Kui mees jätab maha aga tunded tema vastu on nii suured ja on hirm olla üksi ja hakkama saada nii oma valuga, kui igapäeva eluga, siis kuidas edasi toimetada? Lausa füüsiliselt on valus aga on vaja käia tööl ja ei saa jäädavasse masendusse langeda. Milliseid tegevusi soovitate, mida lugeda? Kuidas oma tunnetega hakkama saada? Kaua see üldse võtab, et see valu kaoks, kas see üldse läheb kunagi üle? Palun abi????
Kunagi ikka läheb. Minul läheb suurem valu u. poole aastaga üle. Minu retsept on täita oma vaba aeg pilgeni igasugu toredate tegevuste ja hobidega, et ei oleks aega nukrutseda.
Südamevalu on ka valu. Hoopis teine asi on hirm üksiolemise ees, ja see on miski millega peab sõbraks saama, et mitte suhtest-suhtesse hüpata, ja siin võib abiks olla ka psühholoog.
Mis ma aga julgen lubada – mu elus on kolm suurt lahkuminekut olnud, ja need kõik on olnud nii valusad, et pidin sundima end sööma ja väljas käima, sest muidu oleks lihtsalt voodis vedelenud kurvastusest. Aga aeg parandab kõik haavad, see on klišee, aga tõsi. Paari kuu pärast on sul juba kergem. Mul kulus aasta.
See üksiolemise periood on aga tohutult arendav, minul on alati kombeks uusi hobisid avastada.
Mul läks 1,5 aastat. Algul ongi valu tugevam. Ajaga tuhmub.
Kui mees jätab maha aga tunded tema vastu on nii suured ja on hirm olla üksi ja hakkama saada nii oma valuga, kui igapäeva eluga, siis kuidas edasi toimetada? Lausa füüsiliselt on valus aga on vaja käia tööl ja ei saa jäädavasse masendusse langeda. Milliseid tegevusi soovitate, mida lugeda? Kuidas oma tunnetega hakkama saada? Kaua see üldse võtab, et see valu kaoks, kas see üldse läheb kunagi üle? Palun abi????
Kui oleks tõeline armastus, oleks see isetu ja suudaksid mõista, et mees vajab armastus ja leiab selle kusagilt. Täna teda koosoldud aja eest mõttes ja lase vabaks. Teine inimene on vaba ja teeb nii nagu tema ise näeb, et vaja teha. Hirm üksinduse ees on aga hoopis sinu lugu. Võta paber ja pliiats ja planeeri oma elu ära. Mis ajast, mis ajani oled tööl. MIllal pead magama minema, et hommiku puhanud olla. ja ülejäänud aeg planeeri nii ära, et õhtul vajud voodisse ja magad. Kui muud ei oska ajaga teha, siis jaluta. 2-3 tundi jalgade peale enne magamaminekut. Tagab nii tervise, sobiva kehakaalu kui väga hea une. Anna oma mõtetele tööd. Hakka õppima näiteks võõrkeele sõnu. Treeni mälu. Õpi pähe midagi, mida elus edaspidi vajad. Võta ette keerulise mustriga tikand, õpi kuduma, heegeldama, joonistama, loe raamatuid. Ja järgi, et oleksid plaanitud tegevuse juures. Kukud välja plaanist, pole ka midagi, märkad, hakkad uuesti järgima päevaplaani. Valu ei kaogi, kui sa ohvri seisundist välja ei saa. Pidev vana loo ketramine loob üha uuesti ja uuesti seda lugu. Mida on igapäevaelus hetkel sellist, millega kardad ei saa hakkama ?
Kaua see üldse võtab, et see valu kaoks, kas see üldse läheb kunagi üle?
no ma ei tea, mul 12 aastat juba kestab. muidugi ei ole seda enam igapäevaselt, aga kui juhtun unes nägema, et viibime kuskil koos, siis on jälle sama tunne nagu aastaid tagasi, ärkan üles keset ööd ja nutan lahinal. seejuures on muk vahepeal olnud teine kooselu, sellest sündis ka laps. kooselu ajal käisin aeg-ajalt öösel köögis eluarmastust taga nutmas… jah, vabaks ma selle mehe olengi ammu juba lasknud, pmt juba toona, aga see ei vähenda minu valu.
Värske lahkumineku puhul ei aitagi muu kui hambad ristis vastu pidada, st oodata, et mööduks aega. Füüsiline valutunne väheneb ajapikku, st sa ei tunne seda enam iga päev nonstop. siis vahepeal jääb isegi päevi ja nädalaid vahele, kui üldse midagi ei ole, aga mingi trigger ja kohe sama valu platsis. Kui oled mõistusega inimene, siis nutad peatäie ja lähed jälle oma eluga edasi. Ega vägisi ei saa teist sundida endaga koos olema.
Mul läks ka mitu-mitu aastat, enne kui lõplikult lahti lasin (abielu oli väga pikk ja lapsed üsna suured). Pidev valu ja tunne, et ei saa hingata, kadus kiiremini – poole aastaga või nii. Hiljem olid periooditi tagasilöögid: viha, kurbus, selline üles ja alla.
Ega see kerge pole, aga jalg- jala ette ja läheb paremaks. Kindlasti ei tohi tormata järgmisesse suhtesse. Süda on alles eelmises kinni, see mõjutab suhet. Aga kordades hullem on kui järgmine suhe ka ebaõnnestub, see korrutab valu mitmekordseks ja võimendab meeleheidet. Samuti on oht leppida halva suhtega, et mitte üksi olla.
Soovitan: pühendu erinevate asjade õppimisele. Käi erinevates trennides. Pane oma vaba aeg kinni ja tutvu uute inimestega. Muuda karjääri (omanda uus eriala), vaheta keskkonda. Mõtle, mida sa elus tahaksid, millist elu sa elada tahaksid. Hirm üksinda hakkama saamise eest on tegelikult hea asi, paneb pingutama, sul pole ju võimalust mitte hakkama saada. Kõik laheneb. Tegelikult on elu andnud sulle võimaluse alustada uuesti ja muuta kõike.
Kaua see üldse võtab, et see valu kaoks, kas see üldse läheb kunagi üle?
no ma ei tea, mul 12 aastat juba kestab. muidugi ei ole seda enam igapäevaselt, aga kui juhtun unes nägema, et viibime kuskil koos, siis on jälle sama tunne nagu aastaid tagasi, ärkan üles keset ööd ja nutan lahinal. seejuures on muk vahepeal olnud teine kooselu, sellest sündis ka laps. kooselu ajal käisin aeg-ajalt öösel köögis eluarmastust taga nutmas… jah, vabaks ma selle mehe olengi ammu juba lasknud, pmt juba toona, aga see ei vähenda minu valu.
Värske lahkumineku puhul ei aitagi muu kui hambad ristis vastu pidada, st oodata, et mööduks aega. Füüsiline valutunne väheneb ajapikku, st sa ei tunne seda enam iga päev nonstop. siis vahepeal jääb isegi päevi ja nädalaid vahele, kui üldse midagi ei ole, aga mingi trigger ja kohe sama valu platsis. Kui oled mõistusega inimene, siis nutad peatäie ja lähed jälle oma eluga edasi. Ega vägisi ei saa teist sundida endaga koos olema.
Vau, 12 aastat kedagi taga nutta tundub küll liig.
Mu meelest ka – 12 aastat on ikka natuke liiga palju nutta taga inimest, kes leidis, et kusagil mujal on tal oluliselt parem. Tasuks spetsialistilt abi otsida.
Eks see on nagu lein. Olen ühe elukaaslase matnud, taastumine oli lämmatav. Inimesed on erinevad, seisundid on erinevad. Mõni suudab jääda toimekaks, teine on voodis teki all, ei suuda tõustagi.
Surmaga on küll see, et seis on lõplik. Kui see inimene sulle ka haiget teinud on, siis enam ta ei saa seda teha. Lahkumineku puhul aga näed teda ühises seltskonnas või näiteks kirjutab ta sulle aastaid hiljem justkui maa alt ilmununa ja küsib, kuidas läheb. Paratamatult pead temaga kokku puutuma ja see ei ole hea.
Minu meelest mustvalge maailmatajuga inimesi on sama raske taluda, kui rasedatelt naistelt meeste äravõtjaid.
Jalutamise soovitus on väga hea, parem veel oleks joosta – jooksu ajal toodab keha endorfiine ja aju närvikasvufaktorit, jooksmine aitab päriselt ka stressist (hirm on stress) ja kurbusest üle saada.
Kui on väga-väga raske pikema aja jooksul, siis võiks kaaluda ka antidepressante.
Mu meelest ka – 12 aastat on ikka natuke liiga palju nutta taga inimest, kes leidis, et kusagil mujal on tal oluliselt parem. Tasuks spetsialistilt abi otsida.
No ega iga päev ei nutagi ju. Neid taganutmisi tuleb nüüd ette mingi 1-2 korda aastas, aga siiski asi selles, et kui juhtub mingi selline uni öösel, siis ärkan üles ja kõik on nagu äsja toimunud. Kui see mu igapäevaelu segaks, siis ma läheksin spetsialistilt abi otsima, aga praeguses seisus ei näe vajadust. Las ta siis olla, teinekord veidike tihun nutta jälle ja pigem on hea meel selle üle, et mingi niisugune asi on elus olnud. Pigem rikastav kogemus, mis siis, et kohati valus.
No minu mehel ka siin tuli jutt, et juba aastaid pole tundeid, peab ära kolima, et endas selgust saada, meie tunded rahuneks. Tuli veel tagasigi, kui ära oli siis ajas siin veidraid jutte ja seksitas mind mõnuga. Tegelikult oli tal juba uus naine välja vaadatud. Ja ma ei ole mingi teine Eesti. Täiesti tavaline inimene olen, kuid mehed võivad mõnikord väga alatud, julmad ja südametud olla.
Teemaalgatajale soovitan tõesti lihtsalt lõputut liikumist ja tuttavatega suhtlemist. See ei lähe kiirelt üle, kuid lõpuks on ikkagi nii, et tuleb edasi elada. Lahkumineku järgselt vahetusid minul sõbrad, sain hulga lahedamad asemele, kellest oli palju tuge. Väga palju lugesin. Muidugi ketrasin mõnuga ka lahkuminekut. Ainus positiivne asi on, et kui nüüd ühest inimesest lahku läksin, siis vastik oli ikka, kuid läks juba libedamalt.
Mina muutusin tõesti lahkuminekuga kuidagi paremaks, targemaks ja tugevamaks inimeseks. Elu kasvatas. Ei oleks tahtnud seda “koolitust”, kuid ära ta oli ja eks ta aitab ka mõnes muus asjas paremini elada.
võiksid hoopis õnnelik olla, sest said mingist jobust lahti ju
Tunded said otsa? Ega sinna parata ei ole. Palju hullem on see, kui elad ja tead, et teisel tundeid pole. Loomulikult läheb see valu väiksemaks ja enamasti ka üle.
Just. Ja mitte värskelt vaid selgus, et tundeid pole juba aastaid vaid lapse pärast on ta pingutanud, et ehk miskit muutub, tema sõnad. Ju siis ei muutunud aga minul on tunded sügavad ja pole kuskile kadunud.
Seetõttu ongi kehal raske seda teadmist ilmselt vastu võtta, et nii reageerib. Värinad, iiveldus, isutus, väsimus. Kõik nõuanded kuluvad marjaks ära ja kui siiani olen vahel üksi jalutuskäike teinud, sest tajusin mehe eemalolekut ega teadnud põhjust, siis nüüd võtan lapse ühes ja hakkan igal õhtul pikemaid tiire tegema. Ja lapse pärast on kurbus, et ta peab selle kõigega toime tulema ja leppima ja püüab mindki lohutada.
Kuna mees ütles, et kolib üürikorterisse mõneks ajaks, et me mõlemad maha rahuneksime, siis südames on lisaks lootus, et äkki ta tuleb tagasi kuigi tunnen ja ta ka ise arvas, et ilmselt mitte.. Seda tunnet ja lootust, et ehk siiski on raske alla suruda ja joon alla tõmmata.
Xanaxit lasen tõesti kirjutada, kaotasin suvel ootamatult oma isa ning siis aitas see veidikenegi rahuneda ja puhata.
Tal on keegi uus kas silmapiiril või juba voodis. Võid 101% mûrki võtta. Usu, ma tean.
Väga hästi võib üht suhet väga kaua taga nutta. Isegi mitte armastusest selle inimese vastu, vaid nutad taga seda elu, mis siis oli. Tundsin end armastatuna ja turvaliselt, elu oli paigas. Pärast seda pole enam midagi sellist tundnud, kuigi suhteid on olnud ja üksi meeldib samuti olla. Aga nüüd on usaldamatus elu suhtes, ärevus, kas saan ikka hakkama ja muu selline. Seda meest nägin just, ta isegi ei meeldi mulle enam, rääkimata armastusest, aga siis oli nagu kõik hästi, nüüd enam mitte.
Valuvaigistid. Täitsa tõsiselt. Kirjeldad seda kui füüsilist valu, siis see ONGI füüsiline valu Enne kui Xanaxi järgi käe sirutad, mis võib osutuda väga libedaks teeks, proovi ibuprofeeni või paratsetamooliga. Südamevalu kätte võib ka ära surra või raskeid tervisekahjustusi saada:
https://en.wikipedia.org/wiki/Takotsubo_cardiomyopathy
Kui oleks tõeline armastus, oleks see isetu ja suudaksid mõista, et mees vajab armastus ja leiab selle kusagilt. Täna teda koosoldud aja eest mõttes ja lase vabaks.
Vabaks lasta on seda lihtsam, mida vähem oled kellegagi seotud või ennast suhtesse selle inimesega pühendanud. Üheöösuhet on väga kerge vabaks lasta, isegi ki arvad, et midagi tundsid. 5, 10 või 20 aastat koos elanuna paraku see nii lihtsalt ei käi.
Ja kui mees vajab armastust, siis antud juhul on partner ilmselgelt nõus seda pakkuma. Mees võiks pigem oma sees asjad korda teha, vaatenurka muuta, meenutada, miks ta kunagi oma pikaajalisse partnerisse armus.
Kui oleks tõeline armastus, oleks see isetu ja suudaksid mõista, et mees vajab armastus ja leiab selle kusagilt. Täna teda koosoldud aja eest mõttes ja lase vabaks.
Vabaks lasta on seda lihtsam, mida vähem oled kellegagi seotud või ennast suhtesse selle inimesega pühendanud. Üheöösuhet on väga kerge vabaks lasta, isegi ki arvad, et midagi tundsid. 5, 10 või 20 aastat koos elanuna paraku see nii lihtsalt ei käi.
Ja kui mees vajab armastust, siis antud juhul on partner ilmselgelt nõus seda pakkuma. Mees võiks pigem oma sees asjad korda teha, vaatenurka muuta, meenutada, miks ta kunagi oma pikaajalisse partnerisse armus.
Mis see mees siia puutub kui klammerdutakse alati nendesse keda kätte ei saada. Jeerum, kasvage juba suureks, elu on TEIE otsustada, mitte mehe juhtida. Te ei saa ju olla nii äpud kõiges – mees peab tulema ja tegema…
Ma ka ei tea kuidas te kõik seda nii ruttu teete? Paar aastat ja juba valu läind v 😀 no kas te siis ei armastanud seda inimest päriselt, milleks siis üldse koos olla, lihtsalt mingi kooselu pärast?
Mul ka 11a juba ja ikka suht raske, lapse pärast eriti. Ma küll ei usu, et väga kaua enam niimodi vastu pean, süda ei pea vastu lihtsalt v oled hullaris lõpuks, seda paljudega juhtunud. Hullumajad on tegelikult mahajäätud naisi täis, sellest ei räägi keegi.
Mul juuksed läksid poole aastaga halliks nt kui mees sünnituse ajal maha jättis. Eks muidugi inimesi ja tundeid on erinevaid, armastusi samuti, kuid minu meelest siin küll mingit ühte retsepti pole mida teha. Kõik on ikka väga individuaalne. Mõnele ei aita miski.
Kui abi tahad, siis pead selle ise välja nuputama. Elu õpetab. Kui sinu jaoks on selline asi olemas, mis aitab selle inimese igaveseks unustada, sest valu ei kao kui on päris armastus, siis saad seda teada vaid läbi praktika!
Ma tahaks küll lihtsalt ära minna juba. Täielikult unustada inimest keda südamest armastad, pole mu meelest võimalik. Teistel jälle teised kogemused muidugi.
Ma ka ei tea kuidas te kõik seda nii ruttu teete? Paar aastat ja juba valu läind v ???? no kas te siis ei armastanud seda inimest päriselt, milleks siis üldse koos olla, lihtsalt mingi kooselu pärast?
Mul ka 11a juba ja ikka suht raske, lapse pärast eriti. Ma küll ei usu, et väga kaua enam niimodi vastu pean, süda ei pea vastu lihtsalt v oled hullaris lõpuks, seda paljudega juhtunud. Hullumajad on tegelikult mahajäätud naisi täis, sellest ei räägi keegi.
Mul juuksed läksid poole aastaga halliks nt kui mees sünnituse ajal maha jättis. Eks muidugi inimesi ja tundeid on erinevaid, armastusi samuti, kuid minu meelest siin küll mingit ühte retsepti pole mida teha. Kõik on ikka väga individuaalne. Mõnele ei aita miski.
Kui abi tahad, siis pead selle ise välja nuputama. Elu õpetab. Kui sinu jaoks on selline asi olemas, mis aitab selle inimese igaveseks unustada, sest valu ei kao kui on päris armastus, siis saad seda teada vaid läbi praktika!
Ma tahaks küll lihtsalt ära minna juba. Täielikult unustada inimest keda südamest armastad, pole mu meelest võimalik. Teistel jälle teised kogemused muidugi.
liba
Täielikult unustada inimest keda südamest armastad, pole mu meelest võimalik.
Jah, armastus ei kao, aga on võimalik ta oma elu äärealalae lükata, nii et ta ei sega.
NEED, keda armastad, on ainsad, kes saavad sulle haiget teha.
Hullumajad on tegelikult mahajäätud naisi täis, sellest ei räägi keegi.
Statistikat? Omades perekonnas ja lausa leibkonnas inimest, kes töötab hooldekodus, kus on enamus nooremaid või keskealisi vaimuhaigeid ja omades veidi kaugemas perekonnaringis psühhiaatrit ja olles ise töötanud sajandi alguses 3,5 aastat “hullumajas”, ma sellist statistikat küll ei oska kohe kuidagi välja tuua. KUI üldse, KUI üldse saab mingit inirühma välja tuua, siis üleõppinud inimesed (st selline depressiivne maletaja-tüüp) ja lapsena vaimselt väärkoheldud inimesed. Aga see on ka muidugi üldistus.
Maha jäetud naiste horde, kes seepärast oleks “hulluks läinud” ei näe te üheski sellises kohas. Võib-olla apteegis, Xanaxi retsept näpus.
Ibumetin, ilma naljata. Aitab päriselt ka südamevalu korral ning kirikusse mine!
No ega iga päev ei nutagi ju. Neid taganutmisi tuleb nüüd ette mingi 1-2 korda aastas, aga siiski asi selles, et kui juhtub mingi selline uni öösel, siis ärkan üles ja kõik on nagu äsja toimunud. Kui see mu igapäevaelu segaks, siis ma läheksin spetsialistilt abi otsima, aga praeguses seisus ei näe vajadust. Las ta siis olla, teinekord veidike tihun nutta jälle ja pigem on hea meel selle üle, et mingi niisugune asi on elus olnud. Pigem rikastav kogemus, mis siis, et kohati valus.
Miks sa selle teise mehe endale võtsid, kui enesega oli töö puhta tegemata ja teine mees on eelmise aseaine? Nii kahju temast.
Kahe aastaga hiljemalt peaks olema eelmise suhtega ja inimesega südames rahu sõlmitud.
valu ei kao kui on päris armastus
Kui on päris armastus, siis pole mingit valu. Kui sa kedagi päriselt armastad, siis sa annad talle endast, midagi vastu ootamata. Eemalt saab armastada, nägemata saab armastada. Valu teeb see, kui ootad teiselt midagi vastu ja seda ei tule. Haiget saab ego, valu teeb see, kui oled kinni selles, kuidas lootsid, et elu läheb. Aga armastus ei tee haiget. Ei talle, ei sulle.
Niimoodi aastate kaupa kannatavad ja lähevad halliks vaid inimesed, kes end teise inimese või ka suhte kaudu defineerisid. Siis tõmbab muidugi vaiba alt, sest iseenda silmis pole need inimesed üksi mitte keegi. Teekaaslase kadumisega ei peaks sinu tee küll pooleli jääma.
Kui on päris armastus, siis pole mingit valu. Kui sa kedagi päriselt armastad, siis sa annad talle endast, midagi vastu ootamata. Eemalt saab armastada, nägemata saab armastada.
Kusjuures see on tõsi. Oi, ma olin vihane ja kurb, kui oma lapse isast lahku läksin. Aastaid olin. Nüüd on saabunud leppimine ja ma tunnen, et ma armastan teda… eemalt, ligi ei taha, sest need probleemid, mis tülisid tekitasid, tulenevad meie liiga erinevatest iseloomudest, aga ma tõesti hoolin temast. Ja mul on hea meel, kui tal hästi läheb.
