Teema: Lahkuminek

Senikaua ongi mõtet, kuni mõlemad soovivad sama. Aga kui enam ei soovita, siis on targem oma teed minna.

#3727796:

#3727731:

Väga egoistlik pere, laste, teise inimese ja minu arvates ka kõiksuse suhtes. Pole usklik, aga minu arvates on pere lõhkumine äärmiselt amoraalne tegu, armastuse vastand. Need inimesed, kes sellist asja teevad, ei tea mis on armastus. Mina soovin ikka oma kaaslast õnnelikuks teha, tema mind ka. Koos on muidugi tunduvalt mugavam.

Ei ole mõtet vaielda, kui asi puudutab väärtushinnanguid. Ilmselgelt on sinu tõekpidamised ja uskumused sellised, et pere tuleb iga hinna eest koos hoida. Mina olen liberaalsema ja individualistlikuma maailmavaatega. Las see jääda nii. Sinu tõekspidamistele ja väärtushinnangutele keegi teine oma elu ja otsuseid ei hakka rajama nagunii.

#3727753:

Teemaalgataja, mida sa siis vajad? Ütled, et oluline on teada. Kas sa ise tead? Hetkel jääks nagu mulje, et ei tea. Ja kui olete käinud psühholoogide juures, kas siis üks viskas poole pealt püssi põõsasse ja teine kukkus suurema põnevusega püphholooge külastama ja raamatuid lugema? Või miks muidu kumab välja see, et arenemine toimus individuaalselt, aga mitte mehe ja naisena. Ja kui arutate palju ja olete kõike nagu proovinud, siis miks on sul tunne, et rohkem teha ei saa või, et ei saa kõige selle tarkuse juures keerata täiesti puhast lehte? Kes keelab? Siin on minu arvates ikka miski omavahel rääkimata, mõistmata, andestamata.

Hetkel ma vajan võimalust üksi olla. Pingevabas keskkonnas. Tegeleda ennekõike enda probleemide, mõtete ja muredega ja keskenduda vähem oma mehele. Taasleida rõõm ja tasakaal enda sees. Õppida ennast tundma ja mõistma.

Ei ole keegi püssi põõsasse visanud. Esiteks võtab sobiva terapeudi leidmine aega, nii et oleme mitme erineva juures käinud aastatega. Mõlemad oleme ka lugenud ja mõelnud ja endaga tegelenud. Aga see, mis täpselt inimesi toetab, on erinev. Erinevad uskumused, lähenemised, teooriad, praktigad. Selle juures on meie teed lahku läinud. Väärtushinnangud ja vaated muutudunud. Endaga tegelemine ja eneseareng on protsess, mille suunda ja sihtpunkti ei saa ette ennustada. Meil on areng toimunud erineva kiirusega ja erinevas suunas.

Ja tänaseks on takistuseks see, et me kumbki ei näe pointi. Ei näe seda, mille nimel peaks pingutama. Mille nimel kõiki neid teadmisi rakendada. Lihtlabaselt ei ole enam tahtmist. See suhe ei motiveeri enam tegelema.

Suhte moodustavad kaks inimest ja nendevaheline suhtlus. Suhe ei ole staatiline ja muutumatu. See on pidevalt muutumises. Seega ei saa öelda et see suhe ei motiveeri sind enam. See ei motiveeri sind sellisena nagu ta hetkel on. Ja see on ok. Kohe kui muudab üks teist v mõlemad oma käitumist siis muutub ka suhe.

Jäi väga kõlama see et mõrad ikka häirivad ja ei saa enam neid unustada andestada ja nendest lahti lasta. Andestamatus tekitabki kõrge müüri inimeste vahele. Sa ei mõista kahjuks et teed iseendale liiga sellega et ei andesta.viskad ära oma abielu…

#3727796:

#3727731:

Väga egoistlik pere, laste, teise inimese ja minu arvates ka kõiksuse suhtes. Pole usklik, aga minu arvates on pere lõhkumine äärmiselt amoraalne tegu, armastuse vastand. Need inimesed, kes sellist asja teevad, ei tea mis on armastus. Mina soovin ikka oma kaaslast õnnelikuks teha, tema mind ka. Koos on muidugi tunduvalt mugavam.

Ei ole mõtet vaielda, kui asi puudutab väärtushinnanguid. Ilmselgelt on sinu tõekpidamised ja uskumused sellised, et pere tuleb iga hinna eest koos hoida. Mina olen liberaalsema ja individualistlikuma maailmavaatega. Las see jääda nii. Sinu tõekspidamistele ja väärtushinnangutele keegi teine oma elu ja otsuseid ei hakka rajama nagunii.

#3727753:

Teemaalgataja, mida sa siis vajad? Ütled, et oluline on teada. Kas sa ise tead? Hetkel jääks nagu mulje, et ei tea. Ja kui olete käinud psühholoogide juures, kas siis üks viskas poole pealt püssi põõsasse ja teine kukkus suurema põnevusega püphholooge külastama ja raamatuid lugema? Või miks muidu kumab välja see, et arenemine toimus individuaalselt, aga mitte mehe ja naisena. Ja kui arutate palju ja olete kõike nagu proovinud, siis miks on sul tunne, et rohkem teha ei saa või, et ei saa kõige selle tarkuse juures keerata täiesti puhast lehte? Kes keelab? Siin on minu arvates ikka miski omavahel rääkimata, mõistmata, andestamata.

Hetkel ma vajan võimalust üksi olla. Pingevabas keskkonnas. Tegeleda ennekõike enda probleemide, mõtete ja muredega ja keskenduda vähem oma mehele. Taasleida rõõm ja tasakaal enda sees. Õppida ennast tundma ja mõistma.

Ei ole keegi püssi põõsasse visanud. Esiteks võtab sobiva terapeudi leidmine aega, nii et oleme mitme erineva juures käinud aastatega. Mõlemad oleme ka lugenud ja mõelnud ja endaga tegelenud. Aga see, mis täpselt inimesi toetab, on erinev. Erinevad uskumused, lähenemised, teooriad, praktigad. Selle juures on meie teed lahku läinud. Väärtushinnangud ja vaated muutudunud. Endaga tegelemine ja eneseareng on protsess, mille suunda ja sihtpunkti ei saa ette ennustada. Meil on areng toimunud erineva kiirusega ja erinevas suunas.

Ja tänaseks on takistuseks see, et me kumbki ei näe pointi. Ei näe seda, mille nimel peaks pingutama. Mille nimel kõiki neid teadmisi rakendada. Lihtlabaselt ei ole enam tahtmist. See suhe ei motiveeri enam tegelema.

40-aastane õpib ennast tundma ja mõistma? Ei, see on pigem 16-aastane. Kõlab nagu “Eat. Pray. Love”, millest ma juba 20-aastasena aru ei saanud. Paljud “tapaksid” selle eest, mis sul on. Egas midagi, minge lahku jah. Paistab, et need terapeudid on leidnud kullaaugu.

Aga ise sa kirjutasid,et

Tahad ka sooja, emotsionaalset lähedust ja kirge sisaldavat suhet….

Ja siis kirjutad et ei taha selleks midagi teha…

Mis sa siis arvad,kuidas seda saada? Ise selline asi sülle ei kuku.

Aga eks siis tulebki elada suhtest suhtesse, kuniks uues suhtes kirge jätkub…

Usu mind ka selles uues suhtes teeb su partner vigu, mis jätavad mõrasid,mis hakkavad vett läbi laskma. Kui sina ei õpi niimoodi andestama, et jätadki vead selja taha…

Südamest soovin, et sa j0uaksid sinna äratundmiseni. Lihtsalt seetõttu, et ma ise, olles need mõrad selja taha jätnud(ja usu need olid tõsised ja korduvad) olen nüüd jälle siiralt õnnelik ja tohutult tänulik, et ma alla ei andnud!

Ma soovin sulle õnne ja rõõmu ja armastust. Omaenda hea abikaasa ja laste isaga.

#3727922:

#3727911:

40-aastane õpib ennast tundma ja mõistma? Ei, see on pigem 16-aastane. Kõlab nagu “Eat. Pray. Love”, millest ma juba 20-aastasena aru ei saanud. Paljud “tapaksid” selle eest, mis sul on. Egas midagi, minge lahku jah. Paistab, et need terapeudid on leidnud kullaaugu.

Ja mul ongi kohutavalt kahju, et ma sellega 16-aastaselt ei tegelenud. Õnnelikud on need inimesed, kes selles vanuses enda probleemidest nii teadlikud on, et sellega sihipäraselt tegelevad. Mina ei olnud. Ja mul on kahju, et ma alles 30. eluaastate lõpus oma elus mingite taipamisteni jõudsin. Ennast päruset nägema hakkasin. Aga mul on hea meel, et hakkasin. Ja ma ei arva, et ma nüüdsete teadmiste juures ei peaks sellega edasi tegelema ainult sellepärast, et ma ei ole enam 16.

Miks sa arvad, et sa nüüd mingi lõpliku tõeni oled jõudnud. Kui sa 40 aastat oled nii valesti elanud ja lakkamatult valesid otsuseid oma isiklikus elus teinud-nagu sa kirjeldad-Miks sa arvad, et sa nüüd korraga kõike õigesti mõistad. Keskeakriisis mõttetegevuse õpikunäide.

#3727968:

#3727950:

Kui nüüd, aga petmist ei olnud ja kirg on kadunud, siis oleks see ikkagi lastele väga kurb.

Vot sellest ma ei suuda aru saada. Et kui on olnud petine, siis on lastele vähem kurb? Et kui oleks asi selles, et ma ei suuda andestada mingit vana petmist, siis on ok lahku minna? Miks siis ei pea laste nimel hambad ristis edasi pingutama? Sellest ma ei saa aru.

#3727945:

Tahad ka sooja, emotsionaalset lähedust ja kirge sisaldavat suhet…. Ja siis kirjutad et ei taha selleks midagi teha… Mis sa siis arvad,kuidas seda saada? Ise selline asi sülle ei kuku. Aga eks siis tulebki elada suhtest suhtesse, kuniks uues suhtes kirge jätkub… Usu mind ka selles uues suhtes teeb su partner vigu, mis jätavad mõrasid,mis hakkavad vett läbi laskma. Kui sina ei õpi niimoodi andestama, et jätadki vead selja taha…

Esiteks ma ei otsi uut suhet. Ma tahan vana lõpetada, mitte uude astuda. Teiseks, ma loodan, et selleks ajaks, kui aeg on kunagi uue suhte käes, oskan ma algusest peale asju õigemini teha. Olen ise teadlikum ja endaga tegelenud ja seeläbi ka parem, arvestavam ja toredam kaaslane. Loomulikult peab sellise suhte jaoks vaeva nägema. Ma väga loodan, et potentsiaalses tulevases suhtes oskan ma seda paremini. Praegune suhe on selleks liiga kehvas seisus juba, et siia enam panustada. Ja seda mõlemapoolselt. Ma olen väga hästi teadlik nendest ohtudest, et minnakse lahku mingi enda jama või rahulolematuse pärast, hüpatakse uude suhtesse ja korratakse sama viga. Ma proovin kogu hingest seda vältida ja annan endale aru, mis osa selle suhte hukkumisel on minu vastutusel ja mis mu mehe. Ehk ma olen teravalt teadlik enda tegemistest ja tegematajätmistest, enda mõradest ja ebatervetest kohtadest. Seda ma seal psühholoogi juures ravingi. Et olla endale parem kaaslane. Ja ehk tulevikus ka kellelegi teisele.

Nonii. Siis on täiuslikkuse ihalus.seda ei eksisteeri. Tõde on et teeme kõik üksteisele siin maailmas haiget ja enamik haigettegemisi on kogemata ja heast tahtest…seda paradiisi, mida otsid, siin maailmas pole..

Sinu algne küsimus oli tegelikult, et millega arvestada lahku minnes:

– Laste elu ei ole enam endine. Ei aita kolme kodu süsteem ega idealistlik ettekujutus sellest, et te mõlemad igal hetkel ainult oma lapsed esikohale  seate. Täpselt nagu te omaenda elu ei suutnud korraldada nii nagu algselt plaan oli, ei suuda te ka eksidena toimetada nii nagu plaan on.

– Mees leiab kindlasti uue kaaslase. Seda emotsionaalset lähedust ja seksi, millest tal praegu puudus on, ei jää ta elu lõpuni platooniliselt igatsema. Sa pead olema valmis, et mees saab järgmise naisega lapsi juurde ja/või toob see naine oma lapsed sellesse suhtesse kaasa. Sa pead arvestama, et sulle ei pruugi see naine meeldida ega sina talle. Sa pead arvestama, et sinu lastele võib ta väga meeldida.

– Kolme kodu süsteem kõlab ideaalsena, aga toimib ainult seni, kuni teil endil (või teist ühel) elu edasi läheb. Mitte ükski täiskasvanu ei koli iga nädal ainult laste nimel. Lisaks sellele näevad ka lapsed, et vanemate elu on tegelikult kuskil mujal ja nende juures käiakse puhtalt oma vanemlikku kohustust täitmas. Laps tahab olla osa vanema elust, mitte elada kuldpuuris, kus kumbki vanem nädala kaupa külas käib.

– Laste sünnipäevad, jõulud ja aastavahetused tuleb tulevikus duubeldada. Kui sünnipäevade osas võite veel kuidagi kokkuleppele saada, siis jõule ei hakka te eksiga kindlasti elu lõpuni koos tähistama.

– Sa pead arvestama, et mees leiab õnne ja sina jäädki üksikuks. Võib ka vastupidi minna, kõik variandid on võimalikud. Aga sul tuleb valmis olla, et raamatutest loetud ideaalse elu asemel leiad end ühel hetkel täitsa üksi, samas kui mehel on uus pere ja lapsedki tema juurde kipuvad.

– Uuel mehel on veel vähem motivatsiooni elu sinuga toimima saada kui praegusel, kellega pikk ühine minevik ja lapsed. Sinu jutust jääb mulje, justkui järgmiseks võiks tulla keegi, kes kirest nõretab, sind lillede-kingitustega üle valab ja seejuures rõõmsalt lepib, et sa iga teise nädala mujal elad oma lastega. Esimese aasta võib selline suhe küll püsida, aga kire kadumine ei ole kahjuks ainult sinu praegusele mehele omane probleem, vaid see kaobki pikas suhtes.

See kõik muidugi ei tähenda, et peaksid jääma suhtesse, kus sa olla ei taha, need on lihtsalt asjad, millega pead lahku minnes arvestama.

#3727968:

#3727950:

Kui nüüd, aga petmist ei olnud ja kirg on kadunud, siis oleks see ikkagi lastele väga kurb.

Vot sellest ma ei suuda aru saada. Et kui on olnud petine, siis on lastele vähem kurb? Et kui oleks asi selles, et ma ei suuda andestada mingit vana petmist, siis on ok lahku minna? Miks siis ei pea laste nimel hambad ristis edasi pingutama? Sellest ma ei saa aru.

#3727945:

Tahad ka sooja, emotsionaalset lähedust ja kirge sisaldavat suhet…. Ja siis kirjutad et ei taha selleks midagi teha… Mis sa siis arvad,kuidas seda saada? Ise selline asi sülle ei kuku. Aga eks siis tulebki elada suhtest suhtesse, kuniks uues suhtes kirge jätkub… Usu mind ka selles uues suhtes teeb su partner vigu, mis jätavad mõrasid,mis hakkavad vett läbi laskma. Kui sina ei õpi niimoodi andestama, et jätadki vead selja taha…

Esiteks ma ei otsi uut suhet. Ma tahan vana lõpetada, mitte uude astuda. Teiseks, ma loodan, et selleks ajaks, kui aeg on kunagi uue suhte käes, oskan ma algusest peale asju õigemini teha. Olen ise teadlikum ja endaga tegelenud ja seeläbi ka parem, arvestavam ja toredam kaaslane. Loomulikult peab sellise suhte jaoks vaeva nägema. Ma väga loodan, et potentsiaalses tulevases suhtes oskan ma seda paremini. Praegune suhe on selleks liiga kehvas seisus juba, et siia enam panustada. Ja seda mõlemapoolselt. Ma olen väga hästi teadlik nendest ohtudest, et minnakse lahku mingi enda jama või rahulolematuse pärast, hüpatakse uude suhtesse ja korratakse sama viga. Ma proovin kogu hingest seda vältida ja annan endale aru, mis osa selle suhte hukkumisel on minu vastutusel ja mis mu mehe. Ehk ma olen teravalt teadlik enda tegemistest ja tegematajätmistest, enda mõradest ja ebatervetest kohtadest. Seda ma seal psühholoogi juures ravingi. Et olla endale parem kaaslane. Ja ehk tulevikus ka kellelegi teisele.

Sa unustad ära, et sa ei ole enam 20. Kui leiadki uue suhte, siis seal on juba suur minevik – eksnaised, lapsed. Need toredad ühised meenutused, mis teil mehega on, ei tule enam nii kergesti, kui üldse.

Loomulikult on see mõistetav, et petmist ei suudeta andeks anda. See on ju reetmine. Aga sa pole vist midagi nii ränka kogenudki.

Terapeudid tunduvad üldse “kurja juured” olevat. Vaja on kaineid kahe jalaga maapeal ja hoolivaid inimesi hoopis. Need raamatud on ka natuke ebareaalsed. Paistab, et oled korralikult lugenud ja üle analüüsinud.

Tundud mulle ebaküps, olen sinust isegi noorem. Kordan siin koos teistega, et kui sa nüüd ausalt räägid, siis selliste põhjendustega on väär peret lõhkuda.

Ja üldse see umbmäärasus ja selle põhjal hirmpikad arutelud. Anonüümses foorumis võiks ikka probleemi julgemalt jagada, paari lausega saab tegelikult kirjeldada täpsemalt, mis mehe puhul häirib ja mis on tegelikult juhtunud, et lahkuminekust siin fantaseerid. Kogemusi ja infot selle kohta milliseks su elu üksikemana võib kujuneda oled ilmselt siinsetelt kaaskannatajatelt juba palju saanud. Nagu soovisid. Olen ise kokkuvõttes aru saanud, et enamus ei mõista sinu tungivat lahkuminekusoovi. Mingi väiksem osa naisi aga on selle tee läbi käinud ja nüüd aastaid hiljem kiidavad oma lahkumisotsust, et on  hea ja rahulik üksi elada ja lapsi kasvatada.  Ja siis killuke mitte omal soovil üksi jäänud naisi, kes on kurvad ja igatsevad endist  perekonda ja kah ei suuda sind mõista. Pole nagu eriti selliseid kirjeldusi, kus keegi sinuga sarnastel ajenditel lahkulöönu  on leidnud  igikestvalt kirgliku ja hea suhte, kus mõnusas atmosfääris kasvatakse sinu lapsi ja kõik on korda saanud.

#3727554:

Aga teemaalgataja, mis on need asjad,mida üks mees pikaajalises suhtes peaks tegema, et teie vahel oleks kirg?

Lahutuse põhjused:

Mees ei tegele lastega ega ei panusta pereellu. Kui mees tegeleb lastega ja panustab pereellu, siis ei hellita-tunnusta ta naist küllalt. Kui mees panustab pereellu, tegeleb lastega, hellitab ja tunnustab naist, siis naisel lihtsalt tunded jahtuvad.

Kas nii?

Teemaalgataja, ütle, käsi südamel, kas KÕIKIDE sinu hädade põhjus on hetkel sinu meelest teie mehe-naise vaheline suhe? Kas see oleks siis võluvits, kuidas sa saaksid õnnelik olla, oleks ilma selle abieluta? Või oled sa pigem väsinud kodustest asjadest, tööst või töötusest või kurnatud väikes(t)e lapsega/lastega aastaid tegelemisest jnejne? Kas äkki oled rahulolematu oma eluga, OMA osaga selles (ja ka selles, et asi on nii puntras nagu ta teil on, et suusad puhta risti ja sein on ees), mitte niiväga mehega?  Tahaks lihtsalt ära põgeneda ja mingi müütilise uue (hea) mehega uut (head) suhet omada. Loomulikult oleks see nii palju lihtsam ja toredam variant, kui mingi ärakäkitud suhet elus hoida või parandada. Alguses on see ju nii lihtne, aga proovi sa 15a järjest…

Mina ei kuulu siin “pere ja laste pärast peate koos olema!” leeri, tegelikult vastupidi. Aga selleks, et 15a oma elust tühiseks ja ebaõnnestunuks kuulutada, peaksid olema pagana kindel, et asi ON lootusetu. Ja samal ajal nutad sa taga neid mälestusi ja ühist minevikku.

Üks pereterapeut ütles, et armastus kui selline oma abikaasa vastu ei sure, ta lihtsalt mattub negatiivsete tunnete alla. Mina oma jaoks tunnen, et selles on päris palju tõtt.

Kui oleks tahtmist, poleks olukord üldse lootusetu. Aga kui ikka ei taha, siis on lootusetu. Kõik see ühine “history”, mis peaks nagu siduma, tegelikult lahutab, kui enam ei taha kõigest üle saada.

P.S. kellelegi käole- “Söö, palveta, armasta” oli puhtakujulise keskeakriisi ekraniseering suurel linal. Ja samasugused keskeas, oma eluga rahulolematud eiteaisegimida otsivad ja – igatsevad naised jooksevad.

#3727954:

Miks sa arvad, et sa nüüd mingi lõpliku tõeni oled jõudnud. Kui sa 40 aastat oled nii valesti elanud ja lakkamatult valesid otsuseid oma isiklikus elus teinud-nagu sa kirjeldad-Miks sa arvad, et sa nüüd korraga kõike õigesti mõistad. Keskeakriisis mõttetegevuse õpikunäide.

mulle tundub, et nii mees kui naine mõlemad keskeakriisis. Kõikidel seda kriisi pole õnneks, aga tundub, et siin peres on neid lausa 2 kokku sattunud. Raske juhus