Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminek ja ühised ettevõtmised

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Lahkuminek ja ühised ettevõtmised

Postitas:
Kägu

Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib. Meil on 12-aastane laps, kes meie lahkuminekut väga raskelt üle elab. Olen küll püüdnud teha talle võimalikult pehmet maandumist, aga raske on tal ikka.

Lahkuminek on minu algatus. Mees käitus eriti alatul ja julmal moel. Minul ei ole võimalik seda andestada. Meie elu ühe katuse all on rahulik. Tülisid ei ole. Aga ühine tulevik on minu poolt täiesti välistatud. Mees tahab leppida.

Suureks probleemiks on aga see, et meie laps tahab varem ühiselt tehtud ettevõtmisi ikka koos teha. Kõik ettepanekud, mida ma olen lapsele teinud, lükatakse tagasi. Ta on nõus (reisile, kontserdile, loomaaeda, spaasse jne) tulema vaid sel tingimusel, kui issi ka tuleb. Aga mina ei taha. Nüüd mõtlen, kas peaksin enda tunded maha suruma ja kaasama isa meie ettevõtmistesse? Ma tean, et see oleks minu jaoks väga halb. Aga hullem vist see, et see lapsele annaks ilmselt asjatut lootust, et emme ja issi ehk saavad jälle kokku. Aga asjatut lootust ei taha ma mehele ega lapsele anda. Kardan, et selline “ei liha ega kala” vegeteerimine on lõppkokkuvõttes halvem, kui see, et kõik osapooled algusest peale lepivad uue eluga.

Ma kõlan üliegoistlikult. Tegelikult, lapse nimel ma oleksin isegi nõus ka mehe kaasama, aga kardan, et see on hullem variant kui konkreetne teadmine, et asjad on nüüd nii.

Küsingi siit nõu. Kuidas on lapse seisukohast kõige õigem käituda, võttes arvesse, et mina enda otsust lahkumineku osas ei muuda. Kas lahkuläinud lapsevanemad peaksid lapse pärast koos asju tegema?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas laps teab, et mees tegi andestamatu teo, mida sa andestada ei saa, isegi kui tahaksid? Kui laps ei tea, ütle talle. Sa ei pea avaldama mingeid vastikuid detaile. Lihtsalt ütlegi, et isa tegi midagi sellist, mida sa ei suuda andestada.
Ma arvan, et ühiselt midagi teha võiks siis, kui kõik osalised on asjaga leppinud ja eluga edasi läinud. Kui aga üks, sinu loos isegi kaks osapoolt tahaksid asja kokku lappida, siis on sul õigus, kui mõtled, et ühiste ettevõtmistega nõustudes annaksid neile valesid signaale.
Räägi lapsega. Proovi välja mõelda mingi näide, mõne tema sõbranna kohta, mida too võiks teha, mida laps andestada ei saaks. Käige lapsega siis sinu vanemate pool, vanaema-vanaisa juurde ta ometi on nõus ilma isata tulema? Suvevaheaeg on kohe läbi ka, seega neid ühiste tegemiste võimalusi jääb niikuinii vähemaks.
Veel kord, räägi lapsega! 12-aastane ei ole enam 7-aastane, kes ei tea, mis meeste-naiste vahel toimub.
Kas oled lapsega rääkinud, kellega tema elama jääb, kui lahku lähete? Võib-olla ongi issikas ja hoiab isa poole ning kavatseb ka elama jääda temaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on nagu koera saba raiumine- kas õudne lõpp või lõputa õudus, kumb on parem? Kui 12aastane teab, et asi on lõplik (ja see tuleb sul talle üheselt ja kindlalt selgeks teha, selle juures ei pea mingeid räpaseid saladusi avaldama ega pooli valima sundima), tuleb tal sellega ka leppida, nii raske kui see ka on. Mingite pereüritustega võivad valelootusi hakata hellitama nii mees kui laps ja pärast jälle jama.
Kuna sina olid lahkumineku algataja, siis süüdistama võib laps sind päris pikalt jääda oma pere lõhkumises, miks temal oli raske, niikaua kui ise päriselt täiskasvanulikuks/lapsevanemaks saab. Loodetavasti ikka varem saab aru.
Aga muidu, loe Kaire Vilgatsi samasisulist kogemust- ei tööta see asi kaua, eluga edasi minna ja uut kaaslast ei saa kumbki koju tuua jne. Samas mul on tuttavad, kes elasid suures majas pärast lahutust 30a “koos”, pool maja mehel, pool maja naisel, mingil hetkel oli maja kolmeks jaotatud, kolmandas kolmandikus elas veel poja pere. Polnud see ka muidugi idüll, mida kellelegi soovitada tasuks…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Absoluutselt kindlasti mitte ära tekita oma lapsele olukorda, kus ta peab pooli valima (isa tegi midagi, mida ema ei saa andestada). See pole jutt, mida lapsega rääkida, ka 12-aastasega, see on vanematevaheline asi. Ei ole vaja endale last liitlaseks, see teeb asjad väga segaseks.
Laps ei ole leppinud segase olukorraga, kus vanemad oleks nagu lahku läinud, aga samas on signaale, et see pole veel lõplik (elavad koos). Ongi keeruline ja kurb olukord, mida aktsepteerida. Ühised käimised on lapse püüd teid kokku liita.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib.

Ja maja müümine venib, sest te olete oma hinnaga taevasse läinud.
Kui oleks normaalne hind, oleks juba müüdud ja probleeme poleks.
Milleks lahendada probleeme, mis tekivad sellest, et teil juba on peas probleeme? Selle asemel, et algpõhjus kõrvaldada…

Liiga kõrge hind, mees pole nõus odavamaga, sest ta ei tahagi seda müüa ja loodab midagi jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib. Meil on 12-aastane laps, kes meie lahkuminekut väga raskelt üle elab. Olen küll püüdnud teha talle võimalikult pehmet maandumist, aga raske on tal ikka.

Lahkuminek on minu algatus. Mees käitus eriti alatul ja julmal moel. Minul ei ole võimalik seda andestada. Meie elu ühe katuse all on rahulik. Tülisid ei ole. Aga ühine tulevik on minu poolt täiesti välistatud. Mees tahab leppida.

Suureks probleemiks on aga see, et meie laps tahab varem ühiselt tehtud ettevõtmisi ikka koos teha. Kõik ettepanekud, mida ma olen lapsele teinud, lükatakse tagasi. Ta on nõus (reisile, kontserdile, loomaaeda, spaasse jne) tulema vaid sel tingimusel, kui issi ka tuleb. Aga mina ei taha. Nüüd mõtlen, kas peaksin enda tunded maha suruma ja kaasama isa meie ettevõtmistesse? Ma tean, et see oleks minu jaoks väga halb. Aga hullem vist see, et see lapsele annaks ilmselt asjatut lootust, et emme ja issi ehk saavad jälle kokku. Aga asjatut lootust ei taha ma mehele ega lapsele anda. Kardan, et selline “ei liha ega kala” vegeteerimine on lõppkokkuvõttes halvem, kui see, et kõik osapooled algusest peale lepivad uue eluga.

Ma kõlan üliegoistlikult. Tegelikult, lapse nimel ma oleksin isegi nõus ka mehe kaasama, aga kardan, et see on hullem variant kui konkreetne teadmine, et asjad on nüüd nii.

Küsingi siit nõu. Kuidas on lapse seisukohast kõige õigem käituda, võttes arvesse, et mina enda otsust lahkumineku osas ei muuda. Kas lahkuläinud lapsevanemad peaksid lapse pärast koos asju tegema?

KUi mees pole vägivaldne, siis võib ju minna nii, et üürite korteri ja igal ühel on oma tuba olemiseks ja elamiseks. Laps annab talle teada ,et tal on 2 vanemat. Teil tuleb elus väga palju kokkupuutuda, võimalik ka, et mees võtab uue naise, tulevad uued lapsed. Kas siis jätad lapse pulma minemata, kui sinna on kutsutud ka isa koos uue naise ja lapsega ? Nii et mõtle läbi, mis on võimalik koos teha ja mis mitte. Kainelt ja ilma emotsioonideta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

12-aastane on piisavat vana, et arusaada, et vanemad on lahutatud. See, et lähete kuhugi koos ei tähenda veel abielu jätku. Laps on segaduses ka – olete nagu lahus, aga elate kõik koos – segadusse ajate te lapse ise.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pärast lahutust ei ole vaja enam suhelda. Ei saa aru, kellele see ühiselt veedetud aeg kasuks tuleb. On ju ka näiteid, kus suisa lahutatud paar käib lapse/lastega reisimas. Ja seda kõike aastaid veel pärast lahutust. Kuidagi tundub, et ikkagi ei ole üksteisest üle saadud, vastasel juhul ju ei käiks inimesed koos vaba aega veetmas. Kuidas saab eksnaine näiteks oma endise mehega reisile minna, kui see teda pettis ja mehel juba uus naine. Puudub väärikus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kardan, et selline “ei liha ega kala” vegeteerimine on lõppkokkuvõttes halvem, kui see, et kõik osapooled algusest peale lepivad uue eluga.

Jah, lahutatud vanemate lapsena ütlen, et sul on täpselt õigus. Lapse jaoks päike tuleb pilve tagant välja siis, kui on selgus majas. Seni, kuni elate koos, seni laps loodab, et midagi on päästa, võibolla et tema võimuses on midagi päästa ning see on suur koormus. Samal ajal olete talle negatiivseks eeskujuks, näidates külma, läheduseta suhtlust majapidamises mehe ja naise vahel. Usu, laps tuleb toime lahkuminekuga, kui täiskasvanud käituvad inimlikult ja lugupidavalt (ja teie vist tulete sellega toime, kuivõrd elate sama katuse all mitu aastat). Lapsele ütledki, et issi on hea inimene, sa oled üliõnnelik et said kokku just selle mehega ja sündis just selline laps nagu tema. Kuid elud ja inimesed muutusid, ning enam te ei sobi kokku. Sellest saab 12-aastane aru ja täiskasvanuna saab ta veel paremini aru. Koli kasvõi üürikasse. Tee seda oma lapse heaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib. Meil on 12-aastane laps, kes meie lahkuminekut väga raskelt üle elab. Olen küll püüdnud teha talle võimalikult pehmet maandumist, aga raske on tal ikka.

Milles see pehme maandumine seisneb? Kaks aastat pärast lahkuminekut ikka veel sama katuse all elada (eriti kui üks pool tahab kokku tagasi ja teine selle täiesti välistab), on lapsele väga kurnav. Pole siis ime, et ta omalt poolt “aidata” tahab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib.

Miks see maja müümine lõplikku lahkuminekut segab? Tehke ometi clean break ja kolige lahku. Pole ime, et laps on segaduses praeguse elukorralduae juures.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui maja müük venib, siis oleks kõigile siiski pikemas perspektiivis parem, kui üks teist kuskile (üürikasse) koliks. Selline ‘ei liha ega kala’ sööb kõigil hinge seest, lapsest rääkimata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme mehega ligi 2 aastat lahus. Elame veel ühises majas, sellepärast, et maja müümine venib. Meil on 12-aastane laps, kes meie lahkuminekut väga raskelt üle elab. Olen küll püüdnud teha talle võimalikult pehmet maandumist, aga raske on tal ikka.

pehme maandumine oleks see, kui üks teist majast kasvõi üürikasse koliks. ei, see ei pea tingimata mees olema, ka sina võid kolida ning laps otsustab ise, kas jääb isaga majja või tuleb sinuga üürikasse.
kui mees loodab samuti, et äkki saat eveel perena jätkata, siis tema tõenäoliselt ei koli kuhugi, talle sobib praegune olukord. nii et sinu käik

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõige hirmsam asi – 2 aastat lahus, aga elate koos! Loomulikult säilib lapsel lootus. Keegi teist peab välja kolima, kas lapsega koos või ilma.

Ja 12aastane laps on piisavalt suur, tema manipuleerib teadlikult. ega ta ju eiütle ilusalt paludes või kurvalt, et tahab issit kaasa, ilmselt karjub sulle näkku ja trambib jalgadega, seades ultimaatumeid. sellise lapsega tuleb rangelt rääkida – tema ei ole peremees ja tema ei sea vanematele ultimaatumeid. Kui ta ei taha ilma isata reisile minna, siis jumala eest, mine üksi ja las laps jääb isaga koju! Ja see ei ole siin nali, vaid tõsiselt mõtlen – laps arvab, et ta võib manipuleerida, aga talle tuleb näidata, et nii ei käi elu ja ultimaatumid võivad anda väga ränga tagasilöögi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas saab eksnaine näiteks oma endise mehega reisile minna, kui see teda pettis ja mehel juba uus naine.

Kui mul on sellest mehest sügavalt kama, ma olen leidnud oma väärikuse ilma temata, siis lapse nimel me võime loomulikult käia koos nii loomaaias, kohvikus kui ka reisil. Reisil loomulikult eraldi tubades. Uus tibu hoidku ta endale, mina teda ei tahaks ka püssiähvardusel. Miks ma peaksin vältima ühte restoranilauda või kinosaali sattumist inimesega, kes ei huvita mind sendi eestki.

Selline vältimine näitaks, et ma poleks sellest üle saanud. Aga kui naisel on piisavalt eneseuhkust, siis teda enam ei huvita üldse, kellega, kus ja miks ta laste isa magab. Veel vähem hakkab selline enesekindel naine pirtsutama või kräunuma, kui peab eksiga kuskil kohtuma. Peaasi, et lapse huvid on parimal moel hoitud.

Please wait...
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminek ja ühised ettevõtmised