Kui ise pakkida, siis on mehele seda enam kindlamalt noot kätte antud, et sa tõesti, päriselt tahad temast lahti saada, mitte ei oota “tegelikult” midagi muud.
Jah, osaliselt olen nõus.
Mina aga tahtsin, et mees saaks raudpolt kaasa võtta kõik, mida ta enda omaks peab. Küll mina saan pikapeale uue teleka või panni vms. Ma tahtsin veenduda, et kui tema ISE pakib ja tal selleks ka piisavalt aega on, puudub tal pärast vajadus ja võimalus tulla kiunuma mingi fotoaparaadi või lemmiktaldriku pärast. Või levitada jutte, et mina teda kuidagi asjadega poon või rahaliselt ahistan. Võtku ja mingu.
Nagu öeldud, oma dokumendid, mõned olulised mälestusesemed, ehted ja paremad rõivaesemed ma juba ette viisin tasapisi-tasapisi umbes 2 nädalaga kodust ära. Loomulikult kõik vajalikud laadijad jne. Arvuti “viisin parandusse”, et kui rüselema hakkab, kui ma lahkun, see oleks juba kindlas kohas (tööl näiteks olid mul). Mõne pisiasjagi, mis oluline tundus, näiteks paar lemmikraamatut ja ujumistrikoo toimetasin varem kodust ära. Olulised ravimid, paar riietuskomplekti pesust alates pealisriieteni. Lapsele olulised asjad, kui laps on. Kui mees kukub lõhkuma, jäävad need vähemalt alles, on baas kustkohast uuesti alustada. Soovitan seda teha, enamik mehi ju ei tea, mitu pluusi või rinnahoidjat sul on, mõni kõrvale toimetada pole väga raske.
Sai paar töölaua sahtlit täidetud ja suur spordikott laua all. Kolleeg küsis, ütlesin, et toimetan sugulasele mõningaid ülejäänud asju, aga ma ei tea veel, millal ta meie töökoha linna tulla saab, et saaksin üle anda. Kõlas loogiliselt ka, sest ma ise ei ela selles linnas, kus töötan. Elan palju väiksemas kohas, kuhu naljalt kellelgi asja pole ????
Lõpuks ei taga ise (ja sedaenam lapsega) kojujäämine ju ka seda, et mees riideid kääridega lõikuma ei hakka, naise kuldsõrmuseid potist alla ei lase (nähtud-kuuldud) või läpakat aknast välja ei viska, kui aru saab, et NÜÜD on naisel tõsi taga. Targem on mõelda ette.
Niisiis – minu arvates on parem, kui mees pakib ise kokku kõik, mida enda omaks peab ja siis pole meil enam vaja suhelda teemal, et mees helistab ja heidab ette: “Aga selle taskunoa kinkis mulle ju Vallo, miks sa seda mulle kaasa ei pakkinud, anna siia. Ja teleka sain ka päranduseks, seda sa mulle kaasa ei pakinud!!!” Võta, mis sinu ja lahku, ütlen hoopis mina. Paki ennast kokku ja paki nii korralikult, et sa millegi järgi eales ei peaks tagasi tulema. Mõtle kenasti läbi ja paki kõik, mida pead isiklikult sinu enda omaks, ma lähen jalust ära. Küll meie hakkama saame.
No sul oli see asi siis ikka päris hull vägivallajuhtum, kui sa niimoodi tegid. Tunnen kaasa. Hea, et lahti said. Mul sellega nii halb seis ei olnud, mul oli see mees, kes “kaine peaga on normaalne”. Paraku seda jäi ajapikku vähemaks, aga sellises seisus ma küll ei olnud kunagi, et oleksin pidanud salaja oma asju mujale toimetama ja ise minema kolima hakkama. Jah, oli kuude kaupa seda rääkimist, et koli ära. Aga ma seda ei oleks kindlasti lubanud, et tema nüüd hakkab endaga kaasa pakkima kõike, mida enda arvates omaks peab. Too inimene ju lahkudes karjus sedagi, et ma olevat talle seksi eest võlgu. Puhas absurd. Niisugusele molluskile veel midagi kingituseks kaasa anda – see käinuks jällegi minu au pihta. Aga eks oma vastast tunned ikka ise kõige paremini ja tead, mis taktika valida.
KÕIGE OLULISEM on see, et ei saa ootama jääda, millal selline mees tõesti ise vabatahtlikult minema läheb. Mis iganes see taktika ei oleks, mis sel juhul töötab, seda tuleb ISE kasutada. Kohtusse minek tähendab veelgi kuudepikkust protsessimist ja ei pruugi üldse anda soovitud tulemust. Üks kahest peab siiski hakkama asju pakkima, see on fakt.