Teema: Lahkuminek

Lastel tekib palju küsimusi, eelkõige – kus nad elama hakkavad? Kus teie elama hakkate? Kui tihti kokku saate?
Tehke kindlaks, et enne jutuajamist olete need asjad selgeks rääkinud.

Ja miks siis ikkagi lahku lähte?

#4092044:

#4091729:

kindlasti ei tohi vanemad panna lahkuminekut üksteise süüks (isegi kui on armuke)

Kas just süüks, aga kui üks pool leiab uue huviobjekti ja sellepärast minnakse lahku, ei pea seda ka laste eest varjama. Ega see siis niimoodi lambist ka ei juhtunud, üks pool siiski tegi sellise valiku.

Kuidas tuleb kolmas vahele kui omavahel on kõik korras?

#4092075:

Kuidas tuleb kolmas vahele kui omavahel on kõik korras?

Nii korras pole kunagi, et mitte ühelgi ajahetkel ei võiks keegi vahele hüpata. Ikka võib tekkida igavus, mõni tüliküsimus vms. Mõnel on kogu aeg iha seikluste järele ja võõras tundub alati huvitavam. Aga ongi inimesed, kes siis kohe tegutsevad või teised, kes mitte. Uuringutega on ju kindlaks tehtud, et kes alustab armukesena, peab suure tõenäosusega pärast oma partnerit järgmise armukesega jagama, sest ta partneril on lihtsalt selline muster.

Okei, oletame, et kolmas on olemas. Küsimus on selles, kas lahkuminekust teatamisel lastele temast rääkima peaks? Pigem mitte, sellest jõuab hiljem rääkida.
Aga jah, lapsed küsivad – miks?

#4092439:

Sa oled elunaiivne. Kuskil 10 aastat pikas suhtes ei ole võimalik, et kõik on igal ajahetkel niiiiii “korras” ja tugev, et keegi vahele kiilu lüüa ei saa. Ikka tuleb pikemates suhetes ette jahenemise perioode ja mõõnu. Kui sinu max suhe on 4 kuud, siis küll, ehk, aga see mõni elukogemus või asi. Aga pikemates suhetes tuleb igasuguseid asju ette, eluperioodid on erinevad, väikelaste kasvatamise aeg pingeline jnejne.

Lihtlabane põhjus on lihtsalt see, et inimene pole loodud monogaamseks. Kultuur on muutnud monogaamseks, aga tegelikult nagu otsitakse pidevalt (mitte kõik, eks ka suhetes on erandeid) uusi töökohti, paremaid tingimusi, mida iganes, nii hoitakse silmad lahti ka paarisuhtes. Kindlasti on erandeid nii naiste kui meeste seas, aga need on tõesti erandid ja reeglina ka üsna igavad inimesed paarilisena.

Kui ma olin laps, ei saanud ma aru mehe ja naise vahelisest armastusest. Ma arvasin et kõik käib nii nagu lastelgi- oli tüli, leppige ära. Oma kallist sõpra ju maha ei jäeta. See et armastus nii palju probleeme tekitab, ma ei mõistnud. Kuhu ta siis kaob? Miks me ei võiks kõik koos olla, koos elada edasi.

#4092461:

Lihtlabane põhjus on lihtsalt see, et inimene pole loodud monogaamseks. Kultuur on muutnud monogaamseks, aga tegelikult nagu otsitakse pidevalt

Mis loll väide!

Kui inimene pole loodud monogaamseks, ei tea küll, miks see kultuur siis selliseks muutus? Inimene pole ka loodud vee all elama ja pole märgata, et kultuurilistel põhjustel keegi kangesti üritaks mere põhja tsivilisatsiooni rajada.

Otse loomulikult on olemas igasugused inimesed, monogaamsed ja polügaamsed ja siis veel üks eriline liik — valetajad, kes mingil põhjusel teesklevad esimest, aga tegelikult on teised. Sinu väide on umbes sama tõene kui väita, et kõik inimesed on loodud blondi peaga või sama kasvuga või on muidu täpselt ühesugused.

Kui sina ei suuda ühe paarilisega igavleda, siis olegi selline nagu oled ja leia endale samasugused kaaslased. Aga kujutada ette, et kõik teised on ka täpselt samasugused nagu sina, on ikka suht kitsarinnaline.

#4092439:

#4092075:

Kuidas tuleb kolmas vahele kui omavahel on kõik korras?

Sa oled elunaiivne. Kuskil 10 aastat pikas suhtes ei ole võimalik, et kõik on igal ajahetkel niiiiii “korras” ja tugev, et keegi vahele kiilu lüüa ei saa. Ikka tuleb pikemates suhetes ette jahenemise perioode ja mõõnu. Kui sinu max suhe on 4 kuud, siis küll, ehk, aga see mõni elukogemus või asi. Aga pikemates suhetes tuleb igasuguseid asju ette, eluperioodid on erinevad, väikelaste kasvatamise aeg pingeline jnejne.

Sa ju kinnitad oma tsiteeritu sõnu. Kui on pinged ja jahenemine, siis polegi omavahel asi korras. Ja milleks neid lapsi teha, kui see on nii õudne aeg, et üksteist enam ei kannata?

#4092839:

#4092625:

#4092461:

Lihtlabane põhjus on lihtsalt see, et inimene pole loodud monogaamseks. Kultuur on muutnud monogaamseks, aga tegelikult nagu otsitakse pidevalt

Mis loll väide!

Kui inimene pole loodud monogaamseks, ei tea küll, miks see kultuur siis selliseks muutus? Inimene pole ka loodud vee all elama ja pole märgata, et kultuurilistel põhjustel keegi kangesti üritaks mere põhja tsivilisatsiooni rajada.

Otse loomulikult on olemas igasugused inimesed, monogaamsed ja polügaamsed ja siis veel üks eriline liik — valetajad, kes mingil põhjusel teesklevad esimest, aga tegelikult on teised. Sinu väide on umbes sama tõene kui väita, et kõik inimesed on loodud blondi peaga või sama kasvuga või on muidu täpselt ühesugused.

Kui sina ei suuda ühe paarilisega igavleda, siis olegi selline nagu oled ja leia endale samasugused kaaslased. Aga kujutada ette, et kõik teised on ka täpselt samasugused nagu sina, on ikka suht kitsarinnaline.

Kultuur õhutab või hirmutab vee all elama? Kui tahad võrrelda, siis too pädev võrdlus, muidu jätad kohtlase mulje.

Loomulikult on kultuur, eelkõige religioon inimesed monogaamseks sundinud. Kui seda sadu ja tuhandeid aastaid teha, siis muutub see normiks, mille täitmist kõigilt oodatakse.

Suhteline monogaamia oli siiski meile kui liigile omane juba väga ammu enne kristlust. Mõnel pool oli küll aktsepteeritud üsna vaba seksuaalne suhtlus, aga ikkagi tekkisid ka sellisel puhul valdavalt püsivamad paarid ja ka juhuslikult tekkinud suhted, mida abielusarnasesse vormi ei möllitud, kestsid sageli pikalt. See on ka loogiline, kui mõelda, millistes ühiskondades ja kogukondades elati, üksteist vajati nii igapäevategevusteks, ellujäämiseks, kaitseks kui järglaste kasvatamiseks ja poleks olnud otstarbekaks igaks paarituseks üha uusi paarilisi valida. Osas kultuuridest on (rohkemal määral) jõukamatele meestele ja vähemates kultuurides ka privilegeeritud naistele olnud lubatud ka abielusarnases suhtes olles paralleelsete suhete, mitmete kaaslaste olemasolu, kuid see on pigem erand ja pole olnud sugugi sarnanev nende liikide suhetele, kes harrastavadki igal jooksuajal uue partneri leidmist, vaid ka need korraga peetavad suhted on pigem olnud iseloomult monogaamse suhte mustriga, nt side säilib uue suhte tekkides ka eelmiste partnerite ja nende järeltulijatega, paaritumiseks luuakse enne ka emotsionaalne vmt suhe, mis on kestlik ka peale paaritust ja järglaste saamist jne.

#4092724:

#4092609:

Küsimus ei olnud selles, kuidas uutest kaaslastest rääkida. Vaid kas kogu info tuleb lastele ühekorraga pähe valada koos lahkumineku teatega.

Muidugi mitte, aga kui laps küsib, miks lahku mindi, siis ei pea seda põhjust varjama.

Tulles tagasi arutelu alguse juurde, siis võibki rääkida põhjustest, miks vanemad teineteisest eemaldusid. Kolmanda osapoole jutuks toomine selles vestluses ei tee kuidagi jutuajamist kergemaks, ei aita kuidagi lapsi ega ole vajalik.

#4092724:

#4092609:

Küsimus ei olnud selles, kuidas uutest kaaslastest rääkida. Vaid kas kogu info tuleb lastele ühekorraga pähe valada koos lahkumineku teatega.

Muidugi mitte, aga kui laps küsib, miks lahku mindi, siis ei pea seda põhjust varjama.

Lahku minnakse, kuna ei armastata enam. See, et armastatakse teist, ei puutu asjasse ja tekitab lastes vaid vimma – sellest rääkimise soovitamine on haavatud isendi tunnus, soov kätte maksta.

#4092625:

Mis loll väide!

Kui inimene pole loodud monogaamseks, ei tea küll, miks see kultuur siis selliseks muutus? Inimene pole ka loodud vee all elama ja pole märgata, et kultuurilistel põhjustel keegi kangesti üritaks mere põhja tsivilisatsiooni rajada.

Otse loomulikult on olemas igasugused inimesed, monogaamsed ja polügaamsed ja siis veel üks eriline liik — valetajad, kes mingil põhjusel teesklevad esimest, aga tegelikult on teised. Sinu väide on umbes sama tõene kui väita, et kõik inimesed on loodud blondi peaga või sama kasvuga või on muidu täpselt ühesugused.

Kui sina ei suuda ühe paarilisega igavleda, siis olegi selline nagu oled ja leia endale samasugused kaaslased. Aga kujutada ette, et kõik teised on ka täpselt samasugused nagu sina, on ikka suht kitsarinnaline.

Ma ei jõua kõiki vastuseid lugeda ja vastan siis sellele. Absoluutselt kõik, mida teeb täiskasvanud inimene (normintellektiga, st suudab võtta vastu otsuseid), kinnitab seda, et on palju mittemonogaamsust. Kõik need lühiajalised suhted on samuti parema otsimine ja tihti ei jää pikk suhe ka viimaseks. Sina võid olla monogaamsuse etalon, aga teine pool ei ole. Sa ei saa mitte iial teist poolt kontrollida. Ja sa ei saa kontrollida, et ta päriselt pettis, sest see ei pruugi üldsegi välja tulla. Lahku te ei lähe, aga monogaamne ta ka pole, lithtsalt naine arvab, et on.

Inimloomusel on komme (mitte kõigil, aga mitte ka vähestel, sest suhteid, kus mõlemad pooled tunnevad, et elavad koos surmani ja tõesti ei peta, on ülivähe. Ma arvan, et see number on vägavägaväga väike) otsida alati paremat. Küsimus on selles, kas uued tutvused on paremad või mitte, selle otsuse teevad ära mees ja uued naised. Kui üks neist saadab pikalt, siis mees ei peta.

Ja ma rõhutasin, et on erandeid. Ma ei öelnud, et kõik on blondi peaga. Blond pea on samuti üsna harv nähtus.

Kuidas selgitada lapsele armastuse otsa saamist peres, isa ja ema vahel? Kuidas saaks leevendada seda meeleheidet, et tema ema ja isa enam ei armasta teineteist? Kas on sellelt teemalt kiire tähelepanu kõrvale juhtimine parem, ja juhtida tähelepanu uuele toredale elukorraldusele, et nüüd on 2 kodu ja teete eraldi asju? Või tuleks keskenduda lapse kurbusele, kui see on.