9 aastat. Olemas on kaks last ja majapidamine.
Aastate jooksul olen mehele teinud tähelepanekuid, mis on minu jaoks oluline, mis mitte. teinud kõik endast oleneva, et perel hea ja mõnus oleks. Ka mees tegi ja läks välismaale tööle, nii et kodus käib kas iga nädala vahetus või siis 2-3 nädalavahetust. Ülejäänud ajal on tööl. Rahaga probleemi ei ole ja kõik vajalik on olemas. Aga midagi on suhtes puudu… Oleme rääkinud-ei muutunud midagi. Kõik ikka vanaviisi. Muutuma hakkas alles siis kui ütlesin mehele, et tahan lahku minna kuna olen sellest suhtest vaimselt väsinud. Mees hakkas sõimlema, et küll ma olen südametu jne.. rikun kõigi elu ära(tema ja laste). Mina ütlesin talle kohe alguses, et ei pane piiranguid lastega kohtumisteks ajal, mil ta Eestis on. Talle ei sobi ja tahab ikkagi koos olla ja proovida. Proovisin end korduvalt ümber häälestada ja teda endale ligi lasta aga tulutult. Kestnud on see jant ligi 1,5 aastat. Lõpuks otsustasin, et tahan ikkagi uut elu alustada ja ilma temata.
Tema tahab põhjust. Lause, et ma ei armasta teda ja mul ei ole tundeid, ei rahulda teda. Räägi või ära räägi- aru ta ei saa ja punnib vastu, et tunded tulevad tagasi, kui ma ainult endale ligi laseks.
Olen nõutu ega oska enam midagi öelda ja teha.
Aastate jooksul ei olnud ta hooliv ei minu ega laste suhtes. Võttis osa perekondlikest väljasõitudest ja üritustest aga see oli ka suures osas kõik. Väljasõitudel toimetasin enamasti mina lastega ja kodus olles vedeles diivanil kodutöödes aitamata. Lapsed nurusid ja mangusid, et isa nendega mängima läheks. Nüüd on asi muutunud ja tegeleb lastega, koristab … aga kauaks? Kuni mugavustsoon kätte jõuab? Ma ei usu, et inimesed muutuvad, lihtsalt ei usu.
Mida olete teie mehele öelnud, kui olete aru saanud, et tundeid ei ole ja mees ei taha sellest aru saada ega teist loobuda?
