Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib. Meil on 12-aastane laps, kes meie lahkuminekut väga raskelt üle elab. Olen küll püüdnud teha talle võimalikult pehmet maandumist, aga raske on tal ikka.
Lahkuminek on minu algatus. Mees käitus eriti alatul ja julmal moel. Minul ei ole võimalik seda andestada. Meie elu ühe katuse all on rahulik. Tülisid ei ole. Aga ühine tulevik on minu poolt täiesti välistatud. Mees tahab leppida.
Suureks probleemiks on aga see, et meie laps tahab varem ühiselt tehtud ettevõtmisi ikka koos teha. Kõik ettepanekud, mida ma olen lapsele teinud, lükatakse tagasi. Ta on nõus (reisile, kontserdile, loomaaeda, spaasse jne) tulema vaid sel tingimusel, kui issi ka tuleb. Aga mina ei taha. Nüüd mõtlen, kas peaksin enda tunded maha suruma ja kaasama isa meie ettevõtmistesse? Ma tean, et see oleks minu jaoks väga halb. Aga hullem vist see, et see lapsele annaks ilmselt asjatut lootust, et emme ja issi ehk saavad jälle kokku. Aga asjatut lootust ei taha ma mehele ega lapsele anda. Kardan, et selline “ei liha ega kala” vegeteerimine on lõppkokkuvõttes halvem, kui see, et kõik osapooled algusest peale lepivad uue eluga.
Ma kõlan üliegoistlikult. Tegelikult, lapse nimel ma oleksin isegi nõus ka mehe kaasama, aga kardan, et see on hullem variant kui konkreetne teadmine, et asjad on nüüd nii.
Küsingi siit nõu. Kuidas on lapse seisukohast kõige õigem käituda, võttes arvesse, et mina enda otsust lahkumineku osas ei muuda. Kas lahkuläinud lapsevanemad peaksid lapse pärast koos asju tegema?