Olen kooselus armastava alkohoolikuga. Oleme teinud aastatega läbi palju katsumusi ning tunnen et olen palju panustanud ennastunustavalt temasse. Toetanud, mõistnud jne.
Käes on hetk kus pean aga otsustama tuleviku. Enda tuleviku.
Kas panustada suhtesse alkohoolikuga kodumaal või minna eluga edasi ning alustada nullist teises riigis kuhu minna tahaksin? Et kas mõelda lõpuks ka enda peale või panustada mehesse kelle südant ei tahaks murda? Mängus ei ole kolmandat osapoolt.
Mida teie teeksite? Võtta või jätta?
+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 03.03 11:19; 03.03 22:24; 23.03 20:19; 23.03 22:43;
Parem lahku.Olen ka olnud suhtes joodikuga ja sealt ei tulnud muud kui südamevalu.Lootsin ka,et äkki muutub ja lootsin aastaid aga tulemus oli ikka null.Löpuks väsisin ootamast ja lootmast.Iga algus on raske,aga pärast läheb kergemaks.Mina jätsin ka selle joodiku,kuigi raske oli,sest olid töesti tunded aga see pidev ootamine väsitab.Alkoholism on haigus ja kui alkohoolik ise ei taha selleks midagi ette vötta,pole muutusi loota.Mina tegin südame kövaks ja jätsin maha selle joodiku.Nüüdseks olen leidnud enda körvale hea ja armastava inimese,kes töesti hoolib ja armastab ja tunnen et olen töesti önnelik.Seda vöib olla ka teemaalgataja.Milleks ennast piinata tühjade lootustega.
Lahkuminek on ülimalt raske, aga vajalik.
Leiad uue ja normaalse mehe ning imestad, et mida sa küll selles jotas armastasid. See äratundmine tuleb sul muidugi alles paari aasta pärast. Praegu tundub ilmvõimatu lahku minna, sest ka sinul on sõltuvus, kaassõltuvus.
Soovitan professionaalilt abi otsida, kui valuga ise toime ei tule.
Mul on kõik see läbi tehtud.
Olen kooselus armastava alkohoolikuga. Oleme teinud aastatega läbi palju katsumusi ning tunnen et olen palju panustanud ennastunustavalt temasse. Toetanud, mõistnud jne.
Kui temast vähegi hoolid – mine lahku.
Siis on veel pisike lootus, et ta mingi aja jooksul hakkab ehk mõtlema. Ja proovib maha jätta. (teie suhtesse see muidugi siis enam ei puutu, seda ära endale ette kujuta ja liigu kohe oma eluga edasi)
Aga vastasel korral, oma armastava naise kõrval elades on joodikul palju mugavam oma elus mitte midagi muuta.
Ma loen välja, et probleem pole mitte selles, et mees on alkohoolik vaid hoopis selles, et sinu unistus on minna teise riiki elama ja töötama.
Kui ennast sellistelt mõtetelt leiaksin ja poleks lapsi, kelle pärast on vaja paikne olla, siis kindlasti läheksin oma unistust täitma. Võibolla tead täpselt, mis elu sind seal välismaal ootab ja seetõttu oled välistanud mehe kaasa võtmise… Aga kui isegi ei tea vaid lähed lihtsalt seiklust otsima, siis ikkagi. Kindlasti läheks. Iga inimene vastutab ikka ise oma unistuste täitumise eest. See, kuidas kahtlevalt oma suhtest räägid… see näitab, et sind ei hoia temaga kinni mingi pime ja kõpikemattev armastus vaid oled ikka ratsionaalne. Ma kardaks väga seda, et kui jään, siis kahetsen…
Ja pealegi, tugev suhe peab distantsile vastu. Sa ei pea ju selle inimesega kõiki sildu enne ära põletama. Lähed ja siis vaatad, kuidas perspektiivilt tundub see suhe või ka see inimene üldse. Isegi kuskil Siberi pärapõrgutes toimivad satelliittelefonid – igal pool saab ühendust hoida, kui selleks on soovi.
Ehk siis, ära jäta oma unistus elamata!
Oleneb, mida sa tahad. Kui tahad väga sinna välismaale minna, siis mine välismaale. Kui tahad mitte joodikuga koos elada, mine lahku ja siis mine välismaale või ära mine. Kui tahad head vabandust, miks mitte välismaale minna, siis jää joodiku juurde ja oota, kuni sead lendama hakkavad või joodik muutub, kumb iganes enne juhtub (nad on enam-vähem võrdse tõenäosusega). Vähemalt saad talle öelda: “Ma oleksin võinud… aga meie armastuse nimel…. mida sina oled ohverdanud meie armastuse nimel? Isegi joomist ei saa maha jäetud!” Mida iganes valikut tehes su hind rohkem rahule jääb, ei usu, et siit keegi sinust paremini teab, mis sind kõige õnnelikumaks teeb.
Mina keskenduks iseenda õnnele ja tegemistele, teeks oma plaane teoks. Otsiks uue toreda mehe, mitte joodiku. Kuni pole leidnud, oleksin ka üksi õnnelik.
Oleneb.
Esmalt missugune alkohoolik ta on ja kaua ta seda on olnud ja kui vana ta on. Mul näiteks on onu, kes on kas 78 või 77 ja kes vähemalt 45 viimast aastat on igal õhtul joonud 100 ml viina, kohe tõesti igal õhtul. Mitte kunagi rohkem, kui siis aastavahetusel paar pokaali vahuveini. Midagi ei juhtu. Lahmab kuuma piparmünditeega need täpselt 100 absoluutselt igal õhtul sisse ja on nagu tavaline inimene, ent ometi sõltlane – mida ta ka ise tunnistab. Tema ise ja ka ta naine ütlevad, et tõesti pole päevagi vahele jäänud. Pere tema pärast ei muretse juba aastakümneid.
+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.03 21:55; 04.03 19:53;
Kui talle head tahad, siis lahku. Siis on tal mingigi võimalus jalule saada. Või põhja minna. Ja sinul endal ka.
Mõistmine ja nunnutamine pole see, mis sõltlast aitab. Ainult karmid valikud aitavad.
+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.03 22:37; 03.03 22:39;
Esmalt missugune alkohoolik ta on ja kaua ta seda on olnud ja kui vana ta on. Mul näiteks on onu, kes on kas 78 või 77 ja kes vähemalt 45 viimast aastat on igal õhtul joonud 100 ml viina, kohe tõesti igal õhtul. Mitte kunagi rohkem, kui siis aastavahetusel paar pokaali vahuveini. Midagi ei juhtu. Lahmab kuuma piparmünditeega need täpselt 100 absoluutselt igal õhtul sisse ja on nagu tavaline inimene, ent ometi sõltlane – mida ta ka ise tunnistab. Tema ise ja ka ta naine ütlevad, et tõesti pole päevagi vahele jäänud. Pere tema pärast ei muretse juba aastakümneid.
See pole sõltlane. Sõltuvuse jaoks peab joomine kas elukvaliteedile mõjuma, tervisele mõjuma, olema progresseeruv vms taolist. Sinu onu elab justnimelt tervislikult – pikaealised kreeklased just nii tarbivadki, peale lõunasööki oma topsik ouzot või mis see neil oli, sisse ja kõik.
+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.03 22:37; 03.03 22:39;
Olen selle läbi teinud..valisin selle, et läksin ära. See välismaal oldud aeg oli super, mul tekkis töö, kodu, sõbrad. Kõik siinne jäi tahaplaanile ning kui aus olla, siis väga ei raatsinudki oma energiat siinsete inimeste/olukordade/ jamade peale raisata. Tagasi Eestisse tulin mitu aastat hiljem, õnnelikuna! Kindlasti mine, kui võimalust!
Alkohol on meie suhtes väga terav probleem olnud (tarbib igapäevaselt liitrites veini) osalt see tõukabki mind lahkuma. Lapsi meil pole.
Siis jookse, ja ole õnnelik, et teil lapsi pole. Keegi ei kannata, võimalik on ainult võita. Sina ära üldse muretse, kuidas see alkohoolik ilma sinuta hakkama saab- tervet maailma ei jaksa sülle võtta. Küllap tuleb su ellu mõni tore mees, lood pere, saad lapsed. Lill!
Lähtudes peakirjast Lahkuda või panustada lootuses näha muutust?, siis mida sa veel panustanud pole ja kas muutust on olnud? Nüüd, kui sina oled juba panustanud ja mitte muutust näinud, ongi su ainus võimalus muutust näha lahkumine- ehk koputab midagi talle kohale. Iga muu asjaga oleksin valmis proovima, aga mitte paadunud alkohoolikuga, nagu sinu täpsustusest välja tuleb. Nüüd on aeg edasi minna, mine ja teosta ennast.
Kas oleks võimalus temal järgi tulla, kui ta tõepoolest pingutab ja teatud aja kaine on, sa lähed ju tööle või õppima vms ja kui te armastate üksteist, siis kui ta on olnud tõepoolest kaine nt pool aastat või aasta vms. Aga esiteks seda temale ei räägi, ta peab tahtma ise paraneda ja sinust ilmajäämine oleks ainuke asi, mis teda muutuma paneb, niiet kui sa lootust annad, siis ei anna see soovitud tulemust. Aga kui tunned, et sellest ei tule midagi, siis lõplik lõpp ja mine vaba inimesena ja vaata, mis elu toob! Õnn kaasa!
Olen kooselus armastava alkohoolikuga. Oleme teinud aastatega läbi palju katsumusi ning tunnen et olen palju panustanud ennastunustavalt temasse. Toetanud, mõistnud jne.
Käes on hetk kus pean aga otsustama tuleviku. Enda tuleviku.
Kas panustada suhtesse alkohoolikuga kodumaal või minna eluga edasi ning alustada nullist teises riigis kuhu minna tahaksin? Et kas mõelda lõpuks ka enda peale või panustada mehesse kelle südant ei tahaks murda? Mängus ei ole kolmandat osapoolt.
See pole sõltlane. Sõltuvuse jaoks peab joomine kas elukvaliteedile mõjuma, tervisele mõjuma, olema progresseeruv vms taolist
Ta on sõltlane. Kui ta näiteks avastab, et majas pole miskipärast ootamatult viina, on ta sõitnud ka 20 km taksoga lähimasse avatud poodi või läheb naabrite juurde paluma. Keegi ei tea, mis temaga juhtub, kui ta esimest korda pärast 45-47 aastat ei saa oma viina.
0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.03 21:55; 04.03 19:53;
Olen kooselus armastava alkohoolikuga. Oleme teinud aastatega läbi palju katsumusi ning tunnen et olen palju panustanud ennastunustavalt temasse. Toetanud, mõistnud jne.
Käes on hetk kus pean aga otsustama tuleviku. Enda tuleviku.
Kas panustada suhtesse alkohoolikuga kodumaal või minna eluga edasi ning alustada nullist teises riigis kuhu minna tahaksin? Et kas mõelda lõpuks ka enda peale või panustada mehesse kelle südant ei tahaks murda? Mängus ei ole kolmandat osapoolt.
Mida teie teeksite? Võtta või jätta?
Läksimegi lahku. Ei arvanud, et nii valus on. Tühjas kodus ilma temata. Igatsen teda väga. Tean, et hetkel meeles vaid head hetked, kuid lahku viis meid siiski kõik negatiivne ????
+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 03.03 11:19; 03.03 22:24; 23.03 20:19; 23.03 22:43;
Need tunded on täiesti loomulikud ja seda kogevad kõik, kes lahku läinud.
Tegelikult on see tingitud ennekõike harjumuse jõust. Kui oled harjunud kogu aeg kellegagi olema, siis on väga tühi ja kurb olla korraga täiesti üksi. See on loomulik nii tunda. Aga samamoodi nagu kunagi harjusid “kaksindusega”, harjud ka uuesti üksindusega. See võtab natuke aega. Paari nädalaga, kuu ajaga ei tundu see enam nii harjumatu ja igatsus pole ka pidev kaaslane.
Kui aga lased end sellest alguse rasketest emotsioonidest ja igatsusest mõjutada, siis lasedki ta tagasi. Aga lõppkokkuvõttes midagi ei muutu.
Suuna tähelepanu mujale ja mõtle enda heaolule.
Need tunded on täiesti loomulikud ja seda kogevad kõik, kes lahku läinud.
Tegelikult on see tingitud ennekõike harjumuse jõust. Kui oled harjunud kogu aeg kellegagi olema, siis on väga tühi ja kurb olla korraga täiesti üksi. See on loomulik nii tunda. Aga samamoodi nagu kunagi harjusid “kaksindusega”, harjud ka uuesti üksindusega. See võtab natuke aega. Paari nädalaga, kuu ajaga ei tundu see enam nii harjumatu ja igatsus pole ka pidev kaaslane.
Kui aga lased end sellest alguse rasketest emotsioonidest ja igatsusest mõjutada, siis lasedki ta tagasi. Aga lõppkokkuvõttes midagi ei muutu.
Suuna tähelepanu mujale ja mõtle enda heaolule.
Aitäh heade sõnade eest ????
0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 03.03 11:19; 03.03 22:24; 23.03 20:19; 23.03 22:43;
Läksimegi lahku. Ei arvanud, et nii valus on. Tühjas kodus ilma temata. Igatsen teda väga. Tean, et hetkel meeles vaid head hetked, kuid lahku viis meid siiski kõik negatiivne ????
Ma tean, mida sa tunned, läksin ka düsfunktsionaalsest suhtest lahku, selles oli isegi armastus ammu kadunud, aga ikka oli pärast lein.
Nüüd aga täiesti teemaväline küsimus – kas koroona teeb sellised lahkuminekud keerulisemaks ka? Kui teine inimene väidab, et tal pole kusagile minna… Või vastupidi, on nüüd lihtsam korterit leida?
