Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminekud 20-aastaselt, 30-aastaselt jne – mis on erinevat?

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )

Teema: Lahkuminekud 20-aastaselt, 30-aastaselt jne – mis on erinevat?

Postitas:
Kägu

Olen 30-aastane ja läbi teinud kolm lahkuminekut, kellegagi lapsi ega ühist kinnisvara ei olnud.

20-aastaselt tundus kõige tähtsam olevat see, et kes lahkumineku n-ö võidab, kes esimesena kellegi leiab, kes on õnnelikum jms. Samuti oli oluline, mida teised ümberringi arvavad ja et noormees mind samas ka peale lahkuminekut kuidagi maha ei teeks. Peale lahkuminekut järgnesid erinevad ebastabiilsed kõned ja smsid.

Järgmine lahkuminek oli 25-aastaselt. Siis tundus olulisem tulevikku vaadata. Sain aru, et kõik on mööduv. Suutsin tunnistada, et tõenäoliselt leiaksime mõlemad eraldi kaaslased, kes tooksid meis välja parima. Kõnesid ja smse ei järgnenud, kuna blokeerisin inimese igalt poolt.

Viimane lahkuminek oli pool aastat tagasi ja tunne on hoopis isekam. Väga ratsionaalselt tegin endale selgeks, mida mina tahan ja mida mina väärt olen ja kuigi teisest inimesest oli kahju, siis üritasin ainult endale mõelda. Kõnesid ja smse ei olnud, blokeerimist samuti mitte. Pigem mingisugune stoilisus ja tunne, et “ma olen juba varem hakkama saanud, saan nüüdki”. Samas mõne aja pärast oli tibatilluke lootusetuse tunne, et kus ma sellises vanuses nüüd kellegi uue leian, tavaliselt on paljud siis juba suhtes, lastega jne. Selles vanuses tunnen veel pool aastat hiljem, et äkki tegin vale otsuse lahku minna, aga samas tean, et see ongi ajendatud eelnimetatud lootusetusest ja sellepärast küll kellegi aega ei hakka uuesti raiskama.

Kuidas teiega? Kas on mingeid konkreetseid erinevusi välja tuua? Väga huvitav oleks lugeda ka vanemas eas toimunud lahkuminekutest. Millised olid emotsioonid erinevas vanuses, kui kaasatud olid ka lapsed ja kinnisvara?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen 30-aastane ja läbi teinud kolm lahkuminekut, kellegagi lapsi ega ühist kinnisvara ei olnud.

Vahe on ikka ka suhte iseloomus, mitte ainult nendes asjaoludes – näiteks ka elati koos või oli ainult nn käimine?
20-aastaselt lapseea peikast lahkuminekut ei saagi võrrelda pikaaegsest elukaaslasest lahkumisega, see on niivõrd erinev.

Aga tegelikult vastus kogu teemale – mitte lahkuminekud per se pole erinevad, vaid inimesed on väga erinevad nendel eluetappidel – enne 20a, 20.-te algul ja hiljem. Sellest tulenevad ka need “erinevused” lahkuminekutel ning ka muud muutused ellusuhtumises.

Esimesest pikemast kooselust läksin lahku 30-selt (ei olnud lapsi/ühist kinnisvara, kuid oli aastatepikkune kooselu). Lahkusime sõpradena peale nö lahku kasvamist, kuid leinasin kadunud armastust kaua.

Lastega lahkuminekust pole sinul mõtet ehk küsida, sa ei hoomaks seda. Isegi kujutan vaid riivamisi ette, kuivõrd erinev see oleks nüüd, kus peres kasvavad lapsed.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen ka pisut üle 30 aasta vana ja pool aastat tagasi läksin oma elukaaslasest lahku. kaalusin seda pikalt, kas minna oma teed ja ometi läksin ega kahetse. Palju kahetsusi tuleneb ka põhjustest, miks lahti mindi, jne. Eks igal inimesel on oma saatus, vahel olen jah kurb ja mõtlen, et ehk ikka tutvun kunagi mehega, kellega jõuan veel lapsi saada ja kes hindab pereväärtusi, abielu, toredat koos arenemist.

Lahkumineku põhjuseks oli juba pikemaajalisem rahulolematus, mees oli muutunud, ühtäkki oli tema suhtumine teistesse naistesse kuidagi väga kerglane, ühtegi nädalavahetust enam kodus ei soovitud olla, meid ei ühendanud enam miski, tal oli hordide viisi mingeid sõbrannasid, kelle probleeme koguaeg lakkamatult lahendati. Mingi hetk sain aru, et tegelikult olid need probleemid olnud koguaeg aga mina kui armunud naine olin silma kinni pigistanud.

Täna olen loodetavasti targem, võtan inismsuhteid ratsionaalsemalt, kui lihtsalt suurt armumist, ootused on teised. See hirm ei naine ei jõuagi enam 30ndates pere luua on ühiskonna poolt loodud, meeletu surve, ise tunnen seda just, kui Facebooki külastan – kõik abielluvad, kõigil sünnivad lapsed, jne.

Siiski hakkasin täna 31-aastaselt end vist esimest korda väärtustama ja armastama, imelik tunnistada küll seda aga nii on. Varem nooremana kadusin neisse suhetesse nagu ära, kohandasin end koguaeg teiste järele ja lõpuks olin sügavalt õnnetu.

Elu on ilus, selles on palju huvitavat ja igaühel on oma tee, kõik ei abiellu ega saa lapsi aga kui see on sulle ettenähtud juhtub see niikuinii, rohkem usaldust saatusesse. Samuti on nii, et kui saavutad endaga rahu ega paaniliselt otsi midagi või kedagi võivad juhtuda imelised asjad, uued ja palju meeldivamad suhted.

Lõpuks tuleb ikka see, mis sulle ettenähtud ega ta tulemata jää. Lootust pole küll vaja kaotada, hakka elu avastama, saa teada, kes sa päriselt oled, sul on aega pühenduda ainult endale. Hinda end, seni kuni kirstukaanele mulda ei lange on veel enamik asju võimalik. Olen sellel aastal kaotanud mitu lähedast sõpra, kes hukkusid noorena – sellepärast näen elu nüüd pisut teistmoodi.Pole kunagi olnud mingi üdini optimist aga olen hakanud ärkama naeratusega näol, veel üks päev elada ja uusi asju kogeda – super ju.

Kallid naised ärge kartke elada ja vahel üksi olla, te olete suurepärased ka ilma meheta, mehe/suhte olemasolu ei definieeri teid.

Päikest

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hmm

0
0
Please wait...

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )


Esileht Pereelu ja suhted Lahkuminekud 20-aastaselt, 30-aastaselt jne – mis on erinevat?