Mõte lajkuminekust on tiksunud peas veidi alla kahe aasta. Ei hakka siinkohal põhjustesse laskuma, kokkuvõttes mees pettis rängalt mu usaldust ning see ei tulenenud mitte ühekordsest katuse ära sõitmisest vaid isiksusehäirest.
Mõistus ja süda järjest kindlmamalt ütleb, et mine, jäädes mürgitad ja raiskad oma elu.
Mis mind on takistanud lõplikku sammu astumast on meie alla 2 a. poeg. Olen ise kahe vanemaga kasvanud ja seega siiani veendumusel, et eriti poisslaps vajab isa kohelolekut, vajab kahe vanemaga peret. Lapse isa jääks elama meist 200 km kaugusesse, kuna on tööga ülekoormatud, siis vast üle ühe visiidi kuus ta välja ei pigistaks, kui sedagi. Kui ise initsatiivi näitan, siis ilmselt saan viia apse isale külla ka 1-2x kuus.
Nii, et iga kord kui laps vaatab küsivalt ringi \”Issi?\” poetan pisara ja tunnen süümepiinu oma langetatud otsuse pärast. sest pealtnäha on ju kõik korras, mees ei peksa, joo, teenib hästi, ainult, et minu tunded tema vastu on kustunud. Suudan küll koos olla, ei vihka ega tunne vastikust, lihtsalt ei tunne mitte midagi. Ja lõplikult lahutades see süütunne ja vastuolu võib mind tõugata korralikku masendusse. Ma annan aru, et laste pärast kooselu ei toimi, kuid hetke olen ummikus…võtan lapselt isa, oma õnnest lähtuvalt.
Naised, kes olete algatanud lahkumineku, kuidas olete enda jaoks selgeks mõelnud laste küsimuse?