Olen teemaalgataja.
Teise lapse soov või siis otsus tuli lihtsalt. Kui me lahku läheme, siis uut meest ma niipea majja ei võtaks. Aga oma lapsele sooviksin nn päris õde/venda. Mul enda vanuses tuttavaid palju – kellel poolõdesid/vendi on lademetes aga reaalselt õde/vend ikkagi see, kellega mõlemad vanemad ühised. Sellest tuli otsus laps saada – ka teine. Lisaks, kas ma tegelikult kunagi veel suhet soovin – ma ei tea. Mu lahkumineku soov jah ei tulene mõnest uuest silmarõõmust vaid tundest, et see suhe ei rahulda mind enam. Ma ei ole õnnelik! Iga mehe samm käib närvidele. Kui vanasti tema Onu Heino naljad meeldisid, siis nüüd on need labased jne.
1 või siis 2 lapsega hakkasaamine on kindlasti raskem, kuid kindlasti on see üks põhjustest, miks soovin lahutust. Ma tunnen, et laps on minu nn kaelas. Kui laps on haige, tal on trenn, esinemine või arst. Kõik asjad on minu organiseerida ja mina pean saama üksi hakkama. Mul on väga hea tugivõrgustik (enda ema, isa ja õe näol) – et kui nt laps haige, siis et saaksin trenni teha, saab ema paar tundi last vaadata. Või lihtsalt laps nt kaks nädalat 24/7 minuga olnud, soovin lihtsalt end ventileerida, saan lapse põhimõtteliselt kohe kuhugi tunniks/kaheks viia. Aga see on siiski minu peal.
Majandusliku poolega hetkel harjun. Ja õpin seda. Viimased 3-4 kuud olen toimetanud, hetkel nt see kuu jäi põhimõtteliselt 100 eurot puudu, et oleks üksi hakkama saanud asjadega. (õnneks on mul sissetulek keskmisest kõrgem ja korterilaen ei ole nii suur). Aga nt lapse trennid ainuüksi on kuus 150 eurot + esinemiseks vajalik. Jne. See excel on mul olemas, samas kui mehe ja tema lapse toit maha võtta, siis võiksin ka kohe hakkama saada. Aga lahku minnes ei saa lubada kindlasti alguses uhkeid reise jne…
Ja loomulikult käib veel näevidele see, et kogu majapidamine on minu õlul! Mehe laps ei ole väikene, kuskil käis see läbi, tegu on 16 aastase klähviva teismelisega ja tema tõttu on meil meeletult ka tülisid. Toon ühe näite – nv helitas mehe ema mulle, kuna meest ka end kodus ei olnud. Et äkki ma saaksin sellele teismelisele 5 eurot anda, ämm kannaks siis tagasi mulle. Kuna teismelisel ei olevat midagi süüa. (miks otse lapsele raha ei kantud, no ma arvan, et see kõne osalt oligi minu näevi ajamiseks). Meil külmkapp täiesti tühi (mainimata jättes, et mina, mu laps kui ka abikaasa olime tegelikult söönud), jah friikartuleid ja pitsat meil kodus ei olnud aga kana riisiga oli antud päeval soojaks toiduks. Lihtsalt teismelisele see ei sobinud ja mööda mehe suguvõsa kuulutas, kui raske elu tal on. Ja polevat juba 3 päeva süüa saanud! Mis mind selle juures vihastas – esiteks ämma käitumine ja teiseks ka mehe oma – oma last ei saa paika panna ja lasta oma emakesel minule helistada ja selle käitumise eest pole keegi minult vabandust palunud või siis mõne sarnase asja tõttu! SH mees ise! No ämmast ja teismeliselt ma ei hakkagi rääkima.
Ma olen siin kõike seda ventileerinud. Jah, eks ma ise ka ei ole järjekindel! Aga see lahkumineku soov on suhteliselt kõrge. Täpsemalt öeldes, see otsus on kindel. Jah meil on häid päevi aga iga aastaga on neid jäänud järjest vähemaks ja pigem ajab mees mind iiveldama kui liblikad lendavad kõhus. Võimalik, et ma seda otsust siis enne beebisündi ei tee, aga siit oleks küsimus.
Mida ma peaks ettevalmistama, et see oleks minule võimalikult valutu? Just beebiga tuleb juurde neid käike jms.
