Teema: Lahkuminek sõbralikult ja valutult- kas on võimalik?

Olen näinud. Juhtub see siis, kui mõlemad paralleelselt on tulnud järeldusele, et see kooselu neid ei rahulda ja see, et teine samuti leiab, on paras kergendus.

Mina ka ei usu, et mingeid sõbralikke ja valutuid lahkuminekuid on. No kui koos on oldud loetud kuud, siis tõesti vast, kuid muidu mitte. Kõige sagedamine minnakse lahku, et üks osapool petab. Olgu siis lahkumineku algataja kes tahes, siis tülideks on fooni seadnud valed, ootamatused ning mõlema osapoole jaoks täiesti uus olukord.
Siis on ka muid lahkuminekuid, kuid kõikide puhul on kogu lahkuminek väga valus kogemus, isegi kui selles on osake kergendust. Paljud suudavad teineteise eest head nägu teha, kuid tõde on see, et varem või hiljem tulevad ikkagi emotsioonid esile. Siis jälle võtab terve igavik aega, et need emotsioonid lahtuks.
Kunagi võib-olla võib tõesti väita, et lahkuminek oli hea ning nüüd on läbisaamine paremgi, kuid mina ütlen küll seda, et mõnikord tasub lihtsalt kehv suhe korda teha, mis võtab vähem energat, kui pärast väga pikalt neid lahkuminekust tingituid emotsioone kannatada.
Kõige nõmedam on see, et kui sul on inimesega lapsed, siis olgu see lahkuminek kui valutut tahes, olgu osapooled kui intelligentsed tahes, siis selle teise inimesega jäädakse seotuks elu lõpuni, mis minu arvates teeb selle lahkuminemise algus eriti karmiks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen näinud. Juhtub see siis, kui mõlemad paralleelselt on tulnud järeldusele, et see kooselu neid ei rahulda ja see, et teine samuti leiab, on paras kergendus.[/tsitaat]Noo, ka siin eelneb ikka periood tülisid ning kahtlusi. Lahkuminek ise võib olla kerge ja rõõmus, kui selline tüliperiood läbitud, olen sedagi näinud, kuid lahkuminekule eelnevad aastad siiski oli pidev hõõrumine ja tülid ja tüdimused.

Minu arvates teevad lahkumineku inetuks kaks asja: haavatud ego ja raha. Kui osatakse lahku minna nii, et egod terveks jäävad – kui ei olegi mängus kedagi kolmandat/huvitavamat/paremat, vaid kaks inimest lasevad teineteist vabaks, kuna koos olles tuleks neil teha liiga suuri kompromisse ja kumbki ei saavutaks seda, millest tegelikult unistab – siis see on pool asja. Teine pool oleks see, kui kumbki oleks ka ainult iseenda poolt seni saavutatu/teenituga rahul. Võtaks oma kümme asja, elukoht müüki, raha pooleks ja rahu majas. Meie aja häda on aga see, et vähestel on enda meelest piisavalt ja sellelt pinnalt on inetused kerged tulema. Kui lapsed ka mängus, siis veel eriti.

Lahkuminek ilma tülitsematta on täitsa võimalik,räägin omast kogemusest. Kas see ka valutu oli,siis minule oli see kergenduseks,aga teist poolt ei tea. Kui ikka üks pool ei taha tülitsemist ja õiendamist,siis ka konflikti ei teki.Tavaliselt on siis naised need,kes hakkavad õelutsema,kisama ja õiendama. Tuttavad läksid lahku,siis oli see paras seebiooper. Mingid utoopilised nõudmised ja nt. helistamised uuele elukaaslasele jne. Minul sellist asja ei olnud.
Võib olla ka sellepärast,et tulin tulema oma asjade,lapse ja koeraga ning mingeid nõudmisi ei esitanud. Miks see lahkumineku hetk mulle kergenduseks oli-kuna olin selle 1,5a.tagasi petmisest teada saades läbi elanud.
Minu soovitus siin kohal oleks,et kui tahad väärikalt suhet lõpetada,tee seda enne uue alustamist.

Need nö sõbralikud ja valutud lahkuminekud on võimalikud vaid juhul kui osapooltel on säilinud austus teineteise vastu.
Neid juhtumeid on aga ülivähe.
Mu oma lugu oli ka üsna draamat ja karjumist täis. Läksime lahku, sest mees leidis teise, samuti nö hingesugulase. Miks ta seda hingesugulast aga minuga petta tahtis, vat see jäi mulle mõistatuseks. Mina, lammas muidugi läksin sellega kaasa ka. Algul lootusest, et mees tuleb tagasi ja siis juba kättemaksuks uuele naisele. See jama kestis ikka mitu aastat.
Siis tuli mul mõistus pähe ja ma lõpetasin suhte eksiga. Alles siis sain näha oma eksmehe tõelist palet ja seda milline tõbras temas tegelikult peitus.
Paljudel juhtudel ongi nii, et üks pool tahab küll minna lahku, aga siiski säilitada võimu ja valitsemise teise poole poole üle.

Muidugi on. Ma olen kaks korda nii teinud.
Esimesel juhul oli isegi laps mängus, ikka saime üsna emotsioonideta lahku mindud.
Teisega lapsi ei olnud, mina jätsin ta lihtsalt maha, kuna ta ei tahtnud muga abielluda 😛 Tal vist natuke valus oli, igal juhul võttis aru pähe ja oma järgmise pruudiga juba abielluski 🙂 Nüüd oleme täitsa head sõbrad.

tuttavad läksid sõpradena lahku, sest ei saanud lapsi. kõik näitajad olid korras, aga lapsi ei saanud. leidsid mõlemad üsna kohe uue paarilise ning 2 a hiljem said kuuajase vahega uute kaaslastega lapsed. kuna sõpruskond oli suures osas ühine, siis suhtlevad mõlemad pered siiani väga tihedalt ning vajadusel hoitakse üksteise lapsigi.
naabrid läksid ~15 a tagasi lahku. miks, ei teagi, igatahes mees käis tihti lapsi vaatamas ning suhtlesid sõbralikult. paar aastat hiljem leidis naine uue mehe, kuid eks käis ikka lastel külas ning sõbrunes uue mehega. käib vahel lõunal, vahel jõmisevad uus ja vana mees poole ööni aias õllepudeli seltsis, teevad sauna jne. nüüdseks lapsed suured ning kodust lahkunud, aga eksmees käib ikka siin. vahel on tal mõni naisterahvas ka kaasas, aga pikka kindlat suhet pole näha olnud.

Lõpetasin 9 aastat kestnud kooselu. Peres 1 laps, elukaaslane ei olnud lapse isa. Lahku kolimine möödus rahulikult, pidev suhtlus jäi.
Küll aga hämmastas mind elukaaslase jätkuv hoolivus lapse suhtes.
Käidi 2-3 korda nädalas väljas ja korra nädalas käis laps “isa” juures õppimas. Kuna sõpruskond oli üks, siis trehvasime ühistel üritustel.
Sümpaatsusega tõdesin, et härra oli jäänud viisakaks ja polnud kolmandate osapooltega arutanud lahutuse tagamaid. Sama tegin ka mina.

Kogu see lahutuse käik pani mind meest rohkem hindama, ca aasta pärast kolisime kokku tagasi.