Olen 39-aastane 2 algklassis käiva lapse ema ja asume peagi lahutama oma 15-aastast kooselu.
Ma pole kindel, miks ma kirjutan siia. Mu ümber on õnnelikult (või vähemalt rahumeelselt) koos paarid, nii et kelleltki pole nõu, kogemusi ega isiklikku mõistmist paluda. Tahaks kuulda teiste kogemusi, mis aitas, mis tuli üllatusena, mis oli oodatust kergem/raskem, mida õppisite ja milleks see lõpuks hea oli.
Taustaks ehk seda, et oleme lihtsalt lahku kasvanud. On olnud erinevaid jamasid, tülisid ja probleeme, kuid need ei ole lõpliku lahkumineku põhjused. Oleme head sõbrad, mees on lastele suurepärane isa, meil on ühiseid huvisid-hobisid, kodutöödega probleeme pole, jne. jne. Ja ma siiralt ei vaja siinkohal õpetussõnu, et proovige veel vms. Oleme proovinud. Käinud üksi teraapias ja paariteraapias. Aga on mis on, fakt on see, et kumbki meist enam ei taha panustada sellesse suhtesse. Nii et kogu ratsionaalsus ei aita, kui lihtsalt tunned, et enam ei huvita see inimene niimoodi. Et enam ei ole valmis pingutama.
Ja sellest hoolimata on mul tohutu hirm. Hirm, et rikun ära oma laste elu; et kahetsen nö rutakalt tehtud otsust; et veel ei oodanud ja üritanud; et ilma abikaasata on tegelikult veel hullem; et jään elu lõpuni üksi; et pean hakkama kärgperendusega tegelema; hirm, et mul/meil ei ole iial enam seda ‘peretunnet’ – kõiki neid reise ja matku ja pannkoogihommikuid ja lõkkeõhtuid ja külaskäike ja piparkoogi kaunistamisi ja lauamänguõhtuid ja telkimisi ja road-tripe ja lihtalt perekond olemist; hirm, et ma ei leia iial endale kõikideks nendeks tegevusteks sama toredat kaaslast; hirm sotsiaalse suhtluse vähenemise ees; hirm üksilduse ees; hirm sellepärast, kuidas see kõik mõjutab meie lapsi. Mul on tohutult suur hirm tuleviku ees. Enda ja laste pärast.
Ja mul on nii meeletult kahju oma unistuste pärast. Ja mälestuste pärast. Mu mina-pilt on väga tugevalt olnud seotud suhtes ja perekond olemisega. Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud meest, perekonda. Ja ma olen nii õnnetu ja pettunud, et ma ei suutnud seda hoida. Et me ei osanud olla paremad teineteisega. Ja mul on kahju, et me ei suutnud oma lastele pakkuda seda ‘täiusliku’ perekonna mudelit, millele nad saaksid tugineda. Mul on kahju, et ma kaotan oma elu kaaslase (jah, kirjutasin meelega lahku). Ma lootsin, et kunagi oleme 70 ja istume terassil, trimpame veini, vaatame ringijooksvaid lapselapsi ja vaatame tagasi elule ning nendime, et see kõik oli seda väärt. Et asjad lähevad perspektiivi ja me saame mõelda tagasi ja olla uhked ja rõõmsad kõige üle, millest me koos oleme läbi tulnud. Ja see murrab mu südame, et seda aega ei tule.
Aga ma ei taha enam selles suhtes olla. Ma armastan oma meest, aga ma ei taha olla temaga romantilises suhtes.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt 26.03 23:40; 27.03 00:30; 27.03 00:34; 27.03 00:52; 27.03 01:44; 27.03 02:03; 27.03 10:50; 27.03 12:35; 27.03 16:06; 27.03 16:13; 27.03 16:37; 27.03 17:41; 27.03 19:29; 27.03 20:04; 27.03 21:33; 27.03 23:36; 27.03 23:40; 28.03 00:27; 28.03 10:40; 28.03 11:21; 28.03 11:27; 28.03 13:12; 28.03 13:15; 28.03 13:22; 28.03 13:26; 28.03 15:25; 28.03 16:26; 28.03 19:40; 28.03 20:16; 28.03 21:49; 28.03 21:57; 28.03 23:25; 29.03 12:38; 29.03 13:41; 29.03 15:21; 29.03 15:26; 29.03 16:32; 29.03 17:40; 29.03 17:46; 29.03 18:11; 29.03 18:20; 29.03 22:13;