Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminek

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 214 )

Teema: Lahkuminek

Postitas:
Kägu

Olen 39-aastane 2 algklassis käiva lapse ema ja asume peagi lahutama oma 15-aastast kooselu.

Ma pole kindel, miks ma kirjutan siia. Mu ümber on õnnelikult (või vähemalt rahumeelselt) koos paarid, nii et kelleltki pole nõu, kogemusi ega isiklikku mõistmist paluda. Tahaks kuulda teiste kogemusi, mis aitas, mis tuli üllatusena, mis oli oodatust kergem/raskem, mida õppisite ja milleks see lõpuks hea oli.

Taustaks ehk seda, et oleme lihtsalt lahku kasvanud. On olnud erinevaid jamasid, tülisid ja probleeme, kuid need ei ole lõpliku lahkumineku põhjused. Oleme head sõbrad, mees on lastele suurepärane isa, meil on ühiseid huvisid-hobisid, kodutöödega probleeme pole, jne. jne. Ja ma siiralt ei vaja siinkohal õpetussõnu, et proovige veel vms. Oleme proovinud. Käinud üksi teraapias ja paariteraapias. Aga on mis on, fakt on see, et kumbki meist enam ei taha panustada sellesse suhtesse. Nii et kogu ratsionaalsus ei aita, kui lihtsalt tunned, et enam ei huvita see inimene niimoodi. Et enam ei ole valmis pingutama.

Ja sellest hoolimata on mul tohutu hirm. Hirm, et rikun ära oma laste elu; et kahetsen nö rutakalt tehtud otsust; et veel ei oodanud ja üritanud; et ilma abikaasata on tegelikult veel hullem; et jään elu lõpuni üksi; et pean hakkama kärgperendusega tegelema; hirm, et mul/meil ei ole iial enam seda ‘peretunnet’ – kõiki neid reise ja matku ja pannkoogihommikuid ja lõkkeõhtuid ja külaskäike ja piparkoogi kaunistamisi ja lauamänguõhtuid ja telkimisi ja road-tripe ja lihtalt perekond olemist; hirm, et ma ei leia iial endale kõikideks nendeks tegevusteks sama toredat kaaslast; hirm sotsiaalse suhtluse vähenemise ees; hirm üksilduse ees; hirm sellepärast, kuidas see kõik mõjutab meie lapsi. Mul on tohutult suur hirm tuleviku ees. Enda ja laste pärast.

Ja mul on nii meeletult kahju oma unistuste pärast. Ja mälestuste pärast. Mu mina-pilt on väga tugevalt olnud seotud suhtes ja perekond olemisega. Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud meest, perekonda. Ja ma olen nii õnnetu ja pettunud, et ma ei suutnud seda hoida. Et me ei osanud olla paremad teineteisega. Ja mul on kahju, et me ei suutnud oma lastele pakkuda seda ‘täiusliku’ perekonna mudelit, millele nad saaksid tugineda. Mul on kahju, et ma kaotan oma elu kaaslase (jah, kirjutasin meelega lahku). Ma lootsin, et kunagi oleme 70 ja istume terassil, trimpame veini, vaatame ringijooksvaid lapselapsi ja vaatame tagasi elule ning nendime, et see kõik oli seda väärt. Et asjad lähevad perspektiivi ja me saame mõelda tagasi ja olla uhked ja rõõmsad kõige üle, millest me koos oleme läbi tulnud. Ja see murrab mu südame, et seda aega ei tule.

Aga ma ei taha enam selles suhtes olla. Ma armastan oma meest, aga ma ei taha olla temaga romantilises suhtes.

+27
-23
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

istume terassil

Terrassil. Terrass on kahe r-iga.

+14
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

milles see lahkukasvamine seisneb teil?

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru miks TA miinuseid saab?

Täiesti arusaadav, et sellisel hetkel on erinevatel inimestel erinevad hirmud.

Mina loeks ka kellegi kogemusi, kellel selline otsus seljataga.

+23
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See lahkuminekusoov on kahepoolne.

Põhjusi on palju. Oleme mõlemad palju asju valesti teinud suhte käigus ja seega haiget saanud ja ei suuda sellest kõigest vist lõpuks siiski üle saada. Mingi muster on sees, mida ei suuda/oska/taha murda. Palju on võimuvõitlust ja teineteise mitte-mõistmist. Vähe on soojust ja mõista proovimist. Seda siis just isiklikus ja suhte plaanis. Palju etteheiteid mineviku tegemiste ja tegematajätmiste kohta, millest oleme viimase aja enesearengu käigus teadlikuks saanud. Aga parandada enam ei oska või taha või saa. Kire, romantika ja füüsilise lähedusega on kehvasti. Ennekõike minu poolt. Ma ei viitsi ja ei ole tunnet, et tahaks. Pean ennast ‘sundima’ (loe: motiveerima kõvasti), mis mehele loomulikult eriti raske ja häiriv. Selline vindumine on. Oleme mehe ja naise rollist (kui see kunagi üldse oli selline päriselt) liikunud partnerite rolli. See muserdab ja masendab. Sedasi edasi elada veel x aastat tundub masendav.

Lahkukasvamine koledasti öeldes ongi see, et pole enam huvi teineteise vastu. Pole kirge üldisemas mõttes. Ootust, et ohh, tahaks nädalavahetuse mehega veeta kahekesi. Et tahaks üldse kahekesi väga aega veeta. Isegi rääkida ja arutada midagi. Pole lihtsalt huvi inimese vastu. Pole viitsimist ega tahtmist teist mõista. Empaatiat ja soojust. Pole jaksu ega tahtmist panustada. Enam pole väga ka ootust ega lootust, et teine midagi teeks. Igapäevases olemises on pigem nagu tühjus, mandumine, seisak. Seisev vesi. Lisaks on järjest rohkem asju, mis mulle mehe juures lihtsalt ei meeldi. Mingid arusaamad ja vaated on muutunud viimasel ajal ja ma ei tule hästi toime nendega. Tahtmised ja vajadused ja huvid on osaliselt muutunud erinevaks. Nii erinevaks, et see häirib ja raske on mõista ja kaasa elada/rääkida/tunda.

+19
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru miks TA miinuseid saab?

Täiesti arusaadav, et sellisel hetkel on erinevatel inimestel erinevad hirmud.

Mina loeks ka kellegi kogemusi, kellel selline otsus seljataga.

Aitäh!

Ma ka ei saa aru. Aga eks ma olin valmis siia kirjutades kõikvõimalikuks ilkumiseks ja mõnitamiseks ja õigekirja kommentaarideks.

Kahju lihtsalt, et ainus selline anonüümne foorum, kus võiks päriselt saada rääkida ja jagada, on selline ussipesa.

+19
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See lahkuminekusoov on kahepoolne.

Põhjusi on palju. Oleme mõlemad palju asju valesti teinud suhte käigus ja seega haiget saanud ja ei suuda sellest kõigest vist lõpuks siiski üle saada. Mingi muster on sees, mida ei suuda/oska/taha murda. Palju on võimuvõitlust ja teineteise mitte-mõistmist. Vähe on soojust ja mõista proovimist. Seda siis just isiklikus ja suhte plaanis. Palju etteheiteid mineviku tegemiste ja tegematajätmiste kohta, millest oleme viimase aja enesearengu käigus teadlikuks saanud. Aga parandada enam ei oska või taha või saa. Kire, romantika ja füüsilise lähedusega on kehvasti. Ennekõike minu poolt. Ma ei viitsi ja ei ole tunnet, et tahaks. Pean ennast ‘sundima’ (loe: motiveerima kõvasti), mis mehele loomulikult eriti raske ja häiriv. Selline vindumine on. Oleme mehe ja naise rollist (kui see kunagi üldse oli selline päriselt) liikunud partnerite rolli. See muserdab ja masendab. Sedasi edasi elada veel x aastat tundub masendav.

Lahkukasvamine koledasti öeldes ongi see, et pole enam huvi teineteise vastu. Pole kirge üldisemas mõttes. Ootust, et ohh, tahaks nädalavahetuse mehega veeta kahekesi. Et tahaks üldse kahekesi väga aega veeta. Isegi rääkida ja arutada midagi. Pole lihtsalt huvi inimese vastu. Pole viitsimist ega tahtmist teist mõista. Empaatiat ja soojust. Pole jaksu ega tahtmist panustada. Enam pole väga ka ootust ega lootust, et teine midagi teeks. Igapäevases olemises on pigem nagu tühjus, mandumine, seisak. Seisev vesi. Lisaks on järjest rohkem asju, mis mulle mehe juures lihtsalt ei meeldi. Mingid arusaamad ja vaated on muutunud viimasel ajal ja ma ei tule hästi toime nendega. Tahtmised ja vajadused ja huvid on osaliselt muutunud erinevaks. Nii erinevaks, et see häirib ja raske on mõista ja kaasa elada/rääkida/tunda.

100% meie olukord. Hoolimine, jah, isegi armastus, kuid mitte romantiline, elu paigas, kōik olemas – aga tunded kadunud, ehk no tegelt see oligi vägagi mōistusesuhe ja selle pealt end intiimsuhteks ei sunni. Ja selle väikse (?) konksu taha kōik jääbki. Elame aōpradena ja see käib ajudele. Kahekesi koos veidi romantilisemasse olukorda küll ei tahaks sattuda… pole sellist suhet selle inimesega. Tundun endale hulluna, et sellest välja tahan. Lapsed teismelised ja nende jaoks see keeruline. 100% samad hirmud tuleviku suhtes ja noh… ma juba 45 ka…. Peaks ootama ca 6 aastat, siis kōigil lastel koolid läbi. Aga ootama siis mida ja kuidas selline ootamise peal elu käib…?

+15
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See lahkuminekusoov on kahepoolne.

Põhjusi on palju. Oleme mõlemad palju asju valesti teinud suhte käigus ja seega haiget saanud ja ei suuda sellest kõigest vist lõpuks siiski üle saada. Mingi muster on sees, mida ei suuda/oska/taha murda. Palju on võimuvõitlust ja teineteise mitte-mõistmist. Vähe on soojust ja mõista proovimist. Seda siis just isiklikus ja suhte plaanis. Palju etteheiteid mineviku tegemiste ja tegematajätmiste kohta, millest oleme viimase aja enesearengu käigus teadlikuks saanud. Aga parandada enam ei oska või taha või saa. Kire, romantika ja füüsilise lähedusega on kehvasti. Ennekõike minu poolt. Ma ei viitsi ja ei ole tunnet, et tahaks. Pean ennast ‘sundima’ (loe: motiveerima kõvasti), mis mehele loomulikult eriti raske ja häiriv. Selline vindumine on. Oleme mehe ja naise rollist (kui see kunagi üldse oli selline päriselt) liikunud partnerite rolli. See muserdab ja masendab. Sedasi edasi elada veel x aastat tundub masendav.

Lahkukasvamine koledasti öeldes ongi see, et pole enam huvi teineteise vastu. Pole kirge üldisemas mõttes. Ootust, et ohh, tahaks nädalavahetuse mehega veeta kahekesi. Et tahaks üldse kahekesi väga aega veeta. Isegi rääkida ja arutada midagi. Pole lihtsalt huvi inimese vastu. Pole viitsimist ega tahtmist teist mõista. Empaatiat ja soojust. Pole jaksu ega tahtmist panustada. Enam pole väga ka ootust ega lootust, et teine midagi teeks. Igapäevases olemises on pigem nagu tühjus, mandumine, seisak. Seisev vesi. Lisaks on järjest rohkem asju, mis mulle mehe juures lihtsalt ei meeldi. Mingid arusaamad ja vaated on muutunud viimasel ajal ja ma ei tule hästi toime nendega. Tahtmised ja vajadused ja huvid on osaliselt muutunud erinevaks. Nii erinevaks, et see häirib ja raske on mõista ja kaasa elada/rääkida/tunda.

100% meie olukord. Hoolimine, jah, isegi armastus, kuid mitte romantiline, elu paigas, kōik olemas – aga tunded kadunud, ehk no tegelt see oligi vägagi mōistusesuhe ja selle pealt end intiimsuhteks ei sunni. Ja selle väikse (?) konksu taha kōik jääbki. Elame aōpradena ja see käib ajudele. Kahekesi koos veidi romantilisemasse olukorda küll ei tahaks sattuda… pole sellist suhet selle inimesega. Tundun endale hulluna, et sellest välja tahan. Lapsed teismelised ja nende jaoks see keeruline. 100% samad hirmud tuleviku suhtes ja noh… ma juba 45 ka…. Peaks ootama ca 6 aastat, siis kōigil lastel koolid läbi. Aga ootama siis mida ja kuidas selline ootamise peal elu käib…?

Jaa, meil ka hoolimine, harjumine, mugavus, turvatunne, rutiin, armastus. Ma ka kaalusin seda ootamise teemat. Ikka et lapsed suured jne. Aga mis elu see tegelikult on? Oma elu ja energia ja aja raiskamine. Mille nimel? Lapsed ilmselt ka tajuvad, et kõik pole korras. Ja tegelikult ma ei tahaks oma lastele sellist pere-elu mudelit ellu kaasa anda, et kannata ära ‘ok’ inimese kõrval. Et tee oma otsuseid lähtuvalt hirmust. Ma olen enda jaoks proovinud niimoodi mõelda. Et mis nõu ma oma tütrele annaks.

Mina ei ole *sellise* suhte nimel kannatama. Kui ma rääkisin unistustest, siis selles võtmes, et me saame selle suhte toimima ja tööle ja heaks. Ja siis vaatame selle hea koha pealt tagasi ja näeme, et kõik see jura oli seda väärt. Aga selles ongi asi, et hetkel me ei taha kumbki midagi teha, et seda tööle ja toimima ja heaks saada. Ja sellises suhtes vindumise peale ma ei usu, et ma 30 aasta pärast arvan, et see oli seda väärt. Pigem on vimm ja kibestumus ja pahameel ja kurbus raisatud eluenergia pärast.

Ja hetkel ei ole küsimus ainult minus. Me oleme mehega mõlemad samas kohas. Kumbki ei näe nagu positiivset tulevikku koos. On lootus, et kui laseme lahti, saame ise areneda ja õhku. Ehk tegemist ei ole mingi minu tuju või tüliga.

+12
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mille nimel oli su küsimus?

Jaa, meil ka hoolimine, harjumine, mugavus, turvatunne, rutiin, armastus.

Sinu enda vastus

Sinu tekst:Mina ei ole *sellise* suhte nimel kannatama.

Tekib küsimus, mida sa kannatad või mille all? Kas sa mõtled siin kire puudumist?

Kirjutad, et on vaja pingutada, et saada suhe toimima ja heaks. Mis konkreetselt ei toimi (enamiku asju mis suhtes oleks head oled sa ülesloetlenud)  Seksuaalne pool- sain tekstist aru, on üks neist. Kas on veel midagi?

Mida peaksite tegema et see suhe toimima saada? Mis on need asjad mida te hetkel kumbki mehega teha ei taha (mainisid ise oma tekstis et te ei taha)

Kirjutad, et ehk üksi saate areneda ja õhku. Kas te lämmatate üksteist? Kas teil on tunne et te kumbki ei saa olla mina ise?

Kui vaadata olemasolevat infot, siis üldistades võiks arvata, et teil kirg puudu ja kirg on puudu, kuna olete üksteisele haiget teinud ja peale seda siis kapseldunud, et end kaitsta. Kirge ei saa olla kui te ei ole nõus olema emotsionaalselt haavatavad. Kirge ei saa olla kui puudub usaldus. Usaldus, et teine ei tee tahtlikult liiga. Mittetahtlikult teevad kõik inimesed liiga. Sellist inimest pole,kellega suhtes olles me üldse haiget ei saa.

Kui lähete lahku siis soovitan selle teemaga ikkagi tegeleda, sest muidu tassite selle oma uude suhtesse ka kaasa, sest teie automaatselt ju suhte lõppedes ei muutu. Jääte ikka selleks,kes olete ja teete samad vead uues suhtes. Vaja on teadlikku tegelemist.

Praegu tundub, et teile suhtest välja astumine lihtsam kui selle teemaga tegelemine ja osalt ehk seetõttu et see on muster, mis kordub ja te olete juba tülpinud samast teemast. Ei jaksa enam sama jamaga tegeleda. Ja see arusaadav. Aga üldiselt kehtib põhimõte, et kui tahad et miski muutuks või mingi muster puruneks, siis pead tegema midagi teisiti kui enne…samamoodi astudes jõuab ikka samasse kohta tagasi. Ka uues suhtes. Küll jah partner teine aga teatavasti on inimestel komme sarnaseid inimesi külge tõmmata…

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru miks TA miinuseid saab?

Eks see terrass miinustab

+18
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tekib küsimus, mida sa kannatad või mille all? Kas sa mõtled siin kire puudumist?

Mõtlen üldist rahulolu puudumist. Seisvat vett. Mandumist. Lihtsalt eksisteerimist. Rõõmu puudumist. Energia puudumist. Päris emotsionaalse läheduse puudumist.

Kirjutad, et on vaja pingutada, et saada suhe toimima ja heaks. Mis konkreetselt ei toimi (enamiku asju mis suhtes oleks head oled sa ülesloetlenud)  Seksuaalne pool- sain tekstist aru, on üks neist. Kas on veel midagi?

Empaatia. Suhtlus (proovimine teineteist mõista ja kuulata, mitte anda hinnanguid ja mitte minna kaitsesse; mitte hakata ründama + vanad laps-täiskasvanu suhtlusrollid). Lähedus (päriselt julgus ja oskus ja tahtmine ennast avada ja teise poole huvi ja empaatia avamise korral). Romantika (erinevad armastuse keeled ja tahtmatus/suutmatus teise keelt rääkida/õppida kuulama). Usaldus (palju vana jama ja isiklikke lapsepõlve hirme) ja sellega seonduv kontroll.  Aktsepteerimine (ka siis, kui ei ole nõus, oskus jääda sõbralikult eriarvamusele, mitte minna võitlusesse ja mitte proovida võita ja ära panna).

Ma arvan, et me oleme teadlikkuse tõusuga koos saanud ka aru, et oleme palju asju valesti teinud. Oleme alla surunud oma vajadusi. Nõudnud ja eeldanud teiselt asju, mis on tegelikult endale otsavaatamise koht. Pikalt ei tegelenud me endaga ega suhtega otseselt. Lihtsalt olime. Nüüd peale endaga tegelema hakkamist on paljud asjad selgemaks saanud ja perspektiiv teine. Ja mingeid asju, mida nüüd tuvastanud oleme, ei saa ega taha enam muuta.

Mida peaksite tegema et see suhe toimima saada? Mis on need asjad mida te hetkel kumbki mehega teha ei taha (mainisid ise oma tekstis et te ei taha) Kirjutad, et ehk üksi saate areneda ja õhku. Kas te lämmatate üksteist? Kas teil on tunne et te kumbki ei saa olla mina ise?

Peaks suutma nullist alustada. Jätta minevik seljataha ja lõpetada selle arutamine ja harutamine. Jätta maha eelarvamused ja hinnangud ja kõik valed teod ja halvad hetked. Panna oma energia ja aeg suhtesse. Suruda oma ego maha. Avada ennast. Leida endas empaatia, hoolivus, huvi ja armastus teise vastu. Aga huvid on teised, energia läheb mujale. See vajaks väga suurt kahepoolset pingutust, aga hetkel pole mitte kumbki valmis seda tegema.

See lämmatamine on hästi sõnastatud. Seda see ongi – ei saa olla sellised, nagu tahaks.

Aitäh kaasa mõtlemast! Sellest on abi!

+6
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mille nimel oli su küsimus? Jaa, meil ka hoolimine, harjumine, mugavus, turvatunne, rutiin, armastus. Sinu enda vastus Sinu tekst:Mina ei ole *sellise* suhte nimel kannatama. Tekib küsimus, mida sa kannatad või mille all? Kas sa mõtled siin kire puudumist? Kirjutad, et on vaja pingutada, et saada suhe toimima ja heaks. Mis konkreetselt ei toimi (enamiku asju mis suhtes oleks head oled sa ülesloetlenud)  Seksuaalne pool- sain tekstist aru, on üks neist. Kas on veel midagi? Mida peaksite tegema et see suhe toimima saada? Mis on need asjad mida te hetkel kumbki mehega teha ei taha (mainisid ise oma tekstis et te ei taha) Kirjutad, et ehk üksi saate areneda ja õhku. Kas te lämmatate üksteist? Kas teil on tunne et te kumbki ei saa olla mina ise? Kui vaadata olemasolevat infot, siis üldistades võiks arvata, et teil kirg puudu ja kirg on puudu, kuna olete üksteisele haiget teinud ja peale seda siis kapseldunud, et end kaitsta. Kirge ei saa olla kui te ei ole nõus olema emotsionaalselt haavatavad. Kirge ei saa olla kui puudub usaldus. Usaldus, et teine ei tee tahtlikult liiga. Mittetahtlikult teevad kõik inimesed liiga. Sellist inimest pole,kellega suhtes olles me üldse haiget ei saa. Kui lähete lahku siis soovitan selle teemaga ikkagi tegeleda, sest muidu tassite selle oma uude suhtesse ka kaasa, sest teie automaatselt ju suhte lõppedes ei muutu. Jääte ikka selleks,kes olete ja teete samad vead uues suhtes. Vaja on teadlikku tegelemist. Praegu tundub, et teile suhtest välja astumine lihtsam kui selle teemaga tegelemine ja osalt ehk seetõttu et see on muster, mis kordub ja te olete juba tülpinud samast teemast. Ei jaksa enam sama jamaga tegeleda. Ja see arusaadav. Aga üldiselt kehtib põhimõte, et kui tahad et miski muutuks või mingi muster puruneks, siis pead tegema midagi teisiti kui enne…samamoodi astudes jõuab ikka samasse kohta tagasi. Ka uues suhtes. Küll jah partner teine aga teatavasti on inimestel komme sarnaseid inimesi külge tõmmata…

See peatselt lahkuminev perekond on mitte kõige õnnestunum õlimaal seinal. Nende elust saab kõige rohkem aimu, kui kaugelt vaadata. Lähemale astudes kaob üldpilt ja jäävad üksikud värvilaigud. Mõnda laiku võib nimetada värviplärtsakaks. Laia pintsliga kaugelt visatuks. Sa lähed veelgi lähemale. Näed ebaühtlase faktuuriga värvikihtide virrvarri. Haiglast maastikku.

Vaatad elu-maali tagakülge, seal on tolmune lõuend ja äblikuvõrgud ja tahumata puidust kopitanud raam. Tavaline igapäevane nimeste kooselu…

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mille nimel oli su küsimus?

Jaa, meil ka hoolimine, harjumine, mugavus, turvatunne, rutiin, armastus.

Sinu enda vastus

Sinu tekst:Mina ei ole *sellise* suhte nimel kannatama.

Tekib küsimus, mida sa kannatad või mille all? Kas sa mõtled siin kire puudumist?

Kirjutad, et on vaja pingutada, et saada suhe toimima ja heaks. Mis konkreetselt ei toimi (enamiku asju mis suhtes oleks head oled sa ülesloetlenud) Seksuaalne pool- sain tekstist aru, on üks neist. Kas on veel midagi?

Mida peaksite tegema et see suhe toimima saada? Mis on need asjad mida te hetkel kumbki mehega teha ei taha (mainisid ise oma tekstis et te ei taha)

Kirjutad, et ehk üksi saate areneda ja õhku. Kas te lämmatate üksteist? Kas teil on tunne et te kumbki ei saa olla mina ise?

Kui vaadata olemasolevat infot, siis üldistades võiks arvata, et teil kirg puudu ja kirg on puudu, kuna olete üksteisele haiget teinud ja peale seda siis kapseldunud, et end kaitsta. Kirge ei saa olla kui te ei ole nõus olema emotsionaalselt haavatavad. Kirge ei saa olla kui puudub usaldus. Usaldus, et teine ei tee tahtlikult liiga. Mittetahtlikult teevad kõik inimesed liiga. Sellist inimest pole,kellega suhtes olles me üldse haiget ei saa.

Kui lähete lahku siis soovitan selle teemaga ikkagi tegeleda, sest muidu tassite selle oma uude suhtesse ka kaasa, sest teie automaatselt ju suhte lõppedes ei muutu. Jääte ikka selleks,kes olete ja teete samad vead uues suhtes. Vaja on teadlikku tegelemist.

Praegu tundub, et teile suhtest välja astumine lihtsam kui selle teemaga tegelemine ja osalt ehk seetõttu et see on muster, mis kordub ja te olete juba tülpinud samast teemast. Ei jaksa enam sama jamaga tegeleda. Ja see arusaadav. Aga üldiselt kehtib põhimõte, et kui tahad et miski muutuks või mingi muster puruneks, siis pead tegema midagi teisiti kui enne…samamoodi astudes jõuab ikka samasse kohta tagasi. Ka uues suhtes. Küll jah partner teine aga teatavasti on inimestel komme sarnaseid inimesi külge tõmmata…

Mul on olnud elus ka suhteid kus aitaks “suhtesse panustamine”, “”suhte nimel vaeva nägemine” , nōustamine. Sest seal olid konfliktid, solvumised, möödarääkimised, mittearvestamine vms. Aga see abielu nüüd on teistsugune – meil on kōik hästi, me saame kōigest rääkida lihtsalt ka efektiivselt ja kokku leppida nii et mōlemale sobib, me ei teeks iialgi midagi, mis teise huve kahjustaks, pole solvumisi, ühtegi tüli ei mäleta… aga … see toimub kōik sōbratsoonis. Nōustajal pole meiega midagi teha, sest meil pole erimeelsusi ega pingekohti selles mōttes, et me ise arutame kōik läbi. Aga me ei hakka musitama, käest kinni hoidma ega midagi veel intiimsemat… Need asjad jah olid esimesed paar aastat, aga kuna mōistusesuhe, siis hääbus ja mulle tundub loomuvastane seda tegema hakata. See pole selline suhe lihtsalt!. Aga kuna lapsed ja ilus korter jne ja lahkuminek nii vaevalire  et mis siis teha – lähme nōustaja juurde ja ta ōpetab meid seksima?? Ei ole ju nii!!!  Me pole seda teinud ma ei tea kui kaua… Vōi et ise sunnime end maja ja laste ja abielu nimel? Aga kui tihti siis – kord aastas/kuus/ nädalas? Et asi oleks “ōige” ja “ei mindaks kergekäeliselt lahku”.  Ma annan aru, et kuskohast ma selle uue suhte saan, seal omad probleemid .  Ja asi pole ka minus – mu lapsed ei pea taluma seda uue suhtega seotud jama. Neil praegu hästi mu arust. Aga ilma füüsilise pooleta abielu, millest väljapääsu pole….?? See on mul kinnisideeks saanud nüüd kui lapsed suuremad ja ma rohkem omaette.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mind häirib see kire puudumine ka. Kohustusest ennast seksima meelitamine. Sest ‘abielus ju peaks’. Aga mu meest häirib see velgi rohkem. Tema jaoks on  füüsiline lähedus ja naise imetlus olulised vajadused, mis suhtes mõnda aega juba rahuldamata. Ja ma ei pane talle seda pahaks. Meil on kõigil vajadused. Osad neist on eeldused, teised soovid, aga nad on. Ja lõputult selle vajaduse alla surumine tekitab vimma ja pahameelt. Ja minus tekitab see olukrod pingeid ja stressi. Aga see on ainult üks osa meie lahkuminekust.

Ja me ei lähe lahku sellepärast, et me süüdistaks teist inimest oma rahulolematuses või hädades. Oleme jõudnud mõlemad kohta, kus suudame võtta vastutust oma tehtu ja tegemata jäetu eest. Ja tegeleme endaga ja oma jamadega. Muidugi ei ole garantiid, et neid jamasid uude suhtesse ei vii, aga oleme sellest väga teadlikud, et probleemid on meis, mitte teises inimeses. Lihtsalt see piim (suhe) on liiga kaua siin laual seisnud (vähe hoolt ja õiget tegutsemist saanud ja palju liiga saanud) ja liiga hapuks juba läinud, et midagi enam päästa saaks.

 

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aitäh vastamast:)

Kirjutad et huvid on teised:

“Aga huvid on teised, energia läheb mujale.”

Ja saan aru et see on teie mõlema teadlik otsus keskenduda muule.

Kuhu teie huvi läheb? Ja mis see muu teile annab, et energia sinna panete. Kas see annab teile selle rõõmu mis puudu on? ( kui lugesin ridade vahel õigesti, siis olete kaotanud rõõmu suhtest ja koosolemisest. Ehk et kõik toimib nagu õlitatud masin,aga särtsu pole. Rutiin..

Teie soov tunda abielust rõõmu on täiesti õigustatud ja rõõmu ta peakski tooma.

Kui energia läheb juba mujale ja rõõm tuleb sealt mujalt lihtsamalt siis on loogiline, et suhe lõpeb. Inimene on lihtsalt nii loodud, et ta otsib kõige lihtsamaid ja vähem vaeva nõudvamaid lahendusi. Ja kui miski pakub rõõmu, hakkab see teda toitma ning võtab omakorda kogu tähelepanu. Nagu uus suhe armumisfaasis.

Kirjutad  et olete tegelenud endaga ja süvitsi läinud oma analüüsides. Esimene viga muidugi,et läksite süvitsi mõlemad eraldi ja mitte koos. Abielus on küll indiviidid ja indiviid peab ka säiluma sest muidu on suhe surnud, aga sama oluline on ühine dünaamika. Ja just meie erinevused kaasaga teevad iga suhte dünaamika eriliseks ja panevadki meid mõlemaid põnevusega õppima üksteist tundma. See ongi põnev kui teine teisest puust. Ma tean et paljud idamaade usundid ärgitavad endasse vaatama ja ennast avastama, ja ka see on mingil määral omal kohal. Aga tegelikku põnevust pakub teise inimese sisse vaatamine. Kiht kihilt nagu sibula lahti koorimine.

Aga ma tahan öelda, et mõistan…rõõmutud asjad on surnud asjad. Iseasi kas antud hetkel on see suhe päris rõõmutu või lihtsalt tundub rõõmutu võrreldes teiste suhetega/uute armumistega/ selle uue asjaga,mille alla oma energiat panete…

 

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siin vastustes kumab ka see ühiskonna mõistmatus kirjeldatud olukordadele ehk “heast elust lolliks läinud” suhtumine. Jah, on olemas ka probleeme suhetes, kus pole A&O majanduslik sõltuvus, füüsiline ega vaimne vägivald või sõltuvushäired jne.

Kui inimesed on seisus, kus suhe ei vasta ootustele, siis tuleb ju ennast kuulata? vôi siiski mitte?

Üks versioon on see, kus üks osapool on siiski nõus “ühiskonna ootustele vastavalt” otsustanudki oodata ja loota et ehk läheb ikka paremaks ja teine osapool ei ole nõus enam selles ônnetus suhtes “keskeakriisi tôttu” jätkama. No aga kahju on suhet lõhkuda mõlemal, ükskôik kas ma töötan haiglas või ei, sest kirge ei tekita ju graafiku alusel? Sest asi pole konkreetselt abikaasas, vaid üleüldse pole kirge. Ka keskeakriis?

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru miks TA miinuseid saab?

Mina ka ei saa aru. Üks paremini kirjutatud ja põhjendatud teema, kus tõesti inimene analüüsib ilma lahmimata ja ka selline olukord, mis tõesti võib igaühega juhtuda. Aga noh, kutselised miinustajad ikka platsis. Ohjah.

Teema osas väga head nõu ei oska anda, sest isiklik kogemus puudub, aga mulle tundub, et teie lahkuminek näib ratsionaalne otsus, mitte hullu ehmatusena teada saamine, et mehel armuke vmt ja emotsioonid löövad üle pea. Hea on selle juures see, et saab rahulikult lastesse puutuva läbi rääkida. Kui ise oleks emotsionaalne vrakk ja peab kõigepealt enda tükid kokku korjama, oleks palju raskem.

Eks sellised elumuutvad asjad ole kurvad ikka. Eksistentsiaalses mõttes ongi justkui valesti, sest küllap paljudel on pensionipõlveks mingi nägemus ja ikka on hirmus, kui see puruneb. Kahjuks on selliseid lugusid palju. Kui lohutab, siis tegin koolis millalgi ühe töö lahutuse mõjust lastele ja teadusallikate põhjal on lahutus küll väga traumeeriv, kuid pärast kaht aastat ei oma lapse heaolule, psüühikale ega õppeedukusele enam statistiliselt olulist negatiivset mõju. Lapsed kohanevad. Oluline, et ka vanemad kohaneksid ja pingutaksid ikkagi ka pärast lahutust laste heaolu pärast. Küllap need asjad paika loksuvad. Reise, pannkooke ja matku saad ikka ju edasi teha. Ka lapselapsed tulevad. Küllap rahaküsimus tuleb läbi mõelda, aga igal juhul selline rahumeelne lahkuminek on pigem kergem. Kurb on ja lein tuleb ikka, aga inimesed saavad üle hullemastki leinast. Leitakse uusi kaaslasi ja elu läheb edasi.

+11
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teadmata muidugi detaile, jääb mulje, et TA on mehega sattunud keskeakriisi, paraku samaaegselt.
Teraapiasse oleks võinud minna (ka) üksinda, mitte ainult mehega koos.
Siin on toodud konkreetselt välja, mida mees tundis suhtest puudu olevat (seks), mitte niipalju, mida naine.
Kirjas on palju ümmargust juttu, arusaadav, et detaile ei soovi jagada, aga selle peale ei oska tõesti seisukohta võtta ega kaasa tunda.
Mulle jääb mulje väiksest süüdistuse kumast mehe suunas, et kui too vähegi suudaks kirge tekitada ja samas annaks seksisoovis järele, siis nagu polekski viga.
Kuna naine ju pealegi veel armastab ka, nagu siin toodud.
Ma näiteks ei usu, et TA armastab enam meest. Armastab seda kujutlust, oma fantaasiat ideaalsest kooselust, millesse end unustades kaaslase, kes päriselt aastaid kõrval oli ja kes ei suutnud ideaaliga võistelda, unarusse jättis.

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teil on see lahkumineku soov, tundub, kuidagi vastastikune, samas on kõik olemas ja tundub päris paljud elavad nii, selliste tunnete virrvarris aegajalt. Ma ise tundsin ka vahel, et võehh, no on raske iseloom, saadaks ta pikalt, oli ka intiimsemate hetkede pause, aga siiski lõpuks tekkis igatsus, tulest ja  veest üle läinud..saime alati üle. Elu läks edasi. Kahjuks tegeles ta paljude oma hobide ja sõpruskonnaga mingist hetkest muudkui meist eraldi, nägin ehtsaid keskeakriisi tunnuseid, mingi noorusaja iha, millegi maha magamise hirm, naine takistab seda jne ja siis ta armus  nooremasse tunduvalt nooremasse ja mõtlemata pettis mind. Ja nüüd on kõik. Ma teie suhtes näen küll perspektiivi, seksuaalset kirge saab ka alati tekitada, ma mõtleks enne seksi erutavaid mõtteid või vaataks netist veidi erootikat..miks ka mitte, et elavdada fantaasiaid,  ole loov, aga minu suhe on näiteks konkreetselt läbi. Usaldus 0

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jälle üks naine, kes ise ei oska rahul olla oma eluga.

Tahab midagi veel. Tüüpiline naiste värk, teised peavad siis mõistma ja lohutama enesekeskset inimest tema hala teemal, miks teised mind õnnelikuks ei tee.

Tütar kirjutab sama teksti 30 aasta pärast ja tema tütar. See on nagu spiraal.

+11
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jälle üks naine, kes ise ei oska rahul olla oma eluga. Tahab midagi veel. Tüüpiline naiste värk, teised peavad siis mõistma ja lohutama enesekeskset inimest tema hala teemal, miks teised mind õnnelikuks ei tee.

Näete, üks poollollakas miinustaja isegi julges lõpuks kolm rida kirja panna.
Et miks ta miinustas. Lisaks sellele terassi ohmakale.

Ja kõik said aru, et ta miinustas, sest
– oleks temal sinu probleem, et ÜLDSE mingi mees kuskil oleks.

Sest tal pole seda juba aastaid ja ta kadestab naisi, kel on sellised probleemid.

+14
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma küll mõistan teemaalgatajat, kuigi endal nii pikka suhet ja lapsi pole olnud. Nii palju kui olen aru saanud, siis pikkades suhetes kipubki nii minema. Eriti kui on lapsed. Unustatakse teineteist ja jääb vaid vanemate roll. Sellega siis kaob romantiline pool ja kirg. Mis läinud, see läinud.
Endal sellist mahakäimise kogemust otseselt pole, küll aga tutvusringkonnas ja tavaliselt juhtub selline olukord märksa varem kui 15 aastaga. Surnud hobust enam üles ei peksa.

Väga hästi sain aru sellest, kui mainisid, et pole soojust, empaatiat ega isegi huvi, tahtmist teist mõista, kuulata jne. Võimuvõitlus, mitte arvestamine jne. Enda pikemas suhtes kogesin sama ja sellest mustrist on väga keeruline välja tulla. Meie ei suutnudki. Selline seis tekib, kui on olnud palju tülisid, vääritimõistmisi ja tundub, et teine on teinud tahtlikult haiget. Kasutab sinu vastu ära sinu nõrku külgi ja hetki kui oled olnud temaga haavatav. See röövibki usalduse, oledki kaitses ega suuda tegelikult seda inimest enam lähedale lasta, haavatav ja seega ka intiimne olla. Sellest on väga raske välja tulla kuna te tegelikult ei usalda enam teineteist ja ilmselt sisimas peate mõlemad vimma.

Minul tekkis seda lugedes mõte, et kas te armukese varianti pole kaalunud? Jätkake seda kooselu laste nimel, aga kummalgi on väljaspool siis kellegi teisega lähedus ja võib-olla ka tunded? Tooks rõõmu ja energiat, suudaks jätkata seda laste nimel.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul tekkis seda lugedes mõte, et kas te armukese varianti pole kaalunud? Jätkake seda kooselu laste nimel, aga kummalgi on väljaspool siis kellegi teisega lähedus ja võib-olla ka tunded?

Jajah.
Täna õhtul emmet pole, sest ta on Kalle juures.
Homme jälle issit pole, sest ta on oma Malle juures. Isegi seitsmeaastel tekiks selle peale küsimus, et kle, miks ta sinna Malle juurde pidevalt püsima ei jää, vaid käib siin pendeldamas ja head nägu tegemas.

+13
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitan lugeda Dorothy Tennovi raamatut “Love and Limerence”-i. Lühidalt öeldes on armunud tunne täiesti erineva mehhanismiga kui armastuse tunne (affectionate bonding). Armunud oleku säilimisele töötab vastu paarisuhte kindlus – sest on tarvis riski, mis kütaks adrenaliini. Armunud olek on oma olemuselt mööduv. Toimiva paarisuhte jaoks pole seda tegelikult tarvis. Mõtle järgi, kas see on see, mida sa ihaled? Kui vblla, siis ma ütleks, et sa oled tegemas viga. Pikaajaliselt toimiv asi on emotsionaalne side oma kaaslasega, mille heaks tuleb teha tööd. Tuleb ennast avada, muuta haavatavaks, usaldada. Jah, muidugi, armunult lööb kirg üle pea ja seksis või 5 korda päevas. Aga kas siis see on hea elu, et elad 2 aasta kaupa partneriga, kuniks liblikad lendavad ja siis liigud edasi? Osadel inimestel jh, seksuaalsus on 100% kui nad on armunud ja kukub 0-i kui liblikad enam ei lenda. Ometi ma tahaks uskuda, kui partner meeldib nii füüsiliselt kui vaimselt ja kui on hea emotsionaalne kontakt, siis võiks hea seksuaalelu toimuda – mtea – loomuliku sugutungi pinnal? Osade inimeste jaoks pole see mingi probleem, sest nö baasvajadus on nii kõrge, et kargaks aga oma pikaajalise partneri otsa niipea kui uksest sisse tuleb õhtul. Aga paljud naised vajavad rohkem, et vastavasse meeleollu jõuda jne. Minu arust on see väärarusaam, et pikaajalise eduka suhte tunnuseks on see, et partnerid on üksteisesse armunud ja ihaldavad teineteist sellel pinnal.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju on võimuvõitlust

Aga miks sa, naine, siis võimuvõitled?
Lepi sellega ükskord, et ta mees on ja seetõttu pisut omamoodi. Mehed ongi vähe “lollakad”.
Ja temast ei saa ju mitte kunagi sinusarnast naist.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina saan sinust aru, kui ikka armastust enam pole, siis sõbrasuhtes enda raiskamine ei vii ka kuhugi. Me kõik vajame armastust ja ma ei räägi sõbra armastusest. Ja muidugi me keegi ei tea, kuidas elu edasi läheb, aga siis oled endale ja ka mehele andnud vähemalt võimaluse seda armastust leida. Ja ma ei räägi siin suhte alguse liblikatest, vaid inimesest, kellega tahadki koos olla, nii heas kui halvas ja kelle puudutus pole sulle ebameeldiv. Ma seda ei poolda, et koos olles peaks kellegi enda kõrvale leidma, minu meelest pole see õige.

Ja tegelikult nii paljud pered on lahku läinud ja palju koledamal viisil, kus kakeldakse ja vihatakse üksteist. Teie puhul ei tee kumbki teisele lahkuminekuga haiget, sest see on ühine otsus. Seega on potensiaali, et kõik laabub kenasti, lastel on mõlemad armastavad vanemad, kes koos panustavad laste kasvatamisse. Saate ju ka lahus elades teha perega koos pühapäevaseid pannkoogihommikuid vms. Teie pere ei lagune, lihtsalt olukord veidi muutub. Kui te mehega hoiate kokku ja näitate ka lastele, et te ei vihka üksteist, vaid hoolite ja hoiate endiselt kokku, siis küll kõik laabub.

Tean, et see pole lihtne, mul endal on seljataga 14.a abielu lõpp ja meil ei olnud see nii rahumeelne lõpp. Kuid laste nimel tegutsesime koos ja ei kiskunud neid omavahelistesse probleemidesse. Täna oleme mõlemad uute kaaslastega õnnelikud (juba pea 7.a), suhtleme normaalselt ning laste elust võtame mõlemad aktiivselt osa.

 

 

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Palju on võimuvõitlust

Aga miks sa, naine, siis võimuvõitled?

Lepi sellega ükskord, et ta mees on ja seetõttu pisut omamoodi. Mehed ongi vähe “lollakad”.

Ja temast ei saa ju mitte kunagi sinusarnast naist.

Mul tekkis sarnane mõte, et kui kõik oleks justkui okei, siis mis on need teemad, mis võitlusse viivad. Tekib küsimus, kas teemaalgataja jätab midagi rääkimata, mis avaks või aitaks seda olukorda paremine mõista. Aga kui teemaalgatajal on palju hirme, siis nendega ei pea üksi jääma ja tuleks psühholoogi juurde minna. Ei ole ju nii, et psühholoogi juures käin siis kui tahan suhet mehega päästa. Psühholoogi juurde võib minna ka siis vaja iseennast päästa neid hirmudest. Ja suurim karuteene lastele on jääda sellisesse suhtesse ja anda edasi muster, mida nemad paraku oma suhetes kaasa tarivad.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõnes mõttes ju hästi, kui on vastastiku sama arusaam. Lastel on ilmselt teine, aga ega reaalaes elus polegi ideaalid võimalikud. Ma ütleks et jah on valus aga parem (mõneti) õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ma kahtlustan, et sagedasemgi on et üks pool on suhtest enam võõrandunud/väsinud/rahuldamatu ja teine samas klammerdub sinna sest tal on ju kõik korras: ilusad lapsed, maja, mees, töö jne. Mul endal on vist selline situatsioon ja tõesti ei tea mida teha võib tegemata jätta.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tean nii vähe paare, kellel on kooselus nii palju plusse, kui teil. Seega, ei oskagi nõu anda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekkis sarnane mõte, et kui kõik oleks justkui okei, siis mis on need teemad, mis võitlusse viivad. Tekib küsimus, kas teemaalgataja jätab midagi rääkimata, mis avaks või aitaks seda olukorda paremine mõista.

Ma arvan ka, et midagi jätab rääkimata.
Ok, võimuvõitlus käib paaridel muidugi, aga pigem ikka suhte alguses.
15a koos ja IKKA VEEL on mingid krdi nurgad kuskilt maha lihvimata???? – no sellised inimesed polegi ju kooseluvõimelised.

Ma olen mees ja ei võitle naisega. Kui mulle ikka öeldakse, et siin hunnikus käivad seda värvi rätikud ja siin hunnikus on ainult need toonid, siis nii on.
Ma ei hakka seda muutma. Ega võitlema.
Ok, ma võin esitada mingeid parandusettepanekuid, aga kui need mõistlikult argumenteerides maha hääletatakse, siis nii jääbki.
Ja sama asi toimib ka vastupidi.
Lõppkokkuvõttes jääb 50:50. Ja kõik on rahul.

Aga kui teemaalgataja seda võitlemise asja omale selgeks ei tee, siis kordub sama muster ka järgmise mehega.
(hirm, et jään elu lõpuni üksi;).

Sest järgmine mees, kes tuleb, on VEEL kangekaelsem, temal ei ole ju 15a kooselu, mille pinnalt asju andeks anda, temal ei ole ühendavaid sündmusi aastate tagant, laste sündi, pannkoogihommikuid jne; tema peab võtma kahe võõra väikese lapsega naise ja kui see naine veel võimuvõitleja ka on, siis on mehel vaid üks lause öelda.
Ja see lause on: Kena päeva ja elu jätku teile.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 214 )


Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminek