Esileht Pereelu ja suhted Lahtuse negatiivsed mõjud lastele!

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )

Teema: Lahtuse negatiivsed mõjud lastele!

Postitas:
Kägu

Igas jahtunud suhete teemas on suur osa neid, kes julgustavad lahku minema. Argumentideks, et laps tunnetab kohe negatiivse energia vanemate vahel ning kole eeskuju peremudeli näol, kus lähedust pole.
Seekord otsiks Teie või Teie tuttavate näiteid, kus lahutus on lastele negatiivse jälje jätnud. Olgu selleks siis laste stress ja langus õppimise näol või midagi hoopis muud.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jää kokku.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsele ei mõjunud niivõrd lahutus, vaid see, et vanemad ei tegele piisavalt lapsega, vaid keskenduvad endale. Eriti jama on siis, kui laps on pubekas, siis läheb kergesti laps käest. Olen kahe lapse ema ja 2 puberteeti üleelanud, võin öelda, et paras katsumus. Aga kui sel ajal on enda eraelu paigast ära – siis ükskõik, kui raske on – laps on prioriteet. Ja tagajärjed ongi see, et leitakse asenduseks uued sõbrad, kool ei huvita, hakatakse hulkuma, alkohol, narko.
Seega lahutus iseenesest ei olegi see, mis negatiivse käitumise põhjustab, vaid see – et vanematel ei ole enam aega lapsi jälgida, nendega tegeleda, vahest kistakse lapsed ka veel vanemate vahelisse kismasse jne.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igas jahtunud suhete teemas on suur osa neid, kes julgustavad lahku minema. Argumentideks, et laps tunnetab kohe negatiivse energia vanemate vahel ning kole eeskuju peremudeli näol, kus lähedust pole.

Seekord otsiks Teie või Teie tuttavate näiteid, kus lahutus on lastele negatiivse jälje jätnud. Olgu selleks siis laste stress ja langus õppimise näol või midagi hoopis muud.

Oluliselt suurem negatiivne mõju on vähemalt minu silmapiiris küll nende perede lastel, kus a) vanemad jõuga koos elasid “laste pärast” või b)kus vanemad pärast lahutust teineteist lastele või nende kuuldes/nähes maha tegema hakkasid või kus c) isa lõplikult orbiidilt kadus – st ei helistanud ega kirjutanud ega tulnud.

+5
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võin endast kirjutada. Olin 32-aastane, kui mu vanemad lahutasid. Mõlemad vanuses 70+. Mulle oli see kohutavalt raske. Muidugi teadsin terve elu, et vanemate suhe pole ideaalne, aga kellel siis on… Periood oli selline leina periood, sest kahtlustasime õega, et isal on ka skisofreenia ja see oli pigem selline isa leinamine ennem veel kui ta päriselt sureb.
Terve oma lapsepõlve analüüsisin läbi ja isa-ema suhte. Kui palju seal tegelikult üldse kunagi armastust oli. Tõeline selline elu analüüs, mida ma arvan, et ükski laps ei suudagi läbi teha ja nüansse lisadagi sellesse, kui ta on veel laps. Paar aastat depressiooni… Aga noh, olin ju täiskasvanu ja oskasin endale abi otsida ning emalegi toeks olla. Meeletult raske oli ikka..

Öeldakse ka, et mida vanemad on lapsed, seda raskem on neil leppida, sest neis on ikka see väike lootus ideaalnest perest olemas ja et ema-isa peaksid koos olema. Minda nooremad lapsed, seda lihtsam. Kuigi ehk oleneb ka indiviidist. Mõnel vist üldse ei häiri, millega vanemad tegelevad või keda armastavad…

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minda nooremad lapsed, seda lihtsam.

Nii ongi. Nii uuringud näitavad seda kui ka kogemus.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enamikele, keda mina tean, on lahutus jälje jätnud. Paljudel juhtudel on kaasatud ka psühholoog. Laste jaoks on see ikkagi suur löök, kui tegemist olnud normaalse, vägivallavaba, alkoholivaba pereeluga. Tunnevad pettumust, viha, väiksematel lastel on sagedasemad nutuhood, hirmud, võib esineda ka depressioon, laps võib kinniseks muutuda jne. Nende maailm on peapeale pööratud. Lisaks, kui hakkavad tekkima igasugused uued kaaslased, keda laps pole oma ellu valinud. Ei pruugi sobida, aga vanemaga koos elades või teise vanema juures olles peab ometi kokku puutuma nendega. Tekib trots ja pahameel nende inimeste vastu. Kui veel uute lapsed ka, siis ei pruugita läbi saada. Ühesõnaga, kogu see lahutuste jama on lastele väga kurnav ning tuleks ikka põhjalikult eelnevalt see otsus läbi kaaluda.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lahutasin, kui lapsed olid 7 ja 3. Sel hetkel oli see ainuõige otsus ja kahest halvast parema valimine, mis mõjus lastele esialgu pigem positiivselt, sest nad ei pidanud nägema tülisid ja tegelikult isa hakkas nendega palju rohkem tegelema. AGA negatiivsed mõjud olid pikaajalised ja tulenesid sellest, et meie suhe jäigi suureks võimuvõitluseks veel pikkadeks aastateks, mis põhjustasid lastele depressiooni, enesehinnangu langust, probleeme koolis jpm. Nii et ma ütleks, et lahutus iseenesest ei olegi nii suure mõjuga, kui see, kuidas lapsevanemad omavahel edasi suhtlevad. Kõige olulisem ühe lapse jaoks on see, et tema vanemad üksteist ei vihkaks – kui sõbralikult ei õnnestu, siis peaks püüdma suhted vähemalt neutraalseks saada. Ja ilmselgelt, kui see koos olles ei ole võimalik, siis tuleb seda üritada lahku minnes.

Mina sain eksiga rahu sõlmitud väga palju aastaid hiljem. Nüüd suhtleme lausa sõbralikult ja juba täiskasvanud lapsed on selle üle väga tänulikud ja rõõmsad. Tagantjärele mõtlen, et oma õiguse taga ajamine ei ole sugugi nii tähtis, sest kannatajateks on lapsed. Teeksin palju asju nüüd teisiti, aga lahkuminekut pean endiselt õigeks otsuseks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mis mina pean tegema, et lapsi säästa. Minu laste isa on ideaalne isa. Parim keda lastele tahta võiks. Väga hooliv, tegeleb, hoiab, armastab. Aga pettis mind väga hullusti ja väga pikalt nii, et minu armastus ja austus lõppes päevapealt. 2 aastat möödas aga mitte ükski ihurakk ei taha selle mehega midagi romantilist teha. Elame nagu õde ja vend. Laste pärast koos. Lahku kolides saavad minu lapsed kohe kindlasti väga hullusti haiget ja ei kujutagi ette kuidas nad sellest välja tulevad. Koos elades ma suren igapäev seest. Mis siis õigem on??

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsele on alati raske, kui vanemad üksteist ei armasta. Sealjuures pole vahet, kas elavad koos või mitte.

Seega ainutl laste pärast kokku jäämine on pointless, sest lapsed on ikka lõpuks sama stressis, ainult et kokku jäädes on ka vanemad stressis. Või on kuidagi ägedam lapsel teada saada, et vanemad küll formaalselt jagavad voodit, kuid tegelikult on mõlemil armuke?

Muidugi mõjub lahutus lapsele raskelt, aga mitte selle lahutuse sõna pärast, vaid se eteadmine, et vanemad ei armasta üksteist – see teadmine on aga lapsel ka ilma lahutuseta olemas, kui vanemad ainult nääklevad.

Ise olen just pärit perest, kus vanemad ei armastanud üksteist ja ainutl nääklesid ja sõimlesid. Masendav oli. Ma päriselt soovisin vist alates 12. eluaastast vanemate lahutust, oleks vähemalt rahulikum elu olnud.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad lahutasid, kui olin 6-aastane ja läksin kooli. Mingit traumat ei ole. Ei ole kunagi unistanud, et nad võiks koos olla. Oli ju näha, et jää oli nende vahel.
Minu “trauma” on võibolla väljendunud selles, et kogu elu otsin väga head suhet. Sellist, kus omavahel mingeid pingeid ei oleks. Praegu mul on selline.
Õel jällegi selline tavaline traditsiooniline “õnnelik” (üks näägutab, teine sõimab, käib pidev võimuvõitlus) pikaaegne abielu, milles mina päevagi ei oleks.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lahutuse faktist iseenesest on tähtsam hoopis see, kui vanemad peavad võimuvõitlust ja veavad last endale liitlaseks, ei saa oma sassis hingeeluga isegi hakkama ja ei jätku oma südamevalus (või uue õnne otsinguil) lapse jaoks aega ega tähelepanu. Pubekas+ lahutus on muidugi üsna korralik jama.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsele on alati raske, kui vanemad üksteist ei armasta. Sealjuures pole vahet, kas elavad koos või mitte.

Seega ainutl laste pärast kokku jäämine on pointless, sest lapsed on ikka lõpuks sama stressis, ainult et kokku jäädes on ka vanemad stressis. Või on kuidagi ägedam lapsel teada saada, et vanemad küll formaalselt jagavad voodit, kuid tegelikult on mõlemil armuke?

Muidugi mõjub lahutus lapsele raskelt, aga mitte selle lahutuse sõna pärast, vaid se eteadmine, et vanemad ei armasta üksteist – see teadmine on aga lapsel ka ilma lahutuseta olemas, kui vanemad ainult nääklevad.

Ise olen just pärit perest, kus vanemad ei armastanud üksteist ja ainutl nääklesid ja sõimlesid. Masendav oli. Ma päriselt soovisin vist alates 12. eluaastast vanemate lahutust, oleks vähemalt rahulikum elu olnud.

Mulle jääb alati mõistmatuks, kuidas saavad kaks täiesti erinevat inimest koos elama hakata. Lisaks veel lapsedki saada. Inimesed ju tegelikult ei muutu.

+5
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lahutus kui selline ei oma erilist rolli, küll aga see, kuidas vanemad peale lahutust käituvad. Kui suudavad laste pärast oma kapriisid ja isekuse tahaplaanile suruda, siis on tore. Kahjuks paljud ei suuda. Kindlasti pole positiivne see kui üks vanem minema läheb ja enam lastest ei hooli.
Põhjus miks lahutatud perede lastel on probleeme rohkem, on see, et lahutavate inimeste hulgas on suurem hulk inimesi/lapsevanemaid, kes ei suuda konflikte lahendada, kompromisse teha, laste heaolu enda omadest rohkem tähtsustada. Mina kahjuks omal ajal just sellisega lapsed sain. Ei osanud noorena ohumärke ära tunda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jälg on see, et vaenamd vihkavad ühksteist ja emast sai alkohoolik. Isaga ei suhtle ja ema halab oma raske saatuse üle umbjoobes.
Oldi koos viimased 10a “laste pärast”.
Oleks varem ema midagi ette võtnud, poleks nad vb üksteist üldse vihkama hakanud, ema oleks ehk ka kellegi oma kõrvale leidnud(nüüd põlgab lausa meessugu) peale alkoholi. Isaga ilmselt oleks ka suhe alles ja meie lastel üks vanaisa juures.

Nõme lause aga tõesti oleks olnud parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsi ei tohi kunagi alahinnata, kuigi vanemad püüavad laste ees tavaliselt varjata oma riidusid ja tülisid, on tegelikkuses laste taju palju erksam. Räägin oma lapsepõlve kogemusest. Meie peres oli isa türann, kes peksis ema, saime meiegi tohlaka(isa oli kohutavalt armukade mees, kontrollfriik)meie vennaga püüdsime pidevalt emale aru pähe panna, Lahuta isast, lahuta isast. Ema ei lahutanud kunagi ja surigi lõpuks isa käe läbi. Mina ütlen siiani üht, kuula lapsi, mida nemad sulle ütlevad, kui isa austab oma lapsi, austab ta ka alati oma naist ja vastupidi, sest kui on aga vägivaldne, kandub see vägivald paraku ka lastele üle, kõik kannatavad selle all.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult jätab jälje! Katkise pere laps saab katkise eeskuju ja jätkab katkist mustrit. Aga paistab, et inimene ongi inimesele vaid hooajakaup, mis kohe minema visatakse kui enam ei meeldi.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei mäleta oma isast eriti midagi, peale selle kuidas ema teda alati halvustas.
Aga peale oma lapse isast tuleb kasuisa, ema uus mees. Neid võib tulla kuni lapse täiskasvanuks saamiseni mitu.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult jätab jälje! Katkise pere laps saab katkise eeskuju ja jätkab katkist mustrit. Aga paistab, et inimene ongi inimesele vaid hooajakaup, mis kohe minema visatakse kui enam ei meeldi.

Olen katkise pere laps ja püüdsin iga hinna eest meie peret koos hoida ,36 aastat. Exkaasa oli tervest perest ja tegi kõik, et see abielu ei toimiks. Lõpuks ikkagi lahutasime, mina väsisin üksi pingutamast ja kui lõpus ilmus pilti 16 aastat noorem naine, andsin ma alla.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei mäleta oma isast eriti midagi, peale selle kuidas ema teda alati halvustas.

Aga peale oma lapse isast tuleb kasuisa, ema uus mees. Neid võib tulla kuni lapse täiskasvanuks saamiseni mitu.

Olen oma emale öelnud, et õigeim tegu, mis ta elus iial teinud on, on oma esimese abielu lahutamine. Ema teine abikaasa on ideaalseim ja parim mees üldse ja mina sain selle abieluga omale Isa, minu lastele on ta parim vanaisa, keda eal teaks tahta.
Alati muidugi nii hästi ei lähe, terve ilm täis neid lapsi, kes seljakotikesega kahe vanema vahet rändama peavad ja ei ole oodatud ei siin ega seal. Aasime siin lahutamist, võiks alustada mõtlemist juba enne laste saamist, nii mehed kui naised- kas SELLE inimesega last saada on ikka üldse teostamist väärt mõte? Kas laps on mõlema jaoks oodatud või on see vaid ühe tahtmine?

+4
-2
Please wait...

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )


Esileht Pereelu ja suhted Lahtuse negatiivsed mõjud lastele!