Selgus, et mees petab, valetab jne. See kõik on olnud õudne šokk. Sain aru, et ma ei tunnegi seda inimest, kellega on üle 10 a koos elatud. Peres ka 1 laps.
Soovin lahku minna, mees pole nõus välja kolima. Elame minule kuuluvas korteris. Mis variandid mul on – pean ise oma kodust välja kolima, et rahu saada? (retooriline ja irooniline küsimus) aga kohati tundub küll, et mul ei jää muud üle.
Olete abielus? Varalahusus?
Aga igal juhul on praegu veel tegemist mehe koduga ja tema väljatõstmiseks pead kohtusse minema. Julm, eks ole.
ei ole abielus. kohtusse? ei tahaks hästi uskuda.
Guugelda siis natuke.
Puuküürnikest oled kuulnud? Ja miks neist ei lahti saa? Sellepärast, et kuigi nad pole omanikud, on üüritud pind nende kodu ja kodu puutumatuse tagab põhiseadus. Seega – ainus seaduslik võimalus on kohtusse minna.
Sul sama lugu ju.
Pead mehega kompromissile jõudma lihtsalt.
Aga kui ollakse abielus ja korter ei kuulu ametlikult ei ühele, ega teisele?
Aga kui ollakse abielus ja korter ei kuulu ametlikult ei ühele, ega teisele?
Seadus kaitseb ennekõike valdust, mitte omandit. Omanik peab tõendama, et teine valdab asja ebaseaduslikult – sest äkki on sõlmitud üürileping ju ja hoopis omanik on see, kes inetult käitub. Selle selgitabki välja kohus, kas omanikul on õigus nõuda valduse üleandmist või on sõlmitud üürileping, mida omanik peab täitma (või maksma leppetrahvi vmt).
Kui kumbki pole kodu omanik, siis sõltub sellest, kes on üürnik. Kas mõlemad või ainult üks. Nõudeõigus on sellel, kes on üürilepingus märgitud – tema siis nõuab kohtu kaudu valduse vabastamist, kuna teisel puudub õigus valdusele.
valdust saab nõuda ka siis kohtu kaudu, kui ise ei ole omanik, aga mingi lepingu alusel oled õigustatud seda asja ainuisikuliselt valdama. Seadus teeb rangelt vahet omandil ja valdusel.
Selgus, et mees petab, valetab jne. See kõik on olnud õudne šokk. Sain aru, et ma ei tunnegi seda inimest, kellega on üle 10 a koos elatud. Peres ka 1 laps.
Soovin lahku minna, mees pole nõus välja kolima. Elame minule kuuluvas korteris. Mis variandid mul on – pean ise oma kodust välja kolima, et rahu saada? (retooriline ja irooniline küsimus) aga kohati tundub küll, et mul ei jää muud üle.
Mina justnimelt koliksin välja. Annaksin talle ultimaatumi, et kui nädalaga pole välja kolinud, tellin oma raha eest prügiauto ja kõik läheb rämpsuks. Mõned endale olulised asjad viiksin enne kodust ära, mingid lapsepõlvefotod, dokumendid, oma enda ostetud ehted jne. Juhuks, kui kukub laamendama näiteks.
Küll ta läheb, kui sa piisavalt konkreetselt suudad talle seda öelda. Nädala pärast, kui ta tõesti pole välja kolinud, pakid kokku tema väärtuslikud asjad /pole mõtet olla see sama halb pool/ ja viid mingisse minilattu. Ka paberid, mansetinööbid jms. Muu viskad ära, luku vahetad ära. Tuleb kloppima, kutsud politsei. Töölt võtad võimalusel puhkuse või haiguslehe, et ta sind tööle minemise ja tulemise ajal ei saaks maja ees “kinni püüda”. Laps on toas, elab üle selle nädala. Poest kraami palu tuua mingil kõige lollimal kellaajal tööinimese jaoks /kui su mees seda on/ mõnel sõbral. Kui sellist sõpra pole, jooksed ise. Tead ju, mis päevadel ja aegadel su mees kindlasti peab tööl olema /minu puhul oli see kl 10-11 vahel T-N/.
Räägin oma reaalse kogemuse baasil. Sa pead olema konkreetne!
Kui tal on aga see korter ametliku elukohana registreeritud, vist on raskem, kahjuks mina siis ei tea aidata. Ma lihtsalt ei tea.
Mina tahaks kohe meestelt küsida. No kui siin oleks mõni mees.
Mispärast te käitute inetult naisega, kelle juurest te tegelikult ära kolima pole nõus?
Ma saan aru, et mees petab tavaliselt tuues vabanduseks, et tal on naisest siiber, et ta ei taha seda naist.
Aga erilised eksemplarid on need, kes tahaks petta ja valetada, aga lahku minema pole nõus. Veidrad olevused.
Siis tuleb ise 200x nõmedam olla! Tema elu täiesti põrguks teha.
Muud variandid on kohus (meeletult pikk protsess) või korter müüki panna (ilmselt ei saa just kõige paremat hinda).
Mina tahaks kohe meestelt küsida. No kui siin oleks mõni mees.
Mispärast te käitute inetult naisega, kelle juurest te tegelikult ära kolima pole nõus?
Ma saan aru, et mees petab tavaliselt tuues vabanduseks, et tal on naisest siiber, et ta ei taha seda naist.
Aga erilised eksemplarid on need, kes tahaks petta ja valetada, aga lahku minema pole nõus. Veidrad olevused.
Ma arvan, et need ei olegi korras mehed, vaid mingi tõsine psühh diagnoos on.
Siis tuleb ise 200x nõmedam olla! Tema elu täiesti põrguks teha.
Muud variandid on kohus (meeletult pikk protsess) või korter müüki panna (ilmselt ei saa just kõige paremat hinda).
Nõme olla ma ei soovitaks. Säilita vüimalikkuse piires siiski väärikus, anna talle mõned päevad ikka aega välja kolida ja oma väärtuslik kraam kaasa võtta.
Ammugi ära ole 100x nõmedam. Sina jää ikka selleks ülimuslikuks pooleks, kes ei lasku nõmedustesse.
Kõige lihtsamt variant on selline, et võtad töölt päeva vabaks, pakid tema asjad, lased lukud ära vahetada ja tõstad asjad ukse taha või keldrisse. Laps vii paariks päevaks ema juurde või mujale turvalisse kohta, sest asi võib inetuks minna, kui su mees ukse taga prõmmib ja laamendab.
Mis see tähendab: pole nõus välja kolima? Et tal ongi õigus petta ja valetada? Ma küll oma kodust ise minema kolima ikka ei hakkaks. Ütle mehele kuupäev, milleni tal on aega oma asjad endal ära viia. Seni on tema enda korraldada, mida ta sööb, kust puhtad rõivad saab jne. Kui määratud kuupäevaks plats puhas pole, üüri miniladu (odav hind petisest vabanemise eest), paki asjad kokku, telli auto ja lase minema viia, kindlasti korralda asjad nii, et kohe kuupäeva kukkudes saaks vahetatud ukselukk. Venda sul pole? Või mõnda meessugulast, kes saaks oma kapivälimusega sõbrad asjade minematoimetamiseks appi kutsuda – oleks korraga turvarühmaks ka. Ei saa lasta petisel ennast kamandada. Hea veel, et abielus pole, veel parem oleks, kui tal poleks sel aadressil sissekirjutust.
veel parem oleks, kui tal poleks sel aadressil sissekirjutust.
Sissekirjutus ei tohiks küll takistus olla. Omanik saab sisse kirjutatud isiku vabalt välja kirjutada ju.
Ise ei koli kuhugi! Siis oled oma kinnisvarast ilma kah ja last pole ka aus tema enda kodust minema kolida, et mees seal peesitada saaks.
Üldiselt pole võimalik täpset nõu anda, kui ei tea, miks ta välja ei koli. Kas ta üritab ära leppida ja loodab, et sa andestad ja mängite kodu edasi? Või tahab elada nii, et tema aeleb ringi, aga ikka mängite kodu edasi? Või tahabki, et sina minema läheksid ja saab tasuta elamise ning poissmeheelu pealekauba?
See siin soovitatud välja tõstmine on võimalik, kui on sugulasi, kes on nõus aitama, aga see on minu arust rohkem mingi ämeerika filmist saadud idee. Mis kapid välja tõstma… Kust te võtate selliseid? Valdav enamus eesti mehi ei ole nõus segama end teiste pereelusse ja mingeid suhtedraamasid lahendama.
Aga kui ta pole sinu juurde sisse kirjutatud ja leiad kuskilt kapid, siis võid ju proovida.
Mu õe elukaaslane oli samasugune. Pettis teda, kui kõik välja tuli, ei olnud nõus õe korterist välja kolima. Õde pakkis ta asjad ja kui tüüp tuli, siis andis koti üle ukse. Paar sõpra olid nö turvaks ka kohal, et kui hakkab ikka sisse trügima, siis aitavad. Luku vahetas ka pärast ära. Väike laps oli neil ka siis, aga õnneks nii väike, et kogu sellest jamast siis veel midagi ei taibanud. Pärast sellist väljatõstmist kadus mees täiesti nende elust.
Nii et kui mees ise ei ole nõus minema, siis ega muud teha polegi, pakid ise tema asjad.
Selgus, et mees petab, valetab jne. See kõik on olnud õudne šokk. Sain aru, et ma ei tunnegi seda inimest, kellega on üle 10 a koos elatud. Peres ka 1 laps.
Soovin lahku minna, mees pole nõus välja kolima. Elame minule kuuluvas korteris. Mis variandid mul on – pean ise oma kodust välja kolima, et rahu saada? (retooriline ja irooniline küsimus) aga kohati tundub küll, et mul ei jää muud üle.
pane mehe asjad kokku ja tõsta trepikotta. lukud vaheta ära. ise mine lastega nädalaks ära, kuna nagunii hakkab laamendama ja sisse nõudma, lastel pole sellist skandaali vaja pealt vaadata. küllap mees siis armukese või ema juures pesa leiab. sa ei pea sellist jätist oma katuse all hoidma!
Kui ta tõepoolest lihtsalt keeldub lahkumast, ka peale mõningast järelemõtlemisaega ja läbirääkimisi, siis ma kasutaksin esimest võimalust, kus ta kodust ära pikemalt (isegi 8 tundi hädapärast kõlbab) ning koliksin ta asjad mõnda minilattu vms ning vahetaksin lukud. Ilmselt oleksin valmis ka talle nt kuuks ajaks korteri üürima nt Airbnb kaudu, et tal oleks selge koht, kuhu esimese hooga minna. See oleks organiseeritud juba enne kui väljakolimine toimub.
Las ta siis ise kaebab mu kohtusse, et oma õigust minu korteris elada nõuda ja ellu viia.
Tõenäoliselt siiski loobub.
Parem ikka, kui et mina pean tema väljaminemist kohtu kaudu nõudma.
Aga ta saab ju selle juurde kolida, kellega pettis.
pane mehe asjad kokku ja tõsta trepikotta.
Ära tee seda. Vähemalt mitte esimese asjana. Anna talle mõistlik aeg lahkumiseks, on see siis 4 või 7 päeva – selle ajaga leiab mingi koha ikka, kuhu minna. Mina isiklikult läheksin selleks ajaks kodust ära – kui ta seal üksi on, on suurem võimalus, et saabki aru, et asi läbi on. Kui sa seal jalus koperdad, ta ehk trotsist juba ei koli. Ta ei pruugi saada aru, KUI tõsi sul taga on.
Tema asjadega ole ÜLIMALT hoolikas ja ära tõsta neid kuskile, kust neid saab keegi ära varastada. Mees saab su pärast kohtusse anda ja plekid nagu segane, kui keegi tema tulikalli rätsepaülikonna, dokumendid, kuldkella vms trepikojast pihta paneb.
Esmalt anna konkreetne lahkumisaeg.
Kui ei lähe, anna veel 1 päev ja ütle, et pärast seda annad teada, kustkohast ta oma väärtesemed võib leida. Siis üürid minilao või mõne tuttava turvalise garaaži ja viid tema asjad sinna, hoolikalt jälgides, et sa midagi ei vigastaks või miski ei puruneks ja miski ei ununeks. Kui sa pole kindel, kas see kahvel oli mehel enne teie abielu või ostsite selle koos, paki see mehega kaasa. Päris viimase esemeni pane talle kaasa kõik, mis on tema isiklik omand. Tema tööriistadest, lemmikkruusist, lapsepõlvejoonistustest spordikarikate, pooliku šampooni ja pastapliiatsiteni.
Ladustamiskohas tee mitu fotot. Kasu sellest eriti pole, aga no kindluse mõttes. Peamine – see peab olema vargakindel ja liigse niiskuseta ladustamisvõimalus, et kõik säiliks heas korras.
Pea meeles – sina tahad ju:
* olla see õilsam ja korrektsem pool
* temast lahti saada
Seega minimeeri eos juba kõik võimalused, et tal oleks põhjust hakata sinuga kraaklema, et teleka ostis ta ise ju oma ema päranduse eest vms. Paki talle see telekas kaasa. Küll sa uue saad. Peaasi, et tal poleks alust pärast kiunuda, kuidas sina ta paljaks tegid ega sind seepärast kohtusse anda või taga kiusata.
Päris sodi võid muidugi ära visata, nagu aukudega sokid jms. Aga äärmusliku ettevaatusega ja hoiata teda ka ette.
Mul oli selline mees.
Minul läks nii, et mees kadus kuskile, ei tea kuhu, enam kui nädalaks. Varem oli lahkukolimisest juttu olnud ikka mitu kuud. Kui tüüp kadus, siis ma võtsin ühendust mehe sugulaste ja sõpradega, kelle käest küsisin, kuhu ma saaksin tema asjad kolimisautoga saata, et kelle juurde hoiule. Seepeale ilmus mees ise välja, helistas. Ma ütlesin, et asjad pakitud, viigu ise minema või muidu saadan kuskile, tema vanemate või mõne sõbra juurde. Tal neid asju väga palju polnud, aga päris nii vähe ka mitte, et käe otsas ära viia või et need oleks mahtunud kuskile trepikotta panna. Asjade järeletulemise ajaks kutsusin oma sugulased kohale, moraalseks toeks, et äkki hakkab sõimama ja laamendama (purjus peaga ikka kippus selliseks). Hea oli, et ma nad kutsusin, sest hoolimata sugulaste kohalolekust mees tõesti sõimas ja karjus nii et sülge pritsis. Kui oli oma asjadega ära läinud, siis hiljem veel helistas korduvalt, ähvardas, seepeale helistas veel ja palus, et äkki saab öömajale tulla. Psühhopaat, ilmselgelt. Tasapisi asi vaibus, mina rääkisin kohe kõikidele oma sõpradele sellest, mis on toimunud, see oli minu kilp, sest ma arvan, et just see takistas mehel tõesti mõnda oma ähvardust ellu viimast. Nüüd on sellest loost mitmeid aastaid möödas, ma ei tea mitte midagi sellest, mis elu ta elab või kus ta on, ei taha ka teada. Loodan vaid, et ta mõnda uut naist samamoodi ei ahista (aga see on vähetõenäoline).
Minu nõuanded:
1. Ultimaatumite ja tähtaegade esitamine on täiesti mõttetu, sest kui ta ei taha kolida, siis ta ise ei hakkagi kolima. heal juhul lihtsalt kaob kodus minema mõneks ajaks. Võid ju talle mingi lühikese perioodi öelda, mille jooksul peab uue elamise leidma, aga siis sa pead ISE ka selleks valmis olema, et kui kuuäev kukub ja mees ei ole välja kolinud, siis sa tegutsed ise edasi.
2. Trepikotta, tänavale ei soovita asju tõsta, varastab keegi sealt midagi ära veel, läheb kogu lugu veel inetumaks. Kui neid asju on palju ka, siis nagunii ei olegi reaalne see, et sa trepikoja või tänava asju täis tõstad. Soovitan samuti võtta ühendust näiteks mehe vanematega ja küsida, kas nende juurde on võimalik need asjad saata. Pakid enne kõik rahulikult kokku, sel ajal kui meest ei ole kodus.
3. Tugigrupp ja teiste teavitamine on olulised. Juhul kui mees tuleb ise asjadele järele, siis võiks sul seal olla keegi sugulane, ema, isa, õde, vend või mõni sõbranna, ükskõik kes võiks tuge pakkuda. Kui hakkab laamendama või karjub, siis on sul kellegagi koos sellele kergem vastu astuda.
4. Ukselukud vaheta kindlasti, isegi siis, kui sa arvad, et selleks pole vajadust. Iial ei või teada. Isegi kui annab võtme tagasi, ikkagi on kindlam, kui lukk on vahetatud. Selline inimene, kes ütlemise peale välja ei koli, see ei ole normaalne, tal ei saa olla kupli all kõik korras.
Võimalik on veel ka üürida mingi pisiladu, kuhu mehe asjad viia. Näiteks https://www.minilaod.ee/
Mingi kuu aega hoiad seal neid asju, kui ta selle ajaga neid kätte saada ei taha, siis viskad lihtsalt minema. Jah, see on mingi summa, mis kulub, aga kui inimene vabatahtlikult ei lähe, siis ei ole mõtet rääkima ja ootama jääda. Siis peadki oma jõududega ta konkreetselt välja tõstma, kutsu appi endale teised inimesed, kedagi ikka leidub, kes on nõus tulema. Ise endale kuuluvalt pinnalt ära kindlasti välja koli.
Kui te elaksite üürikorteris, siis ma soovitaksin pigem sul endal asjad pakkida ja minema kolida, aga oma kodust kindlasti mitte. Mees saaks sellega vaid signaali, et ta võib teha, mis tahab. Kohtusse minna praeguses seisus? Täiesti mõttetu. Esmalt ikka see asjade pakkimine ja lukkude vahetamine, kui see mingil utoopilisel põhjusel ei õnnestu, siis tule kirjuta uuesti.
minema kolida, aga oma kodust kindlasti mitte. Mees saaks sellega vaid signaali, et ta võib teha, mis tahab.
Ei tea. Olen pidanud elus kaks meest oma korterist välja viskama (jah, sai ilmsel s**amagnet oldud) ja kuni ma edasi tal nina all tilbendasin, ei lubanud kas eneseuhkus või lootus kummalgi pakkima hakata. Mõlemal juhul läks see õnneks nii, et läksin mõneks päevaks minema ja andsin vastava tähtaja. Siis ilmselt said nad aru, et asi on tõsine ja läksid mõlemad pea õigeks ajaks minema, üks, tõsi, päev hiljem.
Usun, et olulisim oli see, et kuna nad mind ei näinud, nad ei saanud mind ka kontrollida. See võttis neilt tavalise enesekindluse. Lõpuks ilmselt ka mingi kübe hirmu, sest nad ju ei teadnud, mida ma kavatsen teha. Neil puudus võimalus mind manipuleerida ja no ära nad läksidki.
Üks natuke laamendas ja lahkus päev pärast talle antud lahkumistähtaega alles siis, kui aru sai, et ma ei kavatsegi ilmuda teda tagasi hoidma või tulla selleks, et ta saaks mu peale karjuda.
Teine jälle lahkus juba kolmandal päeval (ma andsin talle vist 6 päeva aega, ei mäleta)nii, et lilledki olid kastetud, põrand pühitud ja kaasa võetud vaid kõige minimaalsem kogus asju. Paar kallist raamatut tema ex-librisega saatsin talle lihtsalt postiga järgi, sest mina ei osanud neid hinnata ja leitud kaks plokki sigarette, esikusse unustatud jaki taskus olnud raha ja paar tema sõprade kingitud konjakit ka. Kusjuures see mees enne kui ma ta üksi jätsin, oli neist kahest see manipuleerivam, mind alandavam, vihasem ja raskem tüüp.
Ma püüaksin jätta mehele mingigi illusiooni väärikusest. Ta saab rahus pakkida, ilma et nutunäoga mina pahaselt nohisedes juures ei oleks. Jah, mul on see kiiks, et ma ei taha laskuda lollakaga samale tasemele ja ajada mingit oma jonni lihtsalt kättemaksuks. Mul polnud vaja ju kätte maksta. MInu eeesmärk oli, et ta koliks välja. Kogu lugu.
Minu jaoks teeb asja keerulisemaks lapse olemasolu, ja ta on juba nii suur ka, et ootab kõige kohta selgitust. Kui last poleks, oleksin juba radikaalselt käitunud ja tal minna käskinud. Kuradi valus on, aga mis parata, ma ei usu, et seda suhet enam korda saab.
Mul oli ka (st on senini 🙂 ) ühega nendest meestest laps – ta oli siis 4-5 aastane. Seepärast esmajoones ma ka ta ära viisin, et saaks mehest ainult võimalikult kiiresti lahti ja samas lapse närve säästa.
Just lapse pärast peaksidki otsustavalt käituma. Kui sa ei ole kindel, et tahad, et ta lahkuks, siis muidugi. Aga kui sa oled kindel, siis ära traumeeri last ja iseennast – otsusta ja vii ellu. Ole konkreetne.
Koera saba ei võeta ka jupi kaupa maha.
Selgus, et mees petab, valetab jne. See kõik on olnud õudne šokk. Sain aru, et ma ei tunnegi seda inimest, kellega on üle 10 a koos elatud. Peres ka 1 laps.
Soovin lahku minna, mees pole nõus välja kolima. Elame minule kuuluvas korteris. Mis variandid mul on – pean ise oma kodust välja kolima, et rahu saada? (retooriline ja irooniline küsimus) aga kohati tundub küll, et mul ei jää muud üle.
Too armuke sisse. Rendi kasvõi
Mõlemal juhul läks see õnneks nii, et läksin mõneks päevaks minema ja andsin vastava tähtaja.
On kaks vahet, kas sa lähed paariks päevaks kodust ära või kolid välja. Siin teemas on läbi käinud jutt oma kodust välja kolimisest. Paar päeva eemalolekut ei ole ju sama, mis välja kolimine ometi!
Aga kindlasti oleneb ka mehest, minu eksi puhul ei oleks see aidanud, kui ma oleks paar päeva kuskil eemal olnud. Tema puhul oli käivitavaks nupuks peamiselt see, et ma enam seda vaid enda teada ei hoidnud, et suhe läbi ja koligu välja. Kui ta oleks ise oma asju pakkima hakanud, siis seda ma oleks muidugi lasknud tal rahulikult teha, oleks paariks tunniks välja läinud näiteks. Kuna ta seda ise ei teinud, siis ma küll ei leidnud, et see kuidagi mu eneseuhkuse pihta käiks, et mina ise tema asjad kokku korjan. Peaasi oli ikkagi see, et ta välja koliks, vahet pole, kumb need asjad pakib ja minema viib, pole küll oluline oodata, et mees seda ise teeks kui juba on näha, et tal pole sellist kavatsust. Kui ise pakkida, siis on mehele seda enam kindlamalt noot kätte antud, et sa tõesti, päriselt tahad temast lahti saada, mitte ei oota “tegelikult” midagi muud.
On kaks vahet, kas sa lähed paariks päevaks kodust ära või kolid välja. Siin teemas on läbi käinud jutt oma kodust välja kolimisest. Paar päeva eemalolekut ei ole ju sama, mis välja kolimine ometi!
Noh, seal on vast väljenduse vahe. Ma ise vist kasutasin ka alguses sõna kolima.
Vaata, kui sa välja lähed, siis sa usud ja loodas, et nädalaga on mure maas. Aga tunne on sel hetkel ikka see, nagu koliks. Sa pead omama selleks perioodiks vajalikke asju endale, lapsele, tööle. Sa pead suutma kaasa võtta või ohutusse kohta toimetada olulisimad esemed, juhuks kui hakkab laamendama. Oleneb, kuhu kolida, aga tõenäoline on, et kaasa tuleb võtta ka soolast ja noast-kahvlist alates kuni veekeedukannu ja tassini + lapse asjad.
Kuna mul vanemaid pole, kelle juurde minna (ja ma poleks läinud ka, tuleb veel sinna nõudma ja laamendama) siis mõlemal korral pidin kolima nii, et see oli ikka päris kolimine. Esimesel korral täiesti tühja korterisse, mille sain töökaaslase käest. Pidin isegi madratsi ja kempsupaberi ja panni kolima, õigemini panni kolisin ja madratsi ostsin. Tooli 🙂 ja padja ja lambipirni pidin ka hankima.
Teisel korral kolisin odavasse hotelli, kuhu pidin nihverdama sisse laenatud mikrolaineahju ja koduust võetud veekeedukannu ning laenama kogu muu tavaari (va voodi 🙂 ), et saaks söödud kuidagi – seekord oli mul ka laps. Ja raha nii palju ka polnud, et valmistoitu kuskilt osta.
Niiet sõnade kallal ma ei võtaks, sellises olukorras lahkuda on nii suur ühe perioodi lõpp, et kui tagasi tuled, nüüd juba tühja omaenda korterisse, siis on see ka üks kolimine. Olid sa ära 3 ööd või 33. Vähemalt nii tundsin mina. Asjad polnud enam kõik olemas, juba kasvõi alustades sellest. Harjumuspärastult tühjad kapid. Jalatsitest tühi esik. Harjumuspäratud lõhnad ehk. Jne.
On kaks vahet, kas sa lähed paariks päevaks kodust ära või kolid välja. Siin teemas on läbi käinud jutt oma kodust välja kolimisest. Paar päeva eemalolekut ei ole ju sama, mis välja kolimine ometi!
Noh, seal on vast väljenduse vahe. Ma ise vist kasutasin ka alguses sõna kolima.
Vaata, kui sa välja lähed, siis sa usud ja loodas, et nädalaga on mure maas. Aga tunne on sel hetkel ikka see, nagu koliks. Sa pead omama selleks perioodiks vajalikke asju endale, lapsele, tööle. Sa pead suutma kaasa võtta või ohutusse kohta toimetada olulisimad esemed, juhuks kui hakkab laamendama. Oleneb, kuhu kolida, aga tõenäoline on, et kaasa tuleb võtta ka soolast ja noast-kahvlist alates kuni veekeedukannu ja tassini + lapse asjad.
Kuna mul vanemaid pole, kelle juurde minna (ja ma poleks läinud ka, tuleb veel sinna nõudma ja laamendama) siis mõlemal korral pidin kolima nii, et see oli ikka päris kolimine. Esimesel korral täiesti tühja korterisse, mille sain töökaaslase käest. Pidin isegi madratsi ja kempsupaberi ja panni kolima. Tooli ???? ja padja ja lambipirni hankima.
Teisel korral kolisin odavasse hotelli, kuhu pidin nihverdama mikrolaineahju ja veekeedukannu ning kogu muu tavaari (va voodi ???? ), et saaks söödud kuidagi – seekord oli mul ka laps. Ja raha nii palju ka polnud, et valmistoitu kuskilt osta.
Niiet sõnade kallal ma ei võtaks, sellises olukorras lahkuda on nii suur ühe perioodi lõpp, et kui tagasi tuled, nüüd juba tühja omaenda korterisse, siis on see ka üks kolimine. Olid sa ära 3 ööd või 33. Vähemalt nii tundsin mina. Asjad polnud enam kõik olemas, juba kasvõi alustades sellest. Harjumuspärastult tühjad kapid. Jalatsitest tühi esik. Harjumuspäratud lõhnad ehk. Jne.
eiei, niimoodi mina ei soovita kuskile kolida, et lausa asju kodust eemaldama ja poolt elu kaasa vedama. Mina pean paar päeva eemal olemise all silmas näiteks nädalavahetuseks kodust ära minekut. Terve nädal mehele anda, kes ei taha välja kolida, see on liig mis liig. OMA KODUST niimoodi välja minna siivitaksin ainult siis kui mees on vägivaldne, siis tõesti ei ole vaja pikalt juurelda. Teemaalgatajal nii hull ei paista olevat, laps ka suurem juba.
Kui ise pakkida, siis on mehele seda enam kindlamalt noot kätte antud, et sa tõesti, päriselt tahad temast lahti saada, mitte ei oota “tegelikult” midagi muud.
Jah, osaliselt olen nõus.
Mina aga tahtsin, et mees saaks raudpolt kaasa võtta kõik, mida ta enda omaks peab. Küll mina saan pikapeale uue teleka või panni vms. Ma tahtsin veenduda, et kui tema ISE pakib ja tal selleks ka piisavalt aega on, puudub tal pärast vajadus ja võimalus tulla kiunuma mingi fotoaparaadi või lemmiktaldriku pärast. Või levitada jutte, et mina teda kuidagi asjadega poon või rahaliselt ahistan. Võtku ja mingu.
Nagu öeldud, oma dokumendid, mõned olulised mälestusesemed, ehted ja paremad rõivaesemed ma juba ette viisin tasapisi-tasapisi umbes 2 nädalaga kodust ära. Loomulikult kõik vajalikud laadijad jne. Arvuti “viisin parandusse”, et kui rüselema hakkab, kui ma lahkun, see oleks juba kindlas kohas (tööl näiteks olid mul). Mõne pisiasjagi, mis oluline tundus, näiteks paar lemmikraamatut ja ujumistrikoo toimetasin varem kodust ära. Olulised ravimid, paar riietuskomplekti pesust alates pealisriieteni. Lapsele olulised asjad, kui laps on. Kui mees kukub lõhkuma, jäävad need vähemalt alles, on baas kustkohast uuesti alustada. Soovitan seda teha, enamik mehi ju ei tea, mitu pluusi või rinnahoidjat sul on, mõni kõrvale toimetada pole väga raske.
Sai paar töölaua sahtlit täidetud ja suur spordikott laua all. Kolleeg küsis, ütlesin, et toimetan sugulasele mõningaid ülejäänud asju, aga ma ei tea veel, millal ta meie töökoha linna tulla saab, et saaksin üle anda. Kõlas loogiliselt ka, sest ma ise ei ela selles linnas, kus töötan. Elan palju väiksemas kohas, kuhu naljalt kellelgi asja pole 🙂
Lõpuks ei taga ise (ja sedaenam lapsega) kojujäämine ju ka seda, et mees riideid kääridega lõikuma ei hakka, naise kuldsõrmuseid potist alla ei lase (nähtud-kuuldud) või läpakat aknast välja ei viska, kui aru saab, et NÜÜD on naisel tõsi taga. Targem on mõelda ette.
Niisiis – minu arvates on parem, kui mees pakib ise kokku kõik, mida enda omaks peab ja siis pole meil enam vaja suhelda teemal, et mees helistab ja heidab ette: “Aga selle taskunoa kinkis mulle ju Vallo, miks sa seda mulle kaasa ei pakkinud, anna siia. Ja teleka sain ka päranduseks, seda sa mulle kaasa ei pakinud!!!” Võta, mis sinu ja lahku, ütlen hoopis mina. Paki ennast kokku ja paki nii korralikult, et sa millegi järgi eales ei peaks tagasi tulema. Mõtle kenasti läbi ja paki kõik, mida pead isiklikult sinu enda omaks, ma lähen jalust ära. Küll meie hakkama saame.
OMA KODUST niimoodi välja minna siivitaksin ainult siis kui mees on vägivaldne, siis tõesti ei ole vaja pikalt juurelda.
Vaimne vägivald on teinekord palju hullemgi. See diivanil irvitamine “ei lähe ma kuskile”. Süüdistamine. Manipuleerimine. Alandamine. Petmine, varjamine, valetamine, selle taustaks veel irvitamine. Mina endaga ei lase ka seda teha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
