Läksin hiljuti lahku inimesest, keda pidasin enda hingekaaslaseks. On raske leida inimest, kellega on ühine maitse kõiges ja kes märkavad samu detaile, aga tema oli üks neist. Elasime mitu aastat samas linnaosas, aga ei põrkanud kordagi kokku. Käisime aastaid samadel spetsiifilistel üritustel, aga ei põrkanud kordagi kokku. Kui kohtusime, siis tundus, et oleme kui teineteisele määratud. Ta ütles, et olen esimene inimene, kelle vastu ta nii suurt armastust tunneb, ja seda oli tunda ka tema tegudes. Paar kuud oli suhe väga intensiivne, kuid pärast kuuajast eraldiviibimist mees muutus – oli kinnisem, veetis rohkem aega üksinda ning trennis. Suhe hakkas ära vajuma, ning lõpuks tunnistas ta, et ei oska püsisuhteid hoida, tahab minuga koos olla küll, aga sõpradena.
Ei, ta ei leidnud selle ajaga uut silmarõõmu (ei, ma ei pea ennast naiivitariks selles osas), kuid midagi temas muutus selle aja jooksul, mil me üksteist ei näinud. Ta isegi ei oskanud seda sõnastada, ütles lihtsalt, et klõps käis läbi.
Mina olen läbi. Ma ei suuda voodist tõusta ega süüa. Püüdsin sundida end erinevate asjadega tegelema, aga ei suuda. Elurõõmsa inimese asemel on inimvare, kes ainult nutab. Kõik kohad, riided, lõhnad tuletavad meelde koosveedetud hetki. Tahan tunda ennast jälle ENDANA, et ma suudaks keskenduda õppetööle ja tegeleda enda hobidega, aga olen nii katki.
Kuidas ma sellest välja tulen? Kas see esialgne kiindumus oligi lihtsalt armumine, mis tal armastuseks ei muutunud?